Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!