Roheline laine Euroopa poliitikas

Möödunud eurovalimiste kõige olulisem tagajärg on mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Viimane on paradoksaalsel kombel seotud esimesega.

Euroskeptikuid ja -vastaseid on europarlamendis küll varasemast rohkem, aga see ei tähenda seda, et nende sõna omandab seal märkimisväärselt suurema kaalu. Probleem on selles, et neil on väga raske omavahel kokkulepeteni jõuda.

Ühisosa kahtlemata leidub, näiteks demoniseerivad kõik Brüsselit ning lubavad seista oma riigi suveräänsuse eest, kuid praktilise koostöö üksikutes valdkondades muudab see hoopis raskemaks, sest liikmesriikide huvid on objektiivselt võttes ju üsna erinevad, kohati vastandlikud.

Erinev on ka see, millele Euroopa Liit peaks euroskeptikute arvates keskenduma.

Prantsuse rahvuslaste juht Marine Le Pen kuulutas jaanuaris valimiskampaaniat alustades, et Euroopa Liit peaks keskenduma sellele, et mobiliseerida Euroopa rahvad tegelema selliste väljakutsetega nagu kliimamuutused ja tehisintellekt. Paari aasta eest Prantsusmaa presidendiks kandideerides lubas ta arendada võimsalt päikeseenergia, biogaasi ja hüdroenergia kasutamist, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

Ekrelased, kes kuuluvad temaga Euroopa tasandil ühte poliitilisse perekonda, eitavad seevastu üldse inimtekkeliste kliimamuutuste toimumist või vajadust selles osas nüüd midagi ette võtta. Milline peaks olema ühisosa, millest nad antud valdkonnas juhinduda saavad? Ei tea.

Samasuguseid põhjapanevaid erimeelsusi, mis muudavad sisulise parlamentaarse koostöö keeruliseks, on eri riikide euroskeptikutel päris paljudes valdkondades. See pärsib tugevalt nende võimekust europarlamendis toimuvates aruteludes ühtse jõuna kaasa rääkida.

Roheliste sõna maksab rohkem

Euroskeptikute osakaalu kasv, mille tõttu paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraadid ei oma parlamendi uues koosseisus absoluutset enamust, suurendab hoopis liberaalide ja roheliste kaalukust.

Varem said kaks kõige suuremat fraktsiooni paljud asjad lihtsalt omavahel kokku leppida ning pidid pöörduma toetuse saamiseks väiksemate poole vaid siis, kui sellise kokkuleppeni jõuda ei õnnestunud. Parlamendi uues koosseisus peavad nad arvestama algusest peale rohkem ka teiste konstruktiivsete jõududega. See tähendab, et liberaalide ja roheliste mõju kasvab.

Fraktsioonide ametlik moodustamine seisab küll alles ees, kuid esialgsete tulemuste põhjal näib, et rohelistel on nüüd europarlamendis vähemalt 70 kohta 751-st. Seda on 20 rohkem kui varem, aga ikkagi suhteliselt vähe.

Kuidas võib sellises olukorras rääkida mingisugusest rohelisest lainest? Kohe selgitan.

Roheliste jõud kasvas nende valimistega mitte üksnes nende kohtade arvel, mis läksid roheliste fraktsiooni kuuluvatele erakondadele, vaid eelkõige tänu sellele, et roheliste ideid võeti laialdaselt omaks teiste erakondade poolt, mis said nüüd oma valijatelt mandaadi nende elluviimiseks. Marine Le Pen on vaid üks näide. Leidus terve rida riike, kus kliimamuutused olid valimiskampaania peateema.

“Inimesed on saanud teadlikuks sellest, et kliimakriis on tõeline,” selgitas Ska Keller, üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest, seda ajalehele Die Tageszeitung. “Pidevalt tuleb uusi teaduslikke raporteid, viimati liikide kaitsmise teemal. See kõik on muutnud asja taas pakilisemaks. Ja samal ajal ütlevad paljud noored: kuulge, poliitikud, te peate midagi tegema! Ja see kõik on väga oluline ja õige, sest asjaga ongi kiire.”

Rootsi Keskerakond näitab suunda

Rootsi oli nüüd üks vähestest riikidest, kus roheliste häältesaak eelmise korraga võrreldes ei kasvanud, vaid hoopis kahanes – nende saadud kohtade arv kukkus seal neljalt kahele. Esmapilgul võib sellest järeldada, et keskkonnateemade olulisus on rootslaste silmis langenud. Kuid selline järeldus on väga ekslik. Tegelikkus on täpselt vastupidine.

