Edward Rutherfurdi “Hiina” on romaan, mille tegevus toimub tegelikult aset leidnud sündmuste taustal – 1839. aastal alanud oopiumisõjast kuni bokserite ülestõusu ja keisririigi languseni. Autori poolt välja mõeldud peategelaste kõrval astub selles üles terve rida ajaloolisi isikuid. Veidi üle kilo kaaluv teos (ligi 800 lehekülge teksti) pakub lugejale läbilõiget toonasest Hiina ühiskonnast, andes ühtlasi ülevaate selle suhetest välisilmaga ehk välisilma mõjust Hiinale. Tegelasi, tegevusliine ning sündmusi on palju, aga Rutherfurdi stiil muudab raamatu kergesti loetavaks. Mõned (üsna juhuslikud) tekstinäited:
Hommikul tundus kõik olevat võimalik. Alles siis, kui ta oli ärganud, lipsanud õue ja näinud hommikust udu, taipas Mei-Ling, mida peab tegema. Sest see, mida ta värava juurest tiigi poole vaadates nägi, ei olnud mitte see kerge hämu nagu eile, vaid tihe piimjasvalge udu. Läbipaistmatu. Kõikehaarav. Otsekui nähtamatuks tegev vaip, mille saatsid talle jumalad. Niisugune udu, kus võib otsekohe ära eksida, kui oled küllalt rumal, et sinna sisse minna. (lk 40)
Vaatasime läbi ühe paviljoni teise järel, ühe saare teise järel. Poleks ma seda kõike oma silmaga näinud, siis vaevalt oleksin seda uskunud. Röövijad polnud kõike ära viinud. Võetud oli kulda ja hõbedat, kalliskive ja pärleid, võetud oli maale ja usuga seotud kujusid ning sadade kaupa siidrõivaid. Olin kuulnud, et mõni sõdur olevat siidrõivad ka selga tõmmanud – kas selleks, et neid oleks lihtsam kaasa viia või mingi nende pidupäeva puhul, seda ma ei tea. Aga kõike ei olnud ära viidud sellel lihtsal põhjusel, et seda kõike oli liiga palju tuhandepealisel armeel laiali tassida. Aga see ei olnudki mulle kõige suurem jahmatus. Hävitustöö oli kõige hirmsam. Siidrõivad olid puruks rebitud, hindamatu väärtusega rullmaalid lahti rullitud lihtsalt selleks, et näha, kui pikad nad on, ja jäetudki siis maha, et neil trampida. Lakitud laekad lõhutud, pärlmutterkaunistused maha kraabitud, templi ornamendid ära rebitud. Seda polnud tehtud kättemaksuks või vihast. Hoopiski mitte. Nad lihtsalt lõbutsesid vaba päeva puhul. Neil polnud vähimatki austust ei Hiina keisririigi, selle valitsejate, selle õpetlaste ja kunstnike ega üldse millegi vastu, mis elus on kaunist. (lk 545-546).
Siis meenusidki mulle Cixi sõnad ajaloo kohta. “Midagi pole uut.” Hiina ajalugu on pikk. Šabloon võtab uue kuju, aga selle olemus jääb alati samaks. Dünastia käib pikkamisi alla. Ilmuvad sissetungijad. Puhkevad mässud. Taevatahe võetakse tagasi. Dünastia variseb kokku. Järgneb kaose ja sõjapealikute aeg. Viimaks taastab korra uus dünastia, mis harilikult tõuseb riigist endast. Vana impeerium tõuseb jälle mõneks järgnevaks sajandiks. Niisugune sündmuste käik poleks leskkeisrinnale arvatavasti meeldinud, aga vaevalt oleks see olnud talle üllatus. (lk 801)
Karl Martin Sinijärv on nimetanud seda suurepäraseks suvelugemiseks, kuid hästi sobib see ajaviiteks muidugi ka pimedatel sügisõhtutel. Ilo Tuule Rajand on toonud välja, et see teos sisaldab nii mõndagi, mis aitab mõista võib-olla paremini ka tänapäeva Hiinat. Triinu Rannaäär on aga märkinud, et selle romaani tegelaste jaoks on kõige olulisem, et nende perekonda ei häbistataks. Ehk siis see vana häbikultuuri teema, mis võib tekitada eestlastes, kellele on üldiselt omasem süükultuur, kohati suurt võõristust, kuid on võib-olla võtmetähtsusega element Hiina ja hiinlaste mõistmiseks.
Lugedes meenusid mulle Mel Gibsoni film “Apocalypto” (2006), mis räägib maiade tsivilisatsioonist enne hispaanlaste saabumist, aga ka Samuel Huntingtoni tuntud tähelepanek: “Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid omaks ainult vähesed teiste tsivilisatsioonide liikmed), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Lääne inimesed kipuvad seda tõsiasja sageli unustama; mitte-läänlased ei unusta seda iialgi.”
PS. Üks väheseid mulle kätte juhtunud ilukirjanduslikke teoseid, kus minajutustajana tegutseb eunuhh.