Madison läheb valimistele valejuttu puhudes

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”

Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kas Jaak Madison on salaföderalist?

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.

Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!