Asi on selles, et need teemad on muutunud palju prioriteetsemaks ka teiste erakondade jaoks. Iga korralik erakond, mis vaatab näoga tuleviku poole, omab seal nüüd ka tugevat keskkonnaprogrammi. Roheliste arvelt tõusis selgelt näiteks Rootsi Keskerakond, mille valimiskampaania põhifookus oligi just keskkonnaküsimustel ja kliimapoliitikal. Keskerakond pea kahekordistas oma häältesaagi ja sai varasema ühe asemel kaks kohta.

Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf rõhutas viimasel valimiseelsel nädalal jagatud intervjuudes, et nad tahavad luua ka Euroopa Liidu tasandil süsteemi negatiivsete emissioonide toetamiseks. See tähendab kompenseerida selliste (täna veel suhteliselt kulukate) tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis seovad atmosfäärist süsinikku.

“Kliimamuutused toimuvad siin ja praegu. Tehased, sõidukid ja elektrijaamad on pumbanud süsihappegaasi atmosfääri juba pikka aega, ning seetõttu ei piisa enam üksnes heitkoguste vähendamisest – me peame kasutama uusi tehnoloogiaid, mis suudavad neid atmosfäärist eemaldada,” rääkis ta ajalehele Dagens Nyheter.

Rootsi ise on vastavatesse projektidesse investeerimist juba alustanud. Keskerakond tahab, et nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamiseks suunataks ka 10% Euroopa Liidu innovatsioonifondi vahenditest.

Ühtlasi soovitakse loomulikult piirata süsihappegaasi õhkupaiskamist, suurendada selle kulukust, edendada biokütuste kasutamist. Lõpule tahetakse viia Euroopa ühise õhuruumi loomine, mis võimaldaks kasutada seda palju tõhusamalt ja lennukitel kütust kõvasti kokku hoida. Üldiselt aga peetakse vajalikuks edendada Euroopas rongiühendusi, vähendada ka autotransporti.

Kui vaadata lähemalt teisigi liberaalide ehk ALDE fraktsiooni kuuluvaid erakondi, mille kohtade arv nüüd suurenes, ilmneb, et Rootsi Keskerakond ei ole selles osas erand. Keskkonnateema on murdnud jõuliselt sisse ka paljude teiste varasemast edukamaks osutunud erakondade valimisprogrammidesse.

Millised järeldused Eestis teha?

Eestis on rohelised täna jätkuvalt marginaalne jõud. Keskkonnateemad käisid siin valimiskampaaniatest läbi, kuid ei olnud kindlasti tooniandvad. Selle põhjal võib tunduda, et mujal valitsevad trendid ei pruugi meile jõuda.

Minu arvateks oleks selline järeldus ennatlik. Rohelised said meil tänavu siiski kuus korda rohkem hääli kui viie aasta eest. 1,8% häältest on tulemus, mis jäi ilmselt alla nende ootustele, kuid näitab asjaolusid arvestades (erakonna üldine nõrkus, mõlemapoolselt kahjulik konkurents Elurikkuse Erakonnaga, vähe raha valimiskampaaniaks, lühike valimisnimekiri jne.) suurt potentsiaali.

Kui teised erakonnad tahavad ennetada valijate suuremat kaldumist roheliste taha, tuleb neil võtta üle rohelistele iseloomulikud seisukohad. Mitte ainult rääkida keskkonnakaitsest ja kliimamuutustega võitlemisest, vaid seda ka päriselt teha – eriti kui omatakse vastavate valdkondadega seotud ametikohti.

Viies ellu roheliste poliitilist programmi, võetakse neilt erakonnana kasvupind ära. Vastasel korral on ilmselt vältimatu, et rohelised edaspidi siingi valimistel hoogsalt tõusevad.

Roheline laine Euroopa poliitikas tähendab esmajoones seda, et nende teemade prioriteetsus kasvab ehk omandab Euroopa igapäevases poliitilises agendas palju silmapaistvama koha. See üldine konjunktuur mõjutab vältimatult ka rõhuasetusi Eestis, sest me ei ela vaakumis, vaid oleme osa maailmast, osa Euroopast.

Artikkel ilmus 29. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!