Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Jaga seda lugu ka teistega!