Vabadussõja ajaloost

Vabadussõjaga seostub mul varasest lapsepõlvest kaks asja: minu vanaisa, kes oli sündinud 1912. aastal, rääkis, et ta nägi kuidas Eesti sõdurid tulid, nende talus peatusid ja edasi läksid, ning Ernst Proosa hauatähis Helme surnuaias.

Ernst oli vanaisa onupoeg. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks öelnud kunagi midagi täpsemat nende sõdurite kohta, keda ta oma lapsepõlves nägi, aga tundub tõenäoline, et üks neist võis olla Ernst – ainus perepoeg talus (tema noorem vend August suri neljaselt), kuhu asusid palju aastakümneid hiljem elama minu vanaisa ja vanaema, kelle juures maal sai lapsepõlves nii suvel kui talvistel vaheaegadel pikalt viibitud. Tema hukkumise täpsematest asjaoludest lugesin alles hiljem, kui minu vanavanemad olid juba surnud, vanast ajalehest, mis tänu Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivile kättesaadavaks osutus.

Vabadussõja lõpust on möödunud nüüdseks juba 100 aastat. Manalasse on varisenud isegi need, kelle mälestused sellest ajast olid lapse omad. Aja möödudes muutub rahva ajalooteadvuse kujundamisel suulisest pärimusest järjest olulisemaks kirjasõna. See asetab erilise vastutuse ajaloolastele, kelle tööks on muuta minevik inimestele hoomatavaks.

Tartu rahu 100. aastapäevaks ilmunud kaheosaline “Eesti Vabadussõja ajalugu” on tõeline mammutteos, mille kallal hulk autoreid töötas pikki aastaid. Seda arvestades tunduks ilmselt üsna kohatu ühe asjaosalise väide, et see on tegelikult lihtsalt pinnapealne kratsimine, kui ta ei oleks lisanud, et andmestikku on lihtsalt tohutult palju. Jah, need lahingute kirjeldused võivad muutuda järjest lugedes küll vahepeal tüütuks, aga kui otsida midagi väga konkreetset, ei pruugi leida selle kohta midagi.

1919. aasta suvel Postimehes ilmunud teadete kohaselt langes Ernst Proosa enamlaste kätte vangi 1918. aasta 31. detsembril Roobe mõisas ning hukati järgmise aasta 24. mail Smiltenes. Roobet on selles raamatus mainitud vaid korra: “Edu arendades sunniti vaenlane [30. jaanuari] õhtuks lahkuma ka Roobe ja Hummuli piirkonnast.” Lõve mainitakse samuti ainult seoses jaanuari teises pooles, kui oli alanud Eesti vägede vastupealetung, toimunud lahingutega Helme ja Tõrva all. Samas on aga kirjas, et Tõrva hõivasid punased 1. jaanuaril, jätkates sealt liikumist Viljandi suunas. Nendest aktsioonidest, mille käigus Ernst detsembri lõpus vangi langes, juttu ei ole.

Vabadussõja Ajaloo Seltsi veebilehel avaldatud Vabadussõjas langenute koondnimekirjas on tema surmapaigana mainitud hoopis Stackelni, mida tuntakse tänapäeval rohkem lätikeelse nimega Strenči (kena väike kohake, mis asub Smiltenest umbes 30 kilomeetri kaugusel). Strenči ja Smiltene vallutamisest on selles raamatus veidi kirjutatud. Strenči langes Eesti vägede kätte 25. mai õhtuks, Smiltene 29. mail. Ajaliselt sobiks seega mõlemad.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest õnnestus leida Ernst Proosa kohta täidetud Eesti Rahvaväe Viljandi maakonna komisjoni vastuvõtte leht, mis pärineb 1918. aasta 18. detsembrist. Seal on kirjas, et ta oli usutunnistuselt luterlane, perekonnaseisult poissmees, lõpetanud kihelkonnakooli, ametilt põllumees ja kirjutaja ning olnud varasemalt sõjaväeteenistuses kolm aastat. Samas ei olnud märgitud seda, kuhu ta 1918. aasta detsembris teenistusse määrati.

See viimane asjaolu on kutsunud veel 1922. aastal esile väikese kirjavahetuse sõjaväevõimude ja Lõve vallavalitsuse vahel. Vallavalitsuselt on palutud infot selle kohta, kas 1919. aastal enamlaste poolt tapetud Ernst Proosa teenis kusagil Eesti väeosas ja nimelt missuguses.

ERA.675.2.517

Vallavalitsusest on pöördutud selles küsimuses tema vanemate poole, kelle andmetel saadeti Ernst teenistusse Eduard Kubbole allunud Kärstna gruppi, langes teenistuskohustuste täitmisel vangi ja selle tagajärjel tapeti. Teistes Eesti väeosades ta ei teeninud.

Helmest pärit Kubbo oli 3. jalaväepolgu ülem (hukati 1941. aastal nõukogude julgeolekuorganite poolt). Ta juhtis ka jaanuari alguses toimunud Kärstna lahinguid, millega enamlaste pealetung lõpuks seisma pandi. 3. jalaväepolgu materjalid on küll digiteeritud kujul kättesaadavad (ERA.542), aga need on väga mahukad ning täpsem arvepidamine kaotuste ja koosseisu üle näib seal algavat 1919. aasta jaanuarist. Ernst Proosa kohta ei õnnestunud mul kiire sirvimisega midagi leida, põhjalikuks süvenemiseks ei ole praegu aega.

On tähelepanuväärne, et rahvaväkke astus Ernst samal päeval (18. detsembril), kui enamlased hõivasid Valga, kust sakslased olid eelmisel päeval lahkunud. Sundmobilisatsiooni alla tema aastakäik siis ei kuulunud, seega pidi minema vabatahtlikult. Tõuke selleks võis nähtavasti anda soov peatada enamlased enne, kui nad jõuavad tema kodutaluni.

Vabadussõjas tapetud rahvaväelasi maeti Helme kalmistule vähemalt 47, lisaks aga veel kümneid punase terrori ohvriks langenud ümbruskonna elanikke. Tõrva oli sel ajal, nagu ajalehed hiljem kirjutasid, läbi ja läbi punane – terrori teostamisel etendasid suurt osa kohalikud enamlased. Ka Ernsti langemine vangi, nagu Postimehe artiklis märgitakse, teostus Roobes tänu kohalikele.

“Eesti Vabadussõja ajalugu” hõlmab lisaks lahingutele muidugi ka palju muud (sõda algab esimeses köites alles leheküljelt 177). Selles hoiatatakse nõukogudeliku ajalookäsitluse kallutatuse eest ning märgitakse, et teos ise on kirjutatud ajaloolise tõe poole püüeldes, kuid siiski selgelt Eesti vaatepunktist. Tunnistatakse ka rahva suurt lõhestatust Vabadussõja alguses, kuigi selle täit ulatust ja põhjuseid on tänapäeval ilmselt raske mõista.

Jäin silmitsema selles raamatus tabelit 1919. aasta aprillis toimunud Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste kohta, kus on toodud eraldi välja ka sõjaväes antud häälte arv. Tavaliselt ongi nende valimiste tulemused esitatud häälte ja kohtade arvu, mitte protsentidena, aga tekitasin häälte arvu põhjal nüüd uue tabeli, kus on toodud häälte jaotus nii kokkuvõttes kui ka eraldi sõjaväes ja väljaspool seda.

Mida nende numbrite põhjal järeldada? Üldiselt on arvatud, et sotside tugev esinemine Asutava Kogu valimistel oli tingitud sellest, et nende taha koondusid varem enamlasi toetanud vaesemad kihid. Tuleb aga välja, et sõjaväes oli nende toetajate osakaal veel palju suurem kui väljaspool seda.

August Rei kirjutab oma mälestustes, et kohalike tööliste kaldumine enamlaste tagant sotside toetajateks tulenes Lenini otsusest vabrikud Eestist evakueerida. See tundub üsna usutav. Rahvaväelaste puhul võis mängida määravat rolli arvatavasti see, et sotsid pooldasid sõja kiiret lõpetamist (separaatrahu) ja radikaalset maareformi.

Punaarmee vastas seisis siis rahvavägi, mis oli sisuliselt poolenisti punane. Ilmselt olid sellised tulemused ka põhjus, miks pärast Asutava Kogu valimisi hoogustus eestlastest punaväelaste ületulek.

Nii et ainet mõtisklusteks pakub “Eesti Vabadussõja ajalugu” küllaga. Kui keegi hangib selle lootusega saada teada midagi täpsemat oma esivanemate või kaugete sugulaste võitlustee ja saatuse kohta, tuleb aga võib-olla pettuda, sest nii detailidesse ei minda, et iga väike operatsioon ja kõik tegelased ning nende käigud kirja oleks pandud.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest leiab juba väga palju Vabadussõjaga seotud allikaid, aga paraku on neist raske kellegi kohta midagi üles leida, kui ei ole täpselt teada, kust otsida. Juhtumisi on just praegu käimas projekt, ühisloomealgatus, mille käigus nüüd vabatahtlike abil need allikad vähemalt osaliselt konkreetsete nimedega seotakse. Kel aega, soovitan kindlasti panustada!

Jaga seda lugu ka teistega!