Laupäeval toimuvad Taiwanil kohalikud valimised, millega üheaegselt leiab aset kümme üleriigilist rahvahääletust. Vaatamata konservatiivsete jõudude vastuseisule on seal jõutud lõpuks otsedemokraatia rakendamiseni.
1947. aastal jõustunud Hiina Vabariigi (Taiwani) põhiseadus ütleb, et rahvaalgatusõigus ja rahvahääletuste läbiviimise kord tuleb panna paika eraldi seadusega. Selline seadus võeti vastu alles 2003. aastal, kui võimul oli Demokraatlik Eduerakond, kuid ühtegi kehtivaks loetud rahvahääletust selle alusel ei toimunud, sest varsti pärast seda läks parlamendis enamus taas konservatiivide kätte, kes võtsid vastu suhteliselt karmid rakendusaktid ning kutsusid hiljem üles rahvahääletusi boikoteerima.
Taiwani kogemus rahvahääletustega toob välja asju, mida Eestis tasuks vastavat seadusandlust luues kindlasti vältida.
Kuomintang hülgas rahvavõimu idee
Taiwanil pikalt valitsenud Kuomintang oli algselt vasakpoolne erakond, mille lipukirjaks olid rahvuslus, demokraatia ning inimeste heaolu. Nendest ideedest lähtudes kirjutati ka 1947. aasta põhiseadus, mis oli mõeldud kogu Hiinale.
Hiina kodusõjas kommunistidele alla jäänuna kindlustas Kuomintang enda võimu Taiwanil aga repressioonidega, mis ei jäänud oma jõhkruse poolest alla kommunistide omadele. Loomulikult ei hakatud sellises olukorras tegelema rahvahääletuste seadustamisega, kuigi põhiseadust koostades oli seda ette nähtud. 1991. aastani valitses Taiwanil ametlikult sõjaseisukord, sisuliselt üheparteiline režiim.
1980-ndate teisel poolel algas siiski poliitilise süsteemi liberaliseerimine. 1986. aastal asutati Demokraatlik Eduerakond, mis oli seal esimene opositsiooniline erakond. Võitlemine rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste eest oli olulisel kohal juba selle esimeses programmis.
Kunagi revolutsioonilisi jõude ühendanud Kuomintangist sai Taiwanil konservatiivne võimupartei (rahvusvaheliselt on see Isamaa sõsarerakond), mis polnud enam huvitatud otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisest. Esimene progressiivsete jõudude algatatud rahvahääletuste seadus aeti nurja sellega, et rahvaalgatustele ja rahvahääletustele kehtestati suhteliselt karmid nõudmised.
Nii pidi rahvaalgatuse korras küsimuse rahvahääletusele panemiseks toetama seda esimeses ringis 0,1%, teises 5% hääleõiguslikest elanikest. Eesti mõõtkavas tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda algatusele umbes 900 ja seejärel 45000 allkirja.
Veelgi rängem tingimus oli aga see, et rahvahääletusele pandud asja läbiminekuks pidi seda toetama vähemalt 50% kõigist hääleõiguslikest, mitte üksnes rahvahääletusel osalenutest. Ja kui osales vähem kui 50% hääleõiguslikest, ei loetudki rahvahääletust üldse kehtivaks. Nii kindlustasid konservatiivid endale sisuliselt võimaluse rahvahääletusi nende boikoteerimise abil läbi kukutada.
Kuna president ja parlamendisaadikud said samas võimaluse tavakodanikest tunduvalt kergemini rahvahääletusi algatada, kujuneski see valdkond juhtivate poliitikute omavahelise kemplemise tallermaaks.
Kuus ebaõnnestunud rahvahääletust
2003. aasta seaduse alusel toimus kokku kuus rahvahääletust, mille kõigi puhul juhtuski just see, mida Taiwani progressiivsed jõud kõige rohkem kartsid: enamik osalenutest oli hääletusele pandud asjade poolt, aga ühtegi neist rahvahääletustest ei loetud paraku kehtivaks. Konservatiivid kutsusid iga kord enda toetajaid üles rahvahääletusi boikoteerima.
2004. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega esimesed kaks rahvahääletust. Nende algatajaks oli toonane president Chen Shui-bian (Demokraatlik Eduerakond), kes valiti siis ka teiseks ametiajaks.
1. küsimus: Taiwani rahvas nõuab, et Taiwani väina küsimus lahendataks rahumeelsete vahenditega. Kui Hiina Kommunistlik Partei peaks keelduma nende rakettide eemaldamisest, mille nad on sihtinud Taiwanile, ja avalikust lahtiütlemisest jõu kasutamiseks, kas te nõustute, et valitsus peaks hankima siis moodsamaid raketitõrjerelvi, et tugevdada Taiwani enesekaitsevõimekust?
2. küsimus: Kas te nõustute, et meie valitsus peaks pidama Hiina Kommunistliku Parteiga läbirääkimisi “rahu ja stabiilsuse” raamistiku loomiseks üle väina toimuva läbikäimise jaoks, et ehitada üles mõlema poole rahvaste konsensust ja heaolu?
Tulemused: esimese küsimuse puhul poolt 91,80%, teise puhul 92,05% kehtivaks loetud häältest, aga osavõtt mõlemast rahvahääletusest vaid veidi enam kui 45% – seega ei loetud kumbagi tulemust ametlikult kehtivaks. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samas 80,28%. Konservatiivide kandidaadi toetajad rahvahääletustel lihtsalt ei osalenud.
