Nelja aasta pärast valimistel…

Valimisloosungid on enamasti kõlavad, kuid sisutud, aga nelja aasta eest riputati Paides üles üks selline, mis mulle väga meeldis: Rein Oselin teatas, et kandideerib nelja aasta pärast Paide linnavolikokku. “Jälgi mu tegemisi!” – kõlas tema üleskutse.

Vaatasin nüüd järgi, et volikokku ta ei pääsenud, kuigi hääli kogus päris korralikult.

Ma ei tunne Paide poliitikaelu, ei oska tema tulemust kuidagi kommenteerida, aga see nelja aasta eest välja pandud loosung oli minu meelest väga hea. Nii peakski ju asjale lähenema. Mitte ärkama mõned kuud enne valimisi ja siis hooga peale lendama, vaid kaaslinlastele juba aegsasti teada andma, kui on tekkinud selline kavatsus, et nad teaksid just selle pilguga teil silma peal hoida.

Mina ei kinnita nüüd kindlas kõneviisis, et kandideerin nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku. Teatan vaid, et võin seda teha – mõtlen selle peale. Ma ei ole enda jaoks seda otsust veel langetanud. See tähendabki, et tegelikult ei pruugi ma siis kandideerida.

2013. aastal osalesin ma kohalikel valimistel protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, sest eesmärk oli mitte volikokku pääsemine, vaid teatud meelsuse registreerimine. See õnnestus. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on praeguse valimisseaduse juures üsna kesised, siis tuleks päriselt volikokku pürgides kandideerida ilmselt mõne nimekirja koosseisus. Tänavu mind juba kutsuti mitmesse nimekirja, aga ma ei läinud.

Ühest küljest oli see tingitud eraelulistest põhjustest (leidsin, et kui perekonda sünnib laps, siis ei ole see õige aeg valimiskampaaniaga tegelemiseks, vaid tuleb keskenduda kodustele asjadele), aga teisest küljest ka sellest, et ma ei olnud selleks valmistunud.

Minu arvates võiksid inimesed ennast juba enne kandideerimist volikogus arutatavate teemadega korralikult kurssi viia. Viljandi linnavolikogu istungitest tehakse veebis otseülekandeid ja need on ka hiljem järelvaadatavad. Mina olen vaadanud sealt viimase nelja aasta jooksul kokku midagi umbes 6-7 korda. See tähendab ainult üksikute teemade kohta, mis on mind kuidagi eriti huvitanud.

Kuna ma ei ole kindel, kas viitsiksin üldse volikogu istungitel istuda, siis peaks enne sinna kandideerimist neid vähemalt mõne aasta jooksul korralikult kuulama. Samuti tuleks käia aktiivsemalt sellistel üritustel nagu täna õhtul sarjas “Linna mõtestajad” toimuv arutelu. Nii saaks ka selgemaks, kui palju mul endal volikogus midagi teistele lisada oleks. Lihtsalt nupule vajutama ma ju sinna ei läheks.

Lühidalt: hakkan nüüd uurima, kas mul on mõtet nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku kandideerida. Kui peaks selguma, et seda ei ole tegelikult vaja, sest asi toimib piisavalt hästi juba ilma minutagi, siis ma seda ei tee.

Uuringute käigust annan jooksvalt ülevaate leheküljel: fb.com/laiapea/notes/

Praegu panen siia lõpetuseks kirja vaid oma esimesed programmilised seisukohad:

* Kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele (selle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, aga omavalitsused saavad esitada ettepanekuid seaduste muutmiseks) ja sisse tuleks viia ka linnapeade otsevalimine. Kuni seda ei ole tehtud, seni peab see ametikoht kuuluma valimistel enim hääli saanud nimekirja kandidaadile.

* Kaasava eelarve hääletusele peavad minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed.

Jaga seda lugu ka teistega!