Lätis kulus nüüd uue valitsuse moodustamiseks üle kolme ja poole kuu. Enim hääli kogunud erakond jäeti koalitsioonist välja. Peaministriks tõusis kõige napimalt valimiskünnise ületanud partei esinumber.
Eelmise aasta oktoobris Lätis toimunud valimistel sai kõige rohkem hääli sotsiaaldemokraatlik erakond Koosmeel. Neid toetas 19,8% valijatest. See andis parlamendis 23 kohta sajast. Tegemist oli juba kolmanda korraga järjest, mil peamiselt venelaste häältele toetuv Koosmeel valimised võitis, kuid pärast seda etniliste läti parteide poolt opositsiooni jäeti.
Ei aidanud neid demoniseeritud õlgmehikese rollist välja ka see, et läti rahvuslaste poolt vihatud Riia linnapea Nils Ušakovsi asemel pandi sel korral erakonna peaministrikandidaadiks Vjačeslavs Dombrovskis.
Dombrovskis läheb europarlamenti
Enne valimisi sai märgitud (8. augustil 2018 Kesknädalas ilmunud artiklis “Olud enne parlamendivalimisi Lätis segased”), et Koosmeele häältesaaki ohustab kõige rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel ja varasem tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardas viia valijaid teiste erakondade taha.
Valimistulemused näitasid, et mõningal määral see juhtuski. 2014. aastaga võrreldes kaotas Koosmeel nüüd 3,2% kõigist valimistel antud häältest. Nende arvelt tõusid uus vasakliberaalne erakond Progressiivid (neid toetas 2,6% valijatest) ja radikaalsem Läti Vene Liit (said 3,2% häältest ehk poole rohkem kui eelmine kord).
Kokkuvõttes jäi Koosmeele taga olev valijate koalitsioon aga püsima. Viimaste küsitluste kohaselt on erakonna reiting valimistega võrreldes isegi kasvanud. Osad vahepeal nende teiste parteide poole kaldunud valijad on Koosmeele taas üles leidnud. See tõotab erakonnale väga head tulemust ka lähenevatel eurovalimistel, kus nende esinumbriks on Dombrovskis.
“Nendeks valimisteks seame me üles inimese, kes on mitte üksnes populaarne, vaid omab ka suurt kogemust poliitikas ja täitevvõimu teostamisel,” kommenteeris seda otsust Ušakovs. “Need on meie maa jaoks tõesti tähtsad valimised. Pärast aastat 2020 võib Läti kaotada kuni 20% eurofondide vahenditest, see on umbes 800 miljonit eurot. Lätis ei viida praktiliselt ühtegi arendusprojekti ellu Euroopa Liidu kaasrahastuseta – alates koolihoonete ja elumajade renoveerimisest kuni teede remondi ja uute parkide rajamiseni. Keegi sellest praegu küll ei räägi, aga selle raha kaotamine lööb esmajärjekorras Läti tavakodanikke.”
Ušakovsi sõnad annavad veidi aimu sellest, millele Koosmeel kavatseb nüüd oma eurovalimiste kampaanias keskenduda. Peateemaks saab võitlemine eurorahade eest, millele Dombrovskise kogemused ja Koosmeele aktiivne osalemine Euroopa Sotsialistide Parteis kaasa peaks aitama.
2014. aastal tabas neid eurovalimistel sisuliselt läbikukkumine. Koosmeel sai siis 13,0% häältest, mis andis ühe koha Lätile eraldatud kaheksast. Nende esinumber Boriss Cilevičs samas valituks ei osutunud. Europarlamenti pääses Andrejs Mamikins, kellest sai läinud aastal hoopis erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat. Praegu ei ole Koosmeelel europarlamendis seega tegelikult enam ühtegi saadikut.
Dombrovskise valituks osutumine on nüüd üsna kindel. Lahtine on vaid see, kas lisaks temale saab Koosmeel endale europarlamenti ka teise esindaja.
Valitsust ühendab vaen Koosmeele vastu
Koalitsioonist jäeti välja ka Roheliste ja Talurahva Liit, mille ridadesse kuulub viimased kolm aastat Läti peaministriks olnud Māris Kučinskis. Parlamendis toimunud hääletusel oli valitsuse ametisse kinnitamise vastu ka viis saadikut esmakordselt valimistel osalenud korruptsioonivastasest erakonnast “Kellele kuulub riik?”, mis kuulub ametlikult koalitsiooni.
