“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.

Jaga seda lugu ka teistega!