Siin ja praegu raamatutest

Haaran kinni blogijate raamatuväljakutsest, lisades lõppu veel ühe kategooria, et ei oleks vaja teha selle kohta eraldi postitust.

Hetkel pooleli…

Neid on koguni kolm: Franz Kafka “Kirjad 1902-1924”, Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, Anil Menoni “Half of What I Say”. Esimesest on juba korduvalt olnud ning tuleb veel korduvalt juttu selles blogis. Viimase kohta soovitan lugeda seda arvustust, mis mind nüüd selle raamatuni juhatas.

Lapsepõlves meeldis…

Neid oli palju, aga praegu tuli esimesena pähe Nikolai Nossovi “Totu Kuul”. Ega täpselt ei mäleta, millest selles kirjutati. Kui läinud aastal ilmus teine trükk, siis kuulasin kommentaare. Peeter Helme soovitas, Hardo Pajula tegi maha. Võib-olla peaks uuesti lugema.

Jäi pooleli…

Neid on ikka olnud (ja mitte vähe), aga kui raamat jääb pooleli selle tõttu, et see mulle ei meeldi, siis ei jää see tavaliselt ka meelde. Seetõttu ei hakka praegu konkreetseid pealkirju nuputama.

Veel rohkem on neid, mida vaatangi pisteliselt, vastavalt vajadusele. Eriti lähevad siia kategooriasse mahukamad kogumikud ajaloo, poliitika ja filosoofia teemadel, mida kasutan rohkem nagu entsüklopeediaid, näiteks “20. sajandi mõttevoolud”, Brotze “Estonica” jms.

Mind mõjutas…

Ma arvan, et enamik loetud raamatuid on mind mingil määral, kuidagi ja vähemalt mõneks ajaks mõjutanud. Mõned, mis võisid avaldada kunagi väga suurt mõju, ei pruugi aga enam meeleski olla. Need mõjutused tulevad ja lähevad, tulevad järjest uued.

Nüüd meenus esimesena Vladimir Amlinski “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, aga seda ilmselt põhjusel, et viidatud blogis, kust see raamatuväljakutse võetud, on toodud selle punkti all välja Sofi Oksaneni “Stalini lehmad”.

Oksaneni ma lugenud ei ole, lihtsalt ei ole tekkinud tahtmist seda teha, aga Amlinksi mälestused räägivad just Stalini ajast, tema enda lapsepõlveajast, toona toimunud teaduse politiseerimisest ja sellega kaasnenud repressioonidest. Raamat on pühendatud suuresti tema isale, kes oli silmapaistev bioloog, aga üks tegelane on veel näiteks Anna Ahmatova, kelle sõnadest on inspireeritud ka teose pealkiri.

Kui oleks nimekiri kohustuslikust kirjandusest, kuhu võib minna ainult üks seda perioodi käsitlev teos, siis soovitaksin just seda.

Uuesti võtan kätte…

Praegu pooleliolevatest on selline Grini “Lainetel tõttaja”, mida lugesin kunagi eelmisel sajandil. See on mind ilmselt samuti mõjutanud, sest muidu ju tõenäoliselt uuesti ei loeks.

Tegelikult ma raamatuid teist korda sageli ei loe, ainult vahest harva, aga terve rida on neid, millest vaatan aeg-ajalt üle mõne koha, mis on jätnud kuidagi eriti sügava mulje.

Viimati loetud…

Vahepeal kingituseks saadud Jan Jõemetsa luulekogu “Teiste sõnadega” (mõne aja eest oli siin juttu temast tehtud dokfilmist). Kohati täitsa huvitav, kuigi ei saa öelda, et see päris minu maitse oleks. Palju on tal muidugi vihjeid filosoofidele, kõige rohkem vist Nietzschele.

Palju on ka üksinduse ja üksilduse teemat. Paar stiilinäidet:

igaühe jaoks
on keegi
esmapilgul teine
mitte kusagil
vaid kohe siin
tunnetuse kaugusel
ainult mina
olen üksi
…pole ükski
julgenud

* * *

ma tahan ainult
sind ja ainult seda
mis sinust minu teeb
…mitte sinu keha
mitte sinu hinge
…ainult seda
ja ma tean
see on palju
tahetud

Jah, see on palju tahetud. Hästi kirjutatud, aga mõttekäik ise, see soov näha teises ainult ennast (vaid esmapilgul teine, tahan ainult seda), räägib ehk suurest vajadusest läheduse järele, aga kõlab liiga egoistlikult. Selle tulemuseks saabki ju olla vaid üksindus ja üksildus, selline lõputu kurbus, mida selles luulekogus leidub.

PS. See eelmine postitus veganluse teemal on tekitanud elevust, mis läheneb enamasti naerule, aga juhin tähelepanu tõsiasjale, et eilse päeva jooksul täitus sellega haakuvatest teemadest peaaegu kogu progressiivne meedia (Müürileht, Alkeemia, Telegram), nii et midagi on õhus. The Times They Are a-Changin’, nagu laulis kunagi Bob Dylan ja tema järel paljud teised.

Jaga seda lugu ka teistega!