Vaja on ausat debatti, mitte valijate hirmutamist

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.


Vastuseks 16. veebruaril 2018 Sakalas ilmunud Andres Herkeli arvamusloole “Valimisringkondade arv ja võrreldav suurus on tähtsad”.

Andres Herkel (Vabaerakond) üritas jätta muljet, et Eestit ähvardaks ühele üleriigilisele valimisringkonnale üleminekul Ukraina saatus. Tema väitel hägustaks see täielikult valija ja valitu seose, muudaks valimised peamiselt suurte irratsionaalsete vastasseisude tallermaaks, laseks pääseda pildile vaid käputäiel erakondade tippjuhtidel.

Jään eriarvamusele. Eesti ja Ukraina ei ole selles osas üldse võrreldavad. Selge see, et nii suurde riiki üks valimisringkond ei sobi. Kui tahetakse tõesti näha, milleni selline muudatus siin viia võiks, siis tasub vaadata pigem Iisraeli ja Hollandi poole.

Hollandis on küll formaalselt 20 valimisringkonda, aga sisuliselt nagu üks, sest üldjuhul seavad erakonnad kõigis ringkondades üles samad kandidaatide nimekirjad ja kohad jaotatakse kogutud häälte arvu järgi üleriigiliselt, mitte ringkondades.

Vastab tõele, et nii korjavad lõviosa häältest tavaliselt kokku erakondade esinumbrid. Hollandi peaminister Mark Rutte sai eelmisel aastal ligi 79% erakonnale antud häältest, Vabaduspartei juht Geert Wilders ligi 92% jne. Minu arvates on see mitte taolise süsteemi nõrkus, vaid tugevus. Valijatelt saadud tugev isiklik mandaat muudab erakondade juhtimise stabiilsemaks ja selline kindel seljatagune annab poliitikutele rohkem julgust seista oma riigi ja rahva huvide eest tugevamalt ka rahvusvahelistes suhetes.

Ühtlasi võimaldab selline süsteem avaldada erakonna toetajatel umbusaldust neile juhtidele, kes on nende usalduse kaotanud, või tõsta esile poliitikuid, keda nad soovivad senisest enam pildil näha. Nii läheb ka erakondade juhtide osas toimuvate muudatuste suunamine parteikontorite tagatubadest otse valijate kätte.

Iisraelis on kasutusel suletud nimekirjad ning need ei ole tõesti head. Need soodustavad erakondade lõhenemist, poliitilise maastiku liigset killustumist, sest ambitsioonikamad tegelased, kes ei pääse valimisnimekirjas enda arvates piisavalt kõrgele kohale, üritavad pahatihti tulla turule uute erakondadega.

Tegelikkusele ei vasta see, et ühe üleriigilise valimisringkonna korral jäävad väiksemad piirkonnad parlamendis hoopis esindamata. Praktikas üritavad erakonnad koostada oma valimisnimekirjad siiski regionaalselt tasakaalustatult, et kõigil valijatel oleks võimalik leida neist ka oma kodukandiga seotud kandidaate. Kuna selliseid inimesi kalduvadki eelistama rohkem just väiksemate piirkondade ning äärealade elanikud, on neil tegelikult isegi suurem šanss parlamenti pääseda kui suurlinnadest pärit noorpoliitikutel, kelle eest nimekirjade esinumbrid lihtsalt hääled ära korjavad.

On täiesti selge, et ühe valimisringkonna korral on valijate võimalused oma saadikuid järgmistel valimistel korrale kutsuda suuremad. Sellisel juhul ju ei saa elukutselised poliitikud ühest valimisringkonnast teise liikuda, nagu seda on teinud paljud riigikogulased, nende hulgas alles viimastel valimistel ka vabaerakondlane Herkel ise.

Herkel on paistnud varemgi silma sellega, et hirmutab inimesi radikaalidega, kes soovivad tema arvates liiga kaugeleulatuvaid ning läbimõtlemata reforme. Selline hirmutamine paraku töötab ja sellest tulenevalt ei ole ettenähtavas tulevikus põhjust karta, et taolised muudatused Eestis toimuvad.

Vaatame nüüd, millist lahendust pakub meile Vabaerakond. Nende poolt Riigikogu menetlusse antud eelnõu näeb ette, et ringkonnas ei tohi olla vähem kui kaheksa mandaati. See tähendab, et meie valimisringkond peaks muutuma veidi suuremaks. Üldse tahavad nad ringkondade arvu ühe-kahe võrra kärpida.

No kuulge! See ei ole küll mingi lahendus, see on lihtsalt kosmeetika ehk koera saba jupikaupa raiumine. Läheb 10-15 aastat mööda ja tuleb jälle paar ringkonda vähemaks võtta, et asi kuidagi proportsioonis püsiks.

Arvan, et parem on valimisringkondi nüüd ikkagi hoopis juurde teha, et hiljem kärpimisruumi rohkem oleks, kui praegu otse ühele valimisringkonnale üle minna ei taheta. Võimalikest variantidest kõige halvem on see, kui ringkondade arvu lihtsalt aegamisi kokku tõmmatakse, nagu tahab nüüd teha ka Vabaerakond. Nii võimenduvad järjest riigi ringkondadeks killustatuse negatiivsed küljed, kuid jäävad saabumata need positiivsed mõjud, mida võiks anda üks üleriigiline valimisringkond.

Loe ka “Mis saab meie valimisringkonnast?” (Sakala, 8. veebruar 2018) ja “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme” (Sakala, 31. märts 2015).

Jaga seda lugu ka teistega!