Kitarrifestivali 5. päev

Viljandi Kitarrifestival sai selleks korraks läbi küll juba ligi nädal tagasi, aga kokkuvõte sellest ilmus kultuurilehes Sirp alles täna, mil see huvitab tõenäoliselt veel vaid väheseid, sest sündmus ise toimus ju juba nii ammu.

Sellegi poolest soovitan seda lugeda (täpsemalt küll minu poolt saadetud algset, toimetamata teksti, mis sai pandud Facebooki kommentaarina vastava viite alla), nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal Sirbis selle festivali kohta ilmunud kirjutisi, et saada ettekujutus sellest, mida Viljandi Kitarrifestivalilt oodata võib.

Ma ise viibisin seal nüüd Sirbi läkitusel ega oleks muidu kõigil mainitud kontsertidel kindlasti käinud, sest Vabarna ja Pärnoja kavad said kuulatud juba kevadel ja ülejäänute hulgast oleksin teinud mingi väiksema valiku. Aga hea, et see nii ei läinud.

Esimesest, teisest, kolmandast ja neljandast päevast oli siin juba juttu, esimesest ka kultuur.info blogis, kõigist neist ja lisaks veel viiendast nüüd Sirbis. Ega enam palju midagi lisada ei olegi. Võib-olla ainult veidi viienda päeva kohta.

Sirbile saadetud loos kirjutasin sellest nii…

Viies päev. Nukuteatris tuleb kavaga “Illusioon” lavale Tõnis Leemets, kelle omapärane huumor saavutab kõrgpunkti folgipealinn Viljandile pühendatud loos, kus ööklubilik kruuv saab taustaks põimingule rahvaviisidest ja jimihendrixlikest käikudest. Väga tabav. Leemets mängib ka biitlite ainetel. Nende lugusid jäi meelde teistegi tõlgenduses, näiteks “Lady Madonna” väga hea arranžeering Neitsovilt ning “Norwegian Wood (This Bird Has Flown)”, millega Ben Monder ja Theo Bleckmann oma kontserdi minu silmis päästsid.

Festivali suurim publikumagnet oli Jan Akkerman, kes on nii vana ja tuntud tegija, et tema esinemine ei vaja pikka kommentaari. Lühidalt: kõbus ätt. Loodetavasti jäid tema pärast Viljandi sõitnud saadud elamusega rahule. Akkerman esines festivali viimasel päeval ja oli mõeldud ankrumeheks, aga saatus tahtis teisiti. Kuna lennufirma SAS kaotas vahepeal ära Norra kitarristi Eivind Aarseti pagasi, siis lükati tema kontserdi algusaeg hilisemaks. Aarset, kes pidi esinema kella viiest Pärimusmuusika Aida suures saalis, tuli lavale kell üksteist väikses saalis. Minu kui kuulaja seisukohalt oli tegemist suurepärase muudatusega, sest tema kava sobis paremini just sellesse aega ja kohta, kus isegi heli oli järsku ebatavaliselt täiuslik. Ta alustas stiilis, mille tuntuimaks näiteks on ilmselt Edgar Varèse klassikaline “Poème électronique”, väänates kitarrist saadud impulsse läbi arvuti imelisteks võngeteks ootamatutes suundades. Kohe pärast seda lahkus osa publikust ja lahkujaid oli praktiliselt iga loo järel, aga minus süvenes samal ajal veendumus, et Aarset on geenius, tõeline kunstnik, helivõlur, sest järgnesid maastikud, mida kuulates võis kujutleda, kuidas piki Norra rannikut triivides hakkavad järsku udust paistma virmalised. Või siis näed sa kaugenemist Maast, planeet muutub järjest väiksemaks, kuni seda ei olegi enam näha, aga samal ajal vaatepiir laieneb, kuni nähtavale ilmub terve galaktika, meie Linnutee. See osa publikust, kes saalist ei lahkunud, oli lõpuks täielikus vaimustuses. Samas on muidugi mõistetav, et kõik Akkermani kontserdilt tulnud ei olnud taoliseks asjaks valmis, sest inimeste maitsed on ju erinevad.

Viljandi Kitarrifestivali kava oligi koostatud justkui lähtudes põhimõttest pakkuda midagi igale maitsele. Ja see õnnestus väga hästi.

Olgu nüüd siin lisatud, et Monder ja Bleckmann on kahtlemata väga kõvad tegijad, aga kui nad esitasid alguses Rūmī värssidele kirjutatud lugusid, siis saabus ainuke kord selle festivali jooksul, mil mu silmad hakkasid vajuma kinni mitte selleks, et paremini kuulata, vaid pealetükkinud une tõttu. Kui nad oleksid seal samas vaimus lõpuni lasknud, siis oleksin kindlasti magama jäänud.

Akkermanil oli kaasas oma helimees, kes ei teinud asja just paremaks. Pealegi on mul praegu väike allergia mürtsuvate trummide suhtes, nagu ilmnes ka ansambli Juhan kontserdil. Lühidalt: ei olnud päris minu maitse.

Samas see Aarseti kontsert, kust inimesed järjest lahkusid, oli üks parimaid, kus olen sel aastal käinud. Ja kuna neid kontserte, kus ma olen sel aastal käinud, on olnud tõesti palju, kusagil vahemikus 50 kuni 100 (ei ole kokku lugenud), siis ei ole see väike asi, kuigi… jah, paljudele ta ilmselt ei meeldinud.

Maitsed, nagu juba märgitud, on erinevad.

Jaga seda lugu ka teistega!