Artikkel ilmus 3. mail 2017 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal
HELIR-VALDOR SEEDER. Kas see mees viib valitsuse langemiseni? Elame-näeme.
13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.
Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondadest. Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt. Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.
Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva. Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arve, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.
Võrdselt tugevad kandidaadid
Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana, seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees. Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder järjekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.
Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päris eluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale. Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks vabariigi valitsuses. Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolu konservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).
Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.
Koalitsioon võib laguneda
Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses. Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta. Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib kahtlemata tekkida.
Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud. Erakonnal on ju väga keeruline võita tagasi kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on esinenud nüüd rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.
IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele on peletanud sellest eemale varasemad valijad. Valitsuse langemisel moodustaksid nüüd uue koalitsiooni tõenäoliselt Reformi- ja Keskerakond ning IRL saaks lihtsalt enda kaela süü selle eest, et Reformierakond pääseb jälle võimule. Opositsioonis oleks neil aga veelgi raskem eristuda EKRE-st ja Vabaerakonnast. Viimastel on samas see eelis, et nemad ei ole üldse valitsusse kuulunud.
Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooni minek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga ei ole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt marginaliseeruda.