Kui augustis jõudis lettidele minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, siis sai tehtud reklaampostitus, kus tutvustasin lähemalt selle kogu avaluuletuse saamislugu.
Tänasest on poodides müügil selle järg: “Ebakronoloogiline elu. Luuletusi aastaist 2003-2017”, mille avaluuletus on selline…
KUI ME OLEKSIME SÕNAD…
kui me oleksime sõnad
siis me riimuksime
aga me ei ole
me ei ole…
see on saatus
mitte õnn
See sai pandud kirja 2011. aasta kevadel, esialgu inglise keeles.
IF WE WERE WORDS…
if we were words
we would rhyme
but we are not
we are not…
this is fate
not luck
Luuletuse tekst on suuresti võetud kahest laulust, mida kuulates see mulle ühel hetkel lihtsalt pähe tuli.
Gruff Rhysi “If We Were Words (We Would Rhyme)” ja Christina Perri “Penguin” on mõlemad soojad, romantilised laulud, kus neid sõnu (if we were words / we would rhyme ja baby it’s fate / not luck) kasutati teatud helge meeleolu loomiseks.
Mina panin need killud kokku, kuid lisasin paar rida, mis pöörasid tähenduse justkui pea peale, muutsid käegakatsutava õnne hoopis kättesaamatuks unistuseks. Paradoks seisneb aga selles, et need on sõnad ja nad riimuvad…
Mida enam ma selle peale mõtlen, seda geniaalsem see mulle tundub.
Ma ei ole tegelikult kindel, et see on minu parim luuletus (käesoleva postituse pealkiri on võib-olla väikene liialdus), aga parimate hulka kuulub see kindlasti. Kuna see sisaldab paradoksismi elemente, mille ohtra kasutamise eest mind kuulutati 2004. aastal Rahvusvahelise Paradoksismi Ühingu auliikmeks, siis leidsin, et see sobib hästi kõnealuse luulekogu avanguks.
Kuigi tegelikult eelnevad sellele seal paar rida, mille on pannud paberile Ricardo Reis (Fernando Pessoa), ning väike tsitaat Piiblist.
Mis puudutab minu vanu ingliskeelseid luuletusi, siis neid ei ole mul lähiajal kavas sedasi luulekoguna välja anda. Pikemas perspektiivis peaks seda tegema, et kõik vanad luuletused kenasti kaante vahele saaksid, aga praegu ma sellega ei tegele.