Raamat Eestimaa rootslastest

Võimas mälestusmärk väikesele rahvakillule, kes on jätnud Eesti ajalukku suure jälje. Kirjastuselt Argo, esitlusest kirjutas detsembris Lääne Elu.

Noarootsist pärit Viktor Amani (1912-2009) koostatud “Raamat Eestimaa rootslastest. Kultuurilooline ülevaade” (rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli) on õigupoolest vaid neljas osa Rootsis avaldatud koguteosest “En bok om Estlands svenskar”, mille esimene osa nägi trükivalgust 1961. aastal. Rootsi keeles ilmus see veerand sajandi eest, 1992. aastal, kuid see ei tähenda, et see olnuks nüüd viimaks eesti keelde jõudes juba kuidagi iganenud.

Tegelikult tundub, et Amani taotluseks oligi luua selle teose näol rannarootslastele omamoodi ajatu, igikestev mälestusmärk, mis võiks meenutada neid veel ka saja või paarisaja aasta pärast. Raamat ei anna ülevaadet kogu nende ajaloost, see hõlmab perioodi 19. sajandi reformide algusest 1939. aastani, olles nagu üks võimas monument, mis kujutab seda, kuhu nende areng enne Eestist lahkumist välja jõudis.

Tegemist on tinglikult täiendusega rootsikeelse koguteose esimesele osale, kus periood 1850-1940 jäi põhjalikumalt käsitlemata. Aman kirjutas sinna rannarootslaste viimastest aastatest Eestis, Teisest maailmasõjast ja lahkumisest Rootsi. See ülevaade ilmus eesti keeles juba 2014. aastal eraldi raamatuna pealkirjaga “Äraminek. Eestirootslased Teise maailmasõja ajal ja lahkumine Rootsi” ning sisuliselt võib seda lugeda praegu kõne all oleva raamatu järjena.

Põhjalikum käsitlus rannarootslaste ajaloost kuni 19. sajandi alguseni ilmus rootsikeelse koguteose esimeses osas ja seda ei ole eesti keelde tõlgitud. 1964. aastal avaldatud teine osa andis ülevaate nende kohanimedest, põllutöödest ja loomakasvatusest, kalapüügist ja meresõidust, tavadest ning rahvakommetest. Kolmas osa jõudis lugejate ette kahes köites, esimene 1979. aastal ja teine 1990.aastal, ning see oli pühendatud peamiselt keelele ja kommetele.

Kuna tegemist on ikkagi sarjaga, siis jäid käesolevast osast välja paljud teemad, mida käsitleti juba varasemates. Eestikeelsest tõlkest on viited eelnenud osadele välja jäetud, sest eesti keeles ei ole need ilmunud ning ei ole ilmselt ka kuigi tõenäoline, et see kunagi juhtub – tõlge on toimetatud selliseks, et see moodustab eraldiseisva terviku, mida saab lugeda täiesti lahus rootsikeelse koguteose teistest osadest.

Mida siit siis leiab? Enam kui 60 peatükki, umbes 600 suurt lehekülge hästi liigendatud teksti (selle hulka on arvatud fotod, mida on kokku päris palju, kuid teksti need varjutama ei hakka, vaid mõjuvad siiski seda illustreerivalt). Lisaks allikate loetelu ja nimeregister. Eraldi on toodud välja ka raamatus esinevad mõõtühikud ja kakskeelsed kohanimed.

Veidi enam kui poole raamatu mahust võtab enda alla Eesti Vabariigi loomisele eelnenud aeg. Juttu on talurahva ja parunite suhetest, 19. sajandi reformidest, Rootsist saabunud misjonäridest, usu- ja hariduselust, moraalist ja tõekspidamistest, talurahva elust ja olust, töödest ning tegemistest, ka venestamisest, rootslusest, 1905. aasta revolutsioonist ja seisustest. Vormsi, Ruhnu, Osmussaar, Tallinn, Naissaar ja Pakri saared saavad kõik eraldi peatükid, kus meid sealsete rootslaste eluoluga lähemalt tutvustatakse. Samuti on eraldi juttu Vihterpalu ja Kurkse kandist.

Seejärel jõuab kätte maailmasõda, ajalugu pöörab ette uue lehe ning juba seisamegi tuleviku väravate ees. Sünnib Eesti Vabariik. Taas on pikalt juttu hariduselust, Eestis ilmunud rootsikeelsest ajalehest Kustbon, suhetest emamaaga, kohalike rootslaste elatusaladest, usuelus toimunud muudatustest, keelest ja kultuurist. Eraldi peatüki saavad nüüd Hiiumaa, Ruhnu, Haapsalu, Tallinna, Vormsi, Naissaare, Pürksi, Pakri, Vihterpalu ja Kurkse rootslased. Juttu on nii muusikast kui ka spordist, vanurite hoolekandest kui ka karskusliikumisest, Eesti Vabariigist ja selle poliitikast vähemusrahvuste suhtes.

Eeltoodud loetelu ei olnud loomulikult ammendav. Lühidalt: see on üks küllaltki mahukas, tuumaka sisuga raamat. Hea kasutada entsüklopeedilise abimehena, kui vaja vaadata midagi näiteks Vormsi kunagise õigeusu kiriku kohta, mis praegu varemetes seisab, vms. Aga sobib ka niisama lugemiseks.

Faktide esitamise ja mineviku kirjeldamise kõrval leidub Amani üldisemat laadi mõtisklusi, mis on osavalt muu teksti sisse põimitud, näiteks: “Oleks elu meie mõistes õiglane, mängiks ajaloo suures ja pikas vaatemängus peaosa meie mõistes parimad, kõige mitmekesisemate oskustega, kõige otsustusvõimelisemad ja peenetundelisemad inimesed. Kuid ajalugu ei vali oma näitlejaid nende moraali, oskuste või otsustusvõime järgi; ta eelistab pigem ühekülgsust ja hoolimatust ning kulgeb ise tavaliselt läbi ühekülgsuse ja liialduste. – Tarka ja peenetundelist inimest kammitseb sageli mõistmise tegutsemishalvatus – ta mõistab nii paljut, kuid suudab nii vähe –, samal ajal kui sündmuste käiku sekkub see, keda kannab üksainus suur veendumus.”

Kui “Äraminek” räägib rannarootslaste loo lõpust, siis seda köidet võib nimetada kulminatsiooniks. Praegu on käimas ilmselt järellugu, millest annavad tunnistust eestirootslaste kultuuriühingu tegevus Rootsis ja kultuuriomavalitsus Eestis. Viimane oli ka antud raamatuprojekti eestvedaja.

Jaga seda lugu ka teistega!