Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus”

Prantsuse kirjanik Romain Rolland esitas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi kunagi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, sest Freudil ei õnnestunud saada kuidagi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda. Loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriva teadusharu etoloogia üks rajajatest Konrad Lorenz selle auhinna sai, aga sama hästi võinuks ta saada ka kirjandusauhinna. Seda kinnitab tema kolmas eesti keeles ilmunud raamat.

Lorenzi “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra” said mul loetud juba lapsepõlves. Nüüd eesti keeles avaldatud (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas) “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” päris nooremale koolieale küll sobilik ei ole, aga seegi on mõeldud siiski laiemale lugejaskonnale, mitte kitsalt eraialainimestele. Viimased leiavad sellest kindlasti palju sellist, mida annab teaduslikust vaatepunktist kritiseerida, aga puht ülesehituslikult on kõnealune teos lugejat kergesti köitev, kaasahaarav lugemine.

Saksa keeles ilmus “Niinimetatud kurjus” esmakordselt 1963. aastal, Nobeli preemia sai Lorenz kümme aastat hiljem. Vahepeal on mõningad üldlevinud seisukohad muidugi muutunud.

Näiteks: kui Lorenz kirjutab, et “Austraalias tekkisid primitiivsetest eellastest eukalüptipuud ja kängurud, Euroopas ja Aasias aga tammepuud ja inimene”, siis täpsustab tõlkija, et “uuemate andmete kohaselt tekkisid inimesed Aafrikas.”

Mõningate veel uuemate andmete kohaselt võis inimese eellane kujuneda välja siiski Aasias ja Euroopas, kuid eks teooriad olegi vastuolulised ning lõplik tõde ei pruugi selguda kunagi. See kehtib mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka selliste käitumuslike protsesside kohta, mille vaatlemisele Lorenz on selles raamatus pühendunud. Kuni teadus elab, seni ta otsib. Uute avastuste ja teooriate valguses võivad vanad seletused kaotada oma veenvuse.

“Niinimetatud kurjus”, mida peetakse Lorenzi tähtteoseks, keskendub liigisisese agressiooni temaatikale. Lorenzi kohaselt ei ohusta loomaliigi olemasolu vahetult mitte kunagi röövvaenlane, vaid ikkagi toidukonkurent. Liigisisese võitluse tähtsus seisneb liigi säilimise seisukohalt aga selles, et sama liigi loomad üksteist vältides liigile tervikuna soodsaimal viisil üle kogu kasutatava ruumi ära jaotuksid. Inimene ei ole selles osas erand.

Suurem osa raamatust koondab näiteid teiste liikide käitumisest, mille abil Lorenz näitab liigisisese agressiivsuse evolutsioonilist kujunemist. Autori mure on samas loomulikult seotud inimesega, kelle areng on jõudnud nii kaugele, et see võib seada ohtu kogu planeedi, kui me oma loomupärast agressiivsust kontrolli alla ei saa.

Lahendust leida ei ole lihtne. Lorenz märgib, et teoreetiliselt on küll võimalik agressioonitung sihipärase eugeenika abil tõuaretuse teel välja lülitada, kuid praktikas ei saa sellist meedet kuidagi soovitada. Väljaelamata agressiooni tagajärjel suureneb seevastu kalduvus sattuda õnnetustesse. Nii näeb ta lahendust agressiooni ümbersuunamises, näiteks sporti.

Lorenz usub, et just meie oleme kaua otsitud vahelüli loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel. Jääb tegelikult arusaamatuks, millel selline optimism põhineb. Kui arvestada, et valmisolek käituda agressiivselt suureneb hulgana kokkusurutuse tagajärjel ja seda soodustab ka anonüümsus (kuulumine parve), siis võiks pigem arvata, et asjad arenevad praegu maailmas halvemas suunas.

Näib, et inimkonna ainus lootus on nüüd enese elajalikkuse teadlik ületamine, kuid selleks on seda ja sellega kaasnevaid ohte vaja endale kõigepealt teadvustada. Ja sellele aitab Lorenzi raamat kahtlemata kaasa. Soovituslik lugemine kõigile riigikogulastele.