Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.

Jaga seda lugu ka teistega!