Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!

Jaga seda lugu ka teistega!