Valitsust toetas 61, vastu oli 39 saadikut.
Nende arvude põhjal võib esmapilgul näida, et Läti uuel valitsusel on päris tugev seljatagune. Paraku nõrgestab seda aga tõsiasi, et koalitsioon koosneb viiest osapoolest ja peaministriks sai neist kõige väiksema esindaja.
Paremtsentristlik erakond Ühtsus oli oktoobris toimunud valimistel suurim kaotaja. See kogus vaid 6,7% häältest, varasemast 23-st kohast jäi alles kõigest kaheksa. Viimased küsitlused näitavad, et äsja Läti peaministriks saanud Krišjānis Kariņši koduerakond ei ületaks täna isegi valimiskünnist. Langenud on ka kõigi teiste koalitsiooniparteide reiting.
“Krišjānis Kariņši ministrite kabinet läheb ajalukku valitsusena, kuhu läinud erakonnad ütlesid kohe pärast valimisi lahti oma lubadustest, hülgasid oma valijad. Enneolematu pretsedent: valitsust ennast juhib valimised kaotanud erakonna soosik,” kommenteeris tekkinud olukorda Dombrovskis. “Pärast valimisi heitsid tagasivalitud erakonnad endalt kibekähku maha lambanahad ning hakkasid hundiisuga tõmbama teineteiselt ministriportfelle, unustades selle, mida olid valijatele lubanud alles mõned kuud tagasi. Valitsuse deklaratsioonist jääb teil leidmata 99% nendest kõvadest, üsna konkreetsetest lubadustest, mida uue koalitsiooni osapooled andsid valimiskampaania ajal.”
“Praegu õigustab Kariņš ennast jutuga, et lubadusi hakatakse täitma alates aastast 2020 – kui riigis on näha majanduskasvu. Aga Kariņši valitsuse deklaratsioon on majanduse, rahvamajanduse vallas täielik null. Seal on muidugi palju õigeid sõnu sellest, et on vaja tõmmata ligi investeeringuid, parandada ettevõtluskeskkonda, toetada eksporti ja tõsta tootlikkust. Ainult need sõnad on tühjad ja loosunglikud, reaalset plaani riigi majanduse arendamiseks ei ole,” lisas Dombrovskis.
“Samas võib aga ikkagi julgelt öelda, et vähemalt üks valimiseelne lubadus – Koosmeele valijad eemal hoida – on täidetud,” märkis ta. “See on ka sisuliselt ainus, mida Kariņši koalitsioon pakub.”
Kui peaministri koduerakond peaks kaotama mõne oma neljast partnerist, kaotab tema koalitsioon parlamendis kohe enamuse. Seega võib neist igaüks teda sellega survestades endale soovitud suunas kallutada, sest on selge, et järgmine peaminister oleks keegi teine. Kariņši positsioon on selles mõttes väga nõrk. Samas on tegemist juba üsna kogenud poliitikuga.
Kes on Läti uus peaminister?
Krišjānis Kariņš sündis 1964. aastal Ameerika Ühendriikides, läti emigrantide perekonnas. Tal on Läti-USA topeltkodakondsus. 1996. aastal kaitses ta Pennsylvania Ülikoolis doktorikraadi keeleteaduse alal. (Sama õppeasutuse kasvandik oli ka Toomas Hendrik Ilves.) 1994. aastal kolis ta Lätisse ja hakkas tegelema ettevõtlusega. 1995-1998 pidas ta ühtlasi loenguid Läti Ülikoolis.
2002. aastal kuulus Kariņš erakonna Uus Aeg (Res Publica analoog) asutajate hulka. 2002-2004 juhtis ta selle erakonna fraktsiooni parlamendis, 2004-2006 oli majandusminister. 2009. aastal valiti ta europarlamenti. 2011. aastal oli Uus Aeg üks erakonna Ühtsus moodustajatest ja selle nimekirjas osutus Kariņš europarlamenti valituks ka 2014. aastal.
Venemaa meediakanalites levib nüüd käsitlus, mille kohaselt on sisuliselt tegemist Washingtonist määratud nukuvalitsejaga, kuid seda võib pidada sama alusetuks nagu Koosmeele seostamist Venemaa võimuringkondadega.
Artikkel ilmus 30. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.