Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala
Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.
2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.
Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.
Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.
Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.
Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.
Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.
Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.
Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.
Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.
Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.
Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.
Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.
Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.