Ksenija Sobtšak – vene liberaalide uus juht

Artikkel ilmus algselt Kesknädala veebilehel (paberlehte ei läinud). Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Sobtšak valimisjaoskonnas

Ksenija Sobtšak oli Venemaa äsjastel presidendivalimistel ainuke kandidaat, kelle kohta küsitlused näitasid, et tema saamine presidendiks oleks enamikele venelastest vastumeelne. Ja ometigi oli ta ainuke lootusekiir, mis nüüd Venemaad valgustas.

Igale kaine pilguga vaatlejale pidanuks olema selge, et mingit intriigi nendel valimistel ei ole.

Kuna presidendi uude ametiaega jääb Vladimir Putini 70. sünnipäev, siis seletasid osad kommentaatorid agaralt, et kõige huvitavam on vaadata, kas tulemuseks tehakse 70:70 (valimisaktiivsus vähemalt 70% ja 70% häältest Putinile). Kuid see, et Putin saab enam kui 70% häältest, oli selge juba siis, kui Sergei Mironov otsustas mitte kandideerida (tema erakond Õiglane Venemaa toetas Putini kandidatuuri) ja Aleksei Navalnõi kandidatuur jäeti registreerimata.

Navalnõi ise suurendas Putini häälte osakaalu sellega, et kutsus enda toetajaid üles valimisi boikoteerima. Tänu sellele jäid koju ilmselt paljud, kelle hääle oleks muidu saanud tõenäoliselt Ksenija Sobtšak või Grigori Javlinski.

Kui on mõni opositsionäär, keda Putin oma isikliku rekordi eest (76,7% häältest) tänama peaks, siis ongi see just Navalnõi, kes kasutas enda autoriteeti selleks, et opositsiooniliselt meelestatud inimesed jätaksid oma hääle valimistel kuuldavaks tegemata.

Mis puudutab valimisaktiivsust, siis piisab meenutamisest, et enam kui 70% oli see Venemaal viimati 1991. aastal. Selge see, et nii kõrge ei oleks see saanud nüüd kuidagi tulla, sest tulemuste võltsimine muutunuks liiga ilmseks.

Ebaõiglaselt alandatud naine

Eestis jooksis Sobtšak enne valimisi uudistest kõige enam läbi sellega, et viskas ühes teledebatis Vladimir Žirinovskile vett näkku ja hakkas teises tema räuskamise peale nutma. Pole just presidendile kohane käitumine. Mõnede arvates oli see lausa kokkulepitud lavastus.

Kuid mulle meenus seda nähes esimene küsimus, mille Sobtšak esitas eelmiste presidendivalimiste lõpuspurdi ajal intervjuus Mihhail Prohhorovile: “Ma mäletan, et kui olid esimesed debatid Žirinovskiga, siis teatasite avalikult, et kui ta solvab teie naisi, siis te talle, pehmelt öeldes, vastate, annate vastu lõugu. Eilses debatis see juhtuski. [Žirinovski mõnitas Alla Pugatšovat, kes oli presidendivalimistel Prohhorovi toetaja.] Miks te ei astunud välja Alla Borissovna eest?”

Žirinovski esinemised võivad kõrvalt vaadates osadele nalja teha, aga kui sellist räiget avalikku mõnitamist tuleks neil endil mõne suure telekanali eetris taluda, siis reageeriksid paljud tavalised inimesed täpselt samal moel. Mitte ei kuulaks rahulikult, kuidas neid valimatult sõimatakse.

Kõige jälgim on olnud viimastel kuudel tegelikult mitte Žirinovski käitumine, sest see oli ju etteaimatav, vaid see üleolev ilkumine, millega Sobtšakki on kohelnud osad Navalnõi toetajad, poliitilised pagulased ja Putini kriitikud. Ta on kuulutatud lihtsalt glamuuritariks, Kremli projektiks ja butafooriks, kes kaob poliitikast kohe pärast presidendivalimisi.

No kuulge! Tegemist on ikkagi poliitikute perekonnast pärit tugeva iseloomuga isiksusega, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat, sisuliselt alles jõudnud oma valitud eriala juurde.

Kandidaat kõigi vastu

Kummalisel kombel ei ole Sobtšaki opositsioonilised kriitikud pööranud eriti tähelepanu sellele, mida ta ise oma kandidatuuri kohta on rääkinud. Ta selgitas kohe alguses, et esineb protestikandidaadina, sest kõigile on selge, et presidendiks jääb Putin.

Vaja oli kasutada võimalust tähelepanu tõmbamiseks opositsiooni nõudmistele (poliitvangide vabastamine, sõnavabaduse tagamine, poliitilise süsteemi liberaliseerimine jne.). Valimiste boikoteerimisega oleks kaotatud võimalus ennast kuuldavaks teha, aga nüüd sai ta ligipääsu suurtele üleriigilistele telekanalitele ja rääkis nende eetris kuude kaupa tõtt olukorrast riigis.

“Ma mäletan, kuidas algas meie riigis perestroika,” ütles ta oma valimisjärgsel pressikonverentsil. “Ma mäletan, kui oluline oli haarata mikrofon ning rääkida, et sind kuuldaks.”

Loomulikult ei oleks Sobtšak pääsenud registreeritud kandidaatide hulka ilma Kremli loata. Täpselt nagu Navalnõi poleks saanud kandideerida 2013. aastal Moskva linnapeaks, kui ta ei oleks aktsepteerinud allkirju, mis tulid selle toetuseks võimupartei Ühtne Venemaa saadikutelt. Selles mõttes täitis ta toona sama rolli, milles süüdistati nüüd Sobtšakki: jätta mulje poliitilise konkurentsi olemasolust olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteerinud.

Navalnõi osutus siis liiga edukaks (kogus 27,2% häältest) ja pärast seda löödi talle kohe uksega vastu nina. Eelmistel presidendivalimistel 8% häältest saanud Prohhorovi tabas osaliselt sama häda. Tema juhtimisel loodud erakond Kodanike Platvorm nulliti ära, et see kohaliku tasandi kaudu võimuparteid üleriigiliselt ohustavaks jõuks ei saaks kasvada.

Muutuste partei

Paradoksaalsel kombel tuleb Sobtšaki ebapopulaarsus talle selles mängus kasuks, sest ta näib võimuparteile piisavalt ohutu. Sobtšaki enda toetajad lootsid saada presidendivalimistel 2-2,5% häältest, kuid tuli 1,7%. Vähe, aga märgatavalt rohkem kui Javlinskil ning rohkem kui Maksim Suraikinil ja Sergei Baburinil kahepeale kokku. Viimane on oluline, sest Sobtšak esindab sisuliselt nende ideoloogilist vastandpoolust – klassikalist liberalismi.

Liberaalid võitlevad Venemaal praegu mitte võimu pärast, vaid selle nimel, et oma ideedega üldse kuidagi pildis püsida ja inimesteni jõuda. Sobtšaki poolt koos Dmitri Gudkoviga nüüd erakonna Kodanikualgatus baasil kavandatav muutuste partei võib täita selles osas olulist rolli.

Viktor Tsoi laul soovist muutuste järele sobib küll hästi selle partei hümniks, kuid ei väljenda kahjuks täna Venemaal valitsevaid meeleolusid. “Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas,” märkis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson veebiajakirjas Edasi.

Võib-olla seob mind Sobtšaki ja Gudkovi püüdlustega liiga tugev mõistmine ja põlvkondlik solidaarsus, aga loodan, et nende ettevõtmine vene noorte ümberpööramisel osutub edukaks.

Jaga seda lugu ka teistega!