Järgmised kaks rahvahääletust toimusid 2008. aasta jaanuaris üheaegselt parlamendivalimistega. Needki olid mõlemad kutsutud ellu tuntud poliitikute poolt, ning sisuliselt oma erakondade valimiskampaaniate toetamiseks.
Üks küsimus puudutas seda, kas erakondade (nimetati konkreetselt Kuomintangi ja sellega seotud organisatsioone) poolt ebaausalt omandatud vara tuleks tagastada rahvale (ehk riigile). Teine seda, kas parlament peaks saama luua uurimiskomisjone riigijuhtide ja nende alluvate tegevuse uurimiseks, kui on kahtlus, et nad on oma tegevusega riigile kahju tekitanud või ei suuda täita enda ametikohustusi.
Mõlemad ettepanekud said enamike hääletanute toetuse, aga rahvahääletustest võttis osa siis vaid veidi enam kui 26% hääleõiguslikest. Samal ajal oli parlamendivalimistel valimisaktiivsus 58,5%. Konservatiivide boikott osutus taas edukaks – rahvahääletuste tulemusi ei loetud ametlikult kehtivaks.
2008. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega taas kaks rahvahääletust. Ühe neist algatas oma teist ametiaega lõpetav Chen Shui-bian, kes pani rahva ette küsimuse, kas valitsus peaks taotlema riigi võtmist ÜRO liikmeks “Taiwani” nime all. 1971. aastal vahetas Hiina Vabariigi selles üleilmses organisatsioonis teatavasti välja Hiina Rahvavabariik, jättes Taiwani rahvusvahelises süsteemis tõrjutud vaeslapse rolli.
Kuomintang pooldab lõppsihina taasühinemist mandri-Hiinaga, mitte Taiwani saare iseseisvust. Nende üks juhtivaid tegelasi Vincent Siew, kellest sai pärast valimisi asepresident, algatas vastukaaluks rahvahääletuse küsimuses, kas ÜRO liikmeks naasmist ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemist tuleks taotleda tuginedes “pragmaatilisele, paindlikule strateegiale nime osas,” mis “säilitab meie riigi väärikuse.”
Rahvahääletused kujunesid seega taas osaks presidendivalimiste kampaaniast. Mõlemad küsimused said jaatava vastuse. Esimest lahendust toetas 94,01%, teist 87,27% hääletanutest, aga rahvahääletustest võttis osa ainult ligi 36% hääleõiguslikest. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samal ajal 76,33%. Vaatamata sellele, et üks rahvahääletus oli algatatud nende oma mehe poolt, boikoteerisid konservatiivid mõlemat.
Mida on Eestil sellest õppida? Minu arvates seda, et ei ole vaja lihtsustada presidendi ja riigikogulaste võimalusi rahvahääletusi algatada. Nende käes muutuvad need kergesti instrumentideks, mille abil üritatakse lihtsalt toetada oma valimiskampaaniaid. Ja see diskrediteerib rahvahääletuste kasutamist laiemalt.
Kasutusele võetakse uus kord
2016. aastal toimusid Taiwanis üheaegselt parlamendi- ja presidendivalimised, millega Demokraatlik Eduerakond konservatiivid taas võimult tõukas. Eelmise aasta detsembris viidi rahvahääletuste seadusesse sisse olulised muudatused, mille tulemusel ongi jõutud nüüd lõpuks korraga tervelt kümne rahvahääletuseni, mis on kutsutud esile rahvaalgatuse korras.
Nüüd nõutakse, et esimeses ringis toetaks küsimuse panemist rahvahääletusele 0,01% ja teises 1,5% hääleõiguslikest elanikest. Eestis tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda umbes 90 ja seejärel 13500 toetajat. Allkirju saab koguda nüüd ka elektrooniliselt, vastavas veebikeskkonnas. Ja selleks, et ettepanek rahvahääletusel läbi läheks, piisab, kui seda toetab vähemalt 25% kõigist hääleõiguslikest.
Muide, Kuomintangist on saanud opositsioonis rahvahääletuste agar toetaja. Kümnest küsimusest kolm on tõstatatud nende poolt. Eelmisel aastal, kui muudatusi parlamendis arutati, tegid nad koguni ettepaneku, et rahvahääletusele pandud asi võiks minna läbi juba siis, kui seda toetab vähemalt 20% hääleõiguslikest. Teised erakonnad pidasid sellist kvoorumit siiski liiga madalaks.
Uue korra nõrkuseks võibki tegelikult olla just see, et nüüd on rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda liiga kerge. Sellele näib viitavat tõsiasi, et pooled rahvahääletusele pandud küsimused puudutavad nö. homodebatti.
Kas nõustute, et samasoolistele paaridele tuleks tagada õigus abielluda? Kas nõustute, et abielu peaks olema piiritletud tsviilkoodeksis liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel? Kas nõustute liitudega, mida ei ole määratletud abieluna, mis kaitseksid püsivalt koos elavate samasooliste paaride õigusi? Kas nõustute, et homoseksualismiga seotud õpetust ei tuleks koolides õpetada alg- ja põhikooli tasemel? Kas te nõustute, et sooliselt võrdõiguslikku haridust, nagu see on määratletud sooliselt võrdõigusliku hariduse seaduses, tuleks õpetada riikliku õppekava kõikidel tasemetel?
Iga survegrupp üritab tõstatada teemat just endale sobivas sõnastuses. Kui üks grupp tuleb välja mingi algatusega, reageerib vastasleer sellele kohe teisega. Kui reeglid on nii lõdvad, et võimaldavad sellist kemplemist, ei ole see lõpuks ilmselt samuti hea.
Artikkel ilmus 21. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.