Mart Kadastik (sünd. 1955) kirjutab oma hiljuti ilmunud elutööraamatus, et ta mõistab inimesi läbi muusika ja ka teda ennast oleks tõenäoliselt kergem mõista mitte selle põhjal, mida ta loeb, vaid selle põhjal, mida kuulab.
Ma ei saa öelda, et minu muusikalised eelistused kattuvad tema omadega. Raamatus mainitud laulude hulgas ei ole ühtegi sellist, mida kuidagi eriti kuulata tahaksin. Aga need ei ole ka sellised, mille peale raadio kinni paneksin. Halb tema maitse kindlasti ei ole.
Kadastik on küll vana melomaan, kuid loomulikult ei ole see raamat pühendatud muusikale. Tema elutöö sai tehtud siiski ajakirjandusmaastikul.
Mineviku varjud
Raamatu ilmumist varjutas see, et Juku-Kalle Raid andis samal ajal Eesti Meedia praeguse omaniku Margus Linnamäe rahastamisel välja ühe väiksema raamatu, kuhu on koondatud 1980-ndatel Kadastiku poolt varjunime all kirjutatud tekstid, milles ta vaenas nn. nõukogudevastast elementi.
Raid põhjendas oma aktsiooni sellega, et Kadastik ei pööra enda toonasele koostööle julgeolekuorganitega ja tegevusele dissidentide (Lagle Parek, Heiki Ahonen, Enn Tarto jt.) vaenamisel oma raamatus piisavalt tähelepanu, kuid tegelikult peatub ta sellel isegi ootamatult pikalt. Teemale on pühendatud pikk peatükk (25 lehekülge) ning ta pöördub selle juurde veel hiljemgi korduvalt tagasi. On näha, et see asi närib ka teda ennast.
“Keegi ei pannud mu sõrmi sahtli vahele, nagu tagantjärele arvavad need, kes üritavad mind mõista,” kirjutab Kadastik. “Miks, püüan aastakümneid hiljem oma negatiivse hoiaku algpõhjuseid otsida. Usun, et vähemalt alateadvuslikult võõrastasin inimesi, kes teistest millegi poolest demonstratiivselt erinesid. Olin selles mõttes peaaegu ideaalne peavoolulehe juht: tunnetasin üpris hästi rahva meeleolusid, hoidsin eemale kõiksugu friikidest ja fanaatikutest.”
“Eesti Vabariik oli minu jaoks tol ajal kindlasti vaid ulmeline idee, millel ei olnud mingit pistmist tegelikkusega. Mina toetusin kahe jalaga reaalsele maapinnale, mis oli osa Nõukogude Liidust,” selgitab ta samas. “Kui nüüd aastakümneid hiljem väita, et need kirjutised on alatu laim, vale, siis järeldub sellest seisukohast, et nõukogudevastast tegevust tegelikult ei olnudki, ja kui seda ei olnud, siis ei olnud ju ka tegevust, mida täna nimetame vabadusvõitluseks…”
Kadastiku käsitluse kohaselt andsid Jaak Kalju nime all avaldatud artiklid talle Edasi peatoimetajana teatud immuniteedi ja lehele suurema vabaduse.
“Selle jutu peale arvavad ilmselt paljud inimesed, et juba noore mehena huvitas mind ennekõike oma karjääri kindlustamine. Kinnitus, et see polnud üldsegi nii, ei veena kedagi. Kes see ikka usub, et tegelikult püüdsin saavutada lehele maksimaalse võimaliku vabaduse (ma ei olnud selles vallas kõige viletsam taktik) ning vabadust oli vaja selleks, et teha võimalikult huvitavat lehte, mis inimestele korda läheks,” kirjutab Kadastik.
Kas see on tema poolt katse toonast käitumist õigustada? Nähtavasti ka seda, kuid samas näib ta olevat küllaltki siiras, sealhulgas hinnangutes endale. Kadastik arvab, et oma rolli võis mängida see, et tolerants ja empaatia ei ole noore inimese kõige tugevamad küljed, ning teatab avameelselt: “Kui nüüd vanu lehelugusid üle loen, siis tundub vahel, et 24. veebruaril 1983 [st. päeval, mil temast sai Edasi peatoimetaja] lõppes minu elu ajakirjanikuna. Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.” See on üpriski karm hinnang järgnenud artiklitele, eelkõige ilmselt Jaak Kalju nime all ilmunutele.
Kuidas temast üldse sai juba 27-aastaselt Edasi peatoimetaja? Kas ei alanud koostöö julgeolekuga tegelikult varem, enne seda? Kas ei viinud mitte üks teiseni, vaid hoopis teine esimeseni? Nii see nähtavasti siiski ei olnud. Vähemalt toonaste ajakirjanike meenutused kinnitavad, et seda kohta pakuti eelnevalt mitmetele teistele, kuid nemad keeldusid.
Postimehe tähtsus
Kui Kadastik ei oleks seda kohta vastu võtnud, siis ei oleks ma tema elutööraamatut tõenäoliselt lugenud, sest tema ajalehes ilmunud jutud ei ole mulle kustumatult mällu sööbinud või väga sügavat muljet jätnud ja tema viimastel aastatel avaldatud romaanid pole samuti suutnud minu tähelepanu võita. Kuna tema elutööks sai aga Postimees (mille lugejaid leidus minu esivanemate hulgas juba Jannseni ajal, nagu nähtub toonasest ajakirjandusest), siis oli see raamat vägagi huvipakkuv.
Mitte seetõttu, et ma ise nimetatud väljaande suur fänn oleksin (praegu käib postiga ainult nädalavahetuse Postimees ning veebist loen vaid arvamuskülge ja sedagi pisteliselt), vaid sellepärast, et ma nõustun Kadastiku hinnanguga, mille kohaselt on sellest kujunenud omamoodi avalik-õiguslik institutsioon. Ja lisaks ikkagi mingisugune emotsionaalne side, mis tuleneb sellest rollist, mida Postimees on Eesti ajaloos täitnud.
“Ajalehe lugu on tema ajalugu. Just see, et Postimehel on ajalugu, mida ta ei ole kunagi ära põlanud, teeb selle lehe eriliseks,” kirjutab Kadastik üsna lõpus. “Ainus, mida sain veel mina teha, oli Postimehe ja temast välja kasvanud Eesti Meedia viimased aastakümned kaante vahele kirjutada. Alles pärast seda võin sõlmida rahu iseenda ja muu ilmaga. Siis on minu töö tehtud. Ja seda tööd ei saa enam keegi olematuks tunnistada.”
“Mis see enam minu asi on, võiks küsida,” märgib ta seoses Postimehe tänase olukorraga. “Aga on. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandusettevõte on avalik asi, olgu tal pealegi kõigest üks aktsionär. Linnamäe oli minu valik. Tema kasuks langetatud otsus kuulub minu elutöö juurde. Kui ma jätaksin selle otsuse hindamata, loobuksin oma elutööd kokku võtmast.”
Hinnang, mille Kadastik sellele otsusele täna annab, erineb muidugi kardinaalselt neist ootustest, mis valitsesid selle otsuse langetamise ajal. Seetõttu ei ole üllatav, et Linnamäe rahastas Raidi koostatud raamatut, mis on mõeldud ilmselt Kadastiku diskrediteerimiseks, ja seda Kadastiku raamatu ostjatele Apollo poodides tasuta jagada laseb, et tõmmata tähelepanu keskpunkti need kolmekümne aasta tagused asjad – muidu oleks ju fookus kandunud kriitikale, mis puudutab teda ennast. Juku-Kalle Raid täidab nüüd seejuures mõnes mõttes sarnast rolli, mida kunagi Kadastik ise Jaak Kalju nime all esinedes.
“Kõik protsessid siin ilmas on kiirenenud. Linnamäe tõetund ei saabu 32 aasta pärast, vaid kolme-nelja aasta pärast,” kirjutab Kadastik. “Linnamäe juhe ei jookse kokku. Tema idealism võrsub üdini pragmaatilistest kaalutlustest. Seda ma kardangi. Kardan laostumist, mis ei ole rahas mõõdetav. Kardan mentaliteedi “meedia on käes selleks, et teda ära kasutada” levimist tipust alla, suvereporteriteni välja. Kardan PR-flirdi ja ajakirjanduse lahutamatut segunemist.”
Siinkohal tuleb märkida, et sain raamatu kirjastuselt Varrak tasuta, et sellest siin kirjutada. Nii et tegemist on sisuliselt reklaampostitusega, mis on tingitud minu huvist kõnealuse teema vastu. Aga see selleks.
Kokkuvõtteks
Kui jätta kõrvale algus ja lõpp, millest on antud väike ettekujutus ülal, siis saab Kadastiku elutööraamatust hea ülevaate Edasi kasvamisest tagasi Postimeheks ja Postimehe kasvamisest Eesti Meediaks, konkurentsist ja koostööst Hans H. Luigega (huvitav lugu Sakala erastamisest, juttu Liivima Kroonika aegadest, Õhtulehe ja Sõnumilehe hinnasõjast jms.). Luik on üldse kõige rohkem mainimist leidnud tegelane, järgneb Heldur Tõnisson. Sageli käib tekstist läbi muidugi ka Jaan Tõnisson, tänapäeva poliitikutest näiteks Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, Marko Mihkelson ja Marju Lauristin.
Mõnest asjast, mida on mainitud ainult möödaminnes, tahtnuks küll rohkem lugeda. Näiteks kirjutab Kadastik: “Kroonpressis trükiti 1991. aastal hulgaliselt venekeelseid väljaandeid, mis olid mujal Nõukogude Liidus keelatud.” Minu arvates vägagi huvitav teema, aga pikemalt ta sellel ei peatugi. “Arvestades Eesti Meedia juhatuse ajakulu ning Leedus ja Lätis teenitud kasumit oleks õiglane vähemalt kolmandik käesolevast raamatust pühendada meie äritegevusele teistes Balti riikides. Aga kujutledes Eesti lugeja huvide spektrit, piirdun vaid lehekülje-paariga,” selgitab ta hiljem oma lähenemist.
Päris kõikehõlmav Kadastiku elutööraamat seega siiski ei ole. Sellegi poolest väärt lugemismaterjal neile, keda huvitavad Eesti lähiajalugu, ajakirjandus, poliitika ja ettevõtlus ning nende omavahelised suhted.