“Trois souvenirs de ma jeunesse” / “Mon roi”

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.

Jaga seda lugu ka teistega!