Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!