Wolfgang Hildesheimeri (1916-1991) kogu “Armutud legendid” ilmus saksa keeles esmakordselt 1952. aastal, koondades varem ajalehtedes avaldatud lühijutte. Järgnevate aastate jooksul kirjutas ta neid veel juurde ja töötