Patrik Ouředník “Europeana”

Patrik Ouředníki “Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu” (tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver) sisaldab arvukalt kohti, mis võtavad hästi kokku midagi olulist ja 20. sajandile iseloomulikku, näiteks…

Armeede staabid teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.

Eestit mainitakse, kuid mitte just meeldivas kontekstis.

Ajaloolased jagasid kahekümnenda sajandi poliitilised režiimid hiljem kolmeks: totalitaarsed, autoritaarsed ja demokraatlikud. Totalitaarsed režiimid olid kommunism ja natsism ja autoritaarsed režiimid olid fašistlikud ja profašistlikud diktatuurid, mis tekkisid pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja Hispaanias ja Portugalis ja Bulgaarias ja Kreekas ja Poolas ja Rumeenias ja Ungaris ja Eestis ja Lätis jne. Kommunistid ütlesid, et natsism ja fašism olid tegelikult üks ja seesama, aga ajaloolast enamik sellega ei nõustunud ja ütles, et fašism on oma olemuselt universaalne ja võimeline juurduma kus iganes ja kiiresti kohanema kohalike kultuuriliste ja ajalooliste tingimustega, ent kommunism ja natsism pole oma olemuselt kohandatavad, sest asjade tegelik seis nendes on täielikult ideoloogiale allutatud. Ja just sellepärast on nad totalitaarsed. Aga fašism on kohanev ja saab olla nii parem- kui vasakpoolne ja on mõeldud nii vanematele kodanikele kui revolutsiooniliselt meelestatud noortele inimestele ja esimestele lubatakse, et taastatakse kord, ja teistele, et kehtestatakse uus maailmakord, kus kõik on igavesti noor. Igavesti noort maailma jagasid fašistid ka kommunistidega, aga neil polnud vähimatki kavatsust taastada eakate kodanike ihaldatavat korda. Ja noored inimesed vaatasid tulevikku ja tuul säsis viljapäid ja silmapiiril tõusis päike. Ja psühhoanalüütikud ütlesid, et kui sakslaste absoluutse enamuse nõustumine natsismi ideoloogiaga väljendas nende seksuaalset frustratsiooni ja tegelikult otsisid sakslased isa, siis kommunism oli pigem infantiilse sadomasohhismi väljendus.

Kui ei oleks lisatud tõlkija järelsõna, millest võib lugeda, et autori enese sõnul on see raamat mitte ajaloost, vaid stereotüüpidest, mis kujundavad inimeste seisukohti ja ajalookäsitlust (“Ouředníki meelest iseloomustab XX sajandit kaos, mis on omane kogu ajaloole, ent sellele lisaks veel kiirustamine, rutakus.”), siis mõjuks sõdadevahelise Eesti liigitamine profašistlike diktatuuride hulka muidugi üsna häirivalt, kuigi eks see sõltu lõpuks mõistete definitsioonist. Praegu võib võtta lihtsalt teadmiseks, et me sealt just sedasi läbi käime.

“Europeana” ilmus tšehhi keeles 2001. aastal, sellest sai seal kohe aasta raamat ning tegemist on väidetavalt viimaste aastakümnete ühe tõlgituima tšehhi ilukirjuandusliku teosega (tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde). See on olnud aluseks rohkearvulistele dramatiseeringutele ja lavastustele nii Tšehhi ja Prantsusmaa teatrites kui ka mujal. Mõned aastad tagasi sai Ouředník oma senise loomingu eest Tšehhi Vabariigi riikliku kirjanduspreemia.

Tegemist on seega vägagi laialdast tähelepanu saanud ja hinnatud teosega. Kahju, et meie ajalugu võimaldas mainida Eestit seal just sellises kontekstis. Nii need stereotüübid sünnivad ja kinnistuvad.

Teiste arvamusi: Priit Hõbemägi, klm