Inspireerivad kontserdid

Käisin eile esimest korda üle mitme nädala kontserdil. Pärimusmuusika Aidas esines kandletrio Soon/Piho/Lepasson. Kuulasin neid sel aastal juba neljandat korda.

Esimene kord oli veebruaris, kui aida väikeses saalis toimus nende plaadiesitluskontsert. Seal istusid kuulajad ilusti toolide peal, aga eile lamasid suures saalis põrandal, mattidel ja patjadel, sest see oligi lamamiskontsert.

Teine kord oli märtsis, kui nad esinesid Telegrami konverentsil. Kuna seal läks ajakava nihkesse, siis jätkus kontserdi ajal eelnenud teetseremoonia, mille taustaks kõlasid linnulaul ja vetevulin. Vahetekstid jäid ära ja kuulata sai ka lamades.

Eile oligi midagi sarnast, aga nüüd oli erinevaid helisid (lainete loksumine, tule praksumine jms.) põimitud sisse juba sihilikult, ettekavatsetult.

Kolmas kord oli juulis, pärimusmuusika festivali ajal, kui nad esinesid Jaani kirikus, kus asub ilmselt Viljandi kõige parema kõlaga kontserdisaal. Pärast seda sai tehtud nendega intervjuu kultuur.info blogisse, kus mainiti juba ka valmistumist sügiseseks surround-heliga kontserdiks, mis eile lõpuks aset leidiski.

Idee oli tekitada kuulajatele tunne nagu oleksid nad heliseva pilli sees. Kuna ma lamasin saalis suht servas, siis päris sellist tunnet ei tekkinud (kusagil keskel võis seda tõenäoliselt küll tunda), aga kõlapilt oli siiski jälle veidi teistsugune kui varasematel kontsertidel.

Ja nende plaadil “Tempo di Vals” kõlavad samad lood veel hoopis viiendat moodi.

Mulle mõjus see tegelikult päris inspireerivalt, kui valmistasin nüüd CW uut materjali, mis on kavas avaldada kuu lõpus. Just selles mõttes, et seal sai mängitud mitmesuguste kõladega, pandud neid kokku mitmel erineval moel.

Kui lood on sellised, mida ei ole vaja hiljem kusagil publiku ees taasesitada, siis on seda muidugi ka lihtsam teha. Mänguruum on palju laiem.

Jaga seda lugu ka teistega!