Milan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.
Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.
See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.
Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?
Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.
Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.
Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.
Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?
Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)
Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”
Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.
Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.