Kirjastus Koolibri esitles sel kuul Maarja Merivoo-Parro kirjutatud 5. klassi ajalooõpikut. Kena värviline õpik (illustreerinud Dora Grents, kujundanud Mare Kõrtsini) sisaldab muu hulgas kokku 15 lehekülge koomiksit (kaheksas osas) ja viiteid kümnele videoklipile. Kümme peatükki saavad sügiseks ka audioversioonid (need lingid praegu veel ei tööta).
Käisin ise 4. juunil Tartus toimunud esitlusel, kus oli kohal umbes kümme inimest. Õpetajate huvi uue õpiku vastu oli seega üsna leige. Kahju. Avita ja Mauruse õpikutega võrreldes tundub see mulle tänapäeva viiendikega kasutamiseks kõige sobivam.
Nagu mõni tegevõpetaja ka sellel esitlusel välja tõi, on ajalooõpikute tekst üldiselt kohati nii keeruline, et paljud õpilased ei suuda nendega enam iseseisvalt töötada, sest vajavad teksti mõistmiseks pidevalt lisaselgitusi. Antud juhul on autor üritanud jutustada minevikust nii, et see oleks arusaadav võimalikult paljudele 5. klassis käivatele lastele. Kindlasti on püüdnud teha sama ka varasemate õpikute autorid, kuid laste suutlikkus tekstilist materjali vastu võtta on vahepeal lihtsalt muutunud.
See ei tähenda seda, et tegemist oleks lihtsakoelise nämmutamisega, kus kõik puust ja punaseks ette tehakse. Hea võti selle teose avamiseks on sõnamänguline pealkiri “ajalooLASTE õpik 5. klassile”. Merivoo-Parro kirjutas seda õpikut enese sõnul “nii, et see kutsuks õpilasi ajaga isiklikult suhestuma.” Iga peatüki lõpus on ka 4–8 küsimust tunnis arutelu tekitamiseks.
Peatükid otsustati jätta nummerdamata, aga lugedes saab neid kokku 28. Esitlusel räägiti küll, et see õpik sobib kasutamiseks ka koolides, kus ajalugu on juba 5. klassis 70 tundi, kuid mulle tundub, et see haakub siiski tunduvalt paremini 35-tunnise programmiga. Võiks lausa öelda, et see sobib sellega täiuslikult.
Pakkumise õpiku kirjutamiseks sai Merivoo-Parro tänu sellele, et jäi noortesaate NOVA tarbeks tehtud ajalooteemaliste klippidega silma kirjastusele Koolibri ehk sealsele toimetajale. Nüüd on need 3–6-minutilised klipid (mõnda neist olin varem isegi tunnis kasutanud) õpikus kenasti lingitud. Õpiku ilmumise puhul autori poolt Vikerraadiole antud intervjuud saab kuulata selle lingi taga.
Nagu ta seal intervjuus märgib, aga ka esitlusel rõhutas, keskendus ta oma õpikus eelkõige positiivsele, et lastes ajaloo vastu huvi äratada. Lugedes jääb tõesti mulje, et ajalugu ei olegi masendav õudus. Päris sümpaatne.
Merivoo-Parro on Eestis ilmselt rohkem tuntud ERR-i toimetaja, telenäo ja raadiohäälena, kuid ajaloolasena praegu järeldoktorantuuris Jyväskylä Ülikoolis, mille juures asub, nagu ta esitlusel rääkis, ka tugev didaktikakeskus, kus ta ideid sai põrgatada. Õpiku materjale katsetati eelnevalt ühe õppeaasta jooksul ka päris õpilaste peal. Koomiks olla neile hästi peale läinud. Mu enda vanim tütar, kes on alles koolieelik, luges seda samuti suure huviga.