Ukraina seisab suurte muutuste lävel

Pühapäeval toimuvad Ukrainas parlamendivalimised, mille tulemusel jätkub poliitikas kevadel presidendivalimistega alanud pööre. See võib osutuda nii radikaalseks, et puudutab kogu poliitilise süsteemi aluseid.

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt valitakse Ukraina Ülemraada 450-st liikmest pooled ühest üleriigilisest valimisringkonnast, kus erakondadele kehtib valimiskünnis 5%, suletud nimekirjade alusel. Ülejäänud saadikud valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks ringkonnas enim hääli saanud kandidaat. Praegune süsteem on pälvinud palju kriitikat, sest hajutab poliitilist vastutust ja soosib populaarseimaid erakondasid.

Korralised parlamendivalimised pidanuks Ukrainas tulema nüüd alles sügisel, aga kevadel presidendiks valitud Volodõmõr Zelenski saatis ametisse astudes parlamendi kohe laiali ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Samas andis ta parlamendile võimaluse võtta veel kiiresti vastu uus valimisseadus, mille kohaselt tuleks kõik saadikud valida üleriigilisest ringkonnast avatud nimekirjade alusel, uueks künniseks aga oleks 3%.

Parlamendi ametist lahkuv koosseis paraku seda võimalust ei kasutanud. Zelenski ettepaneku lisamist Ukraina Ülemraada päevakorda toetas vaid 92 vastavale erakorralisele istungile registreerunud 254-st saadikust.

Nüüd aga troonib erakond Rahva Teener, mille kandidaadina Zelenski presidendiks valiti, konkurentsitu liidrina kõigis arvamusküsitlustes. Nende kohaselt kavatseb seda toetada 42-47% valijatest. Täisproportsionaalse valimissüsteemi korral ei pruugiks see anda parlamendis isegi absoluutset enamust, aga praegu kehtiva valimisseaduse alusel võidakse saada hea õnne korral lausa põhiseaduse muutmiseks vajalik 2/3 enamus.

Seni ei ole ükski erakond Ukrainas vabadel valimistel nii võimsalt võitnud.

Kas Rahva Teener lööb platsi puhtaks?

Kokku osaleb nüüd valimistel 65 erakonda, neist 22 on seadnud oma nimekirja üles üleriigilises valimisringkonnas. Ukraina Kommunistliku Partei ja Vasakjõudude Liidu kandidaatide nimekirjad jäeti registreerimata. Ühe puhul oli põhjuseks justiitsministeeriumi ettekirjutus, teise puhul nõutud kautsjoni tasumata jätmine. Registreeritud on 5967 kandidaati, neist 2747 on seatud üles üleriigilises valimisringkonnas.

Rahva Teener ei seadnud kandidaadina üles ühtegi senist parlamendisaadikut. Nende valimisnimekiri koosneb valdavalt 1970-ndate teisel poolel ning 1980-ndatel sündinud inimestest. Esialgu oli selles 201 nime, kuid järgi on jäänud 192. Osad kandidaadid võeti erakonna poolt maha tuginedes veebi kaudu laekunud kompromiteerivale informatsioonile, mõned taandasid ennast ise.

Krimmi ja Donbassi ühemandaadilistes ringkondades valimisi ei toimu, sest need piirkonnad ei allu praegu teatavasti Ukraina võimude kontrollile. Seetõttu jääb 26 saadikut valimata. Rahva Teener on seadnud oma kandidaadi üles aga kõigis neis ühemandaadilistes ringkondades, kus valimised toimuvad. Neid on kokku 199.

See erakond, kuhu ei kuulu ühtegi senist parlamendisaadikut, saab Ukraina Ülemraadas nüüd tõenäoliselt absoluutse enamuse. Lahtine on veel see, kas tuleb konstitutsiooniline enamus (2/3 kohtadest). See tähendaks, et Ukraina poliitiline eliit vahetatakse välja sellises ulatuses, mis muudab lõpuks võimalikuks põhjapanevad poliitilised reformid.

Valimissüsteemi muutmine on vaid üks osa erakonna Rahva Teener radikaaldemokraatlikust programmist. Nad lubavad ka võtta saadikutelt puutumatuse, luua mehhanismi nende tagasikutsumiseks (seda hõlbustab e-hääletuse kasutuselevõtt). Ühtlasi tahetakse luua mehhanism tühistamisreferendumite ning üldse rahvahääletuste algatamiseks kodanike poolt. Oluline on ka võitlus korruptsiooniga, mis hõlmab korruptantide vara konfiskeerimist.

Eks sarnaseid lubadusi ole antud erakondade poolt ju ka varem, sealhulgas Ukrainas. Minu hinnangul on aga oluline vahe see, et nemad mõtlevad seda tõsiselt. Nemad kavatsevad seda tõesti teha. Zelenski valimisega presidendiks algas Ukraina poliitikas ilmselt täiesti uus ajajärk.

Uus eliit ei tule päris tänavalt

Erakonna Rahva Teener peamine ideoloog Ruslan Stefantšuk (sünd. 1975) on õigusteadlane, doktorikraadiga juuraprofessor, kes on töötanud varem ka advokaadina ja olnud juuraajakirja Право України peatoimetaja asetäitja. Kevadel sai temast president Zelenski ametlik nõunik ja esindaja Ukraina Ülemraada juures. Tema vastutusel on erakonnas seaduseelnõude koostamine. Ideoloogiliseks aluseks on seejuures võetud libertaarsus ehk klassikaline liberalism.

Poliitikuna ei ole Stefantšuk küll varem üles astunud, kuid see ei tähenda seda, et poliitilised ringkonnad oleksid talle tundmatud. Kunagi oli ta parlamendis Meie Ukraina blokki kuulunud Anatoli Matvienko abi (õigusküsimustes). 2011–2013 juhtis Stefantšuk Ukraina Ülemraada seadusandluse instituudis riikliku seadusandluse arendamise probleemidega tegelevat osakonda. 2016. aastal sai temast Ukraina esimese asepeaministri ja majandusministri Stepan Kubivi (koosseisuväline) nõunik.

Zelenskit tunneb Stefantšuk juba tudengipõlvest, mil mõlemad lõid kaasa KVN-is. Selle nähtuse olulisusest Zelenski mõistmiseks oli veidi juttu juba enne presidendivalimisi (27. märtsil 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht”). KVN andis Ukrainale presidendi, annab nüüd nähtavasti ka valitsuse.

Erakonna Rahva Teener juht ja valimisnimekirja esinumber Dmõtro Razumkov (sünd. 1983) on aga inimene, keda võib nimetada poliittehnoloogiks. Ta oli üks Zelenski valimiskampaania juhtidest, kuid tegemist ei olnud kaugeltki esimese valimiskampaaniaga, mida ta korraldada aitas.

Razumkov on Ukraina poliitikas juba ammu tuntud nimi. Dmõtro isa Oleksandr (1959–1999) tõusis 1985. aastal, kui NLKP Keskkomitee peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov, Ukrainas komsomoli ideoloogiajuhiks. Ta oli üks glasnosti ja perestroika toetajatest ning kuulus hiljem president Leonid Kutšma lähikonda. 1996. aastal sai temast Rahvademokraatliku Partei, mille esimeheks valiti siis Anatoli Matvienko, juhatuse liige.

1997–1999 oli Oleksandr Razumkov aga Ukraina riikliku julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja, juhtides Ukraina delegatsiooni Ukraina-Vene suhetega tegelevas strateegilises töörühmas. Ta juhtis ühtlasi Ukraina Majandus- ja Poliitikauuringute Keskust, mis on pärast tema surma tuntud Razumkovi Keskuse nime alla ning kuulub Ida-Euroopa juhtivate mõttekodade hulka.

Dmõtro õppis Kiievi Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, spetsialiseerudes rahvusvahelistele majandussuhetele, ja sai hiljem kraadi ka õigusteaduses. 2006. aastast alates on ta töötanud poliitiliste konsultatsioonide alal.

2006–2010 kuulus ta Regioonide Parteisse. Dmõtro ise seletab sinna astumist sellega, et talle ei meeldinud president Viktor Juštšenko ja 2004–2006 riigis toimunu. Pärast Viktor Janukovõtši valimist presidendiks astus ta erakonnast välja ning töötas seejärel 2010–2014 Serhi Tihipko heaks, kes tundis tema isa juba Dnipropetrovski oblasti komsomolikomitees töötamise päevilt.

Dmõtro poolvenna kasuisa on aga endine kaitseminister Anatoli Hrõtsenko, erakonna Kodanikupositsioon juht, kes kogus tänavu presidendivalimiste esimeses voorus 6,9% häältest. See fakt on iseenesest ebaoluline, kuid aitab samuti illustreerida seda, kui tihedalt on Ukraina uus poliitiline ladvik seotud vanaga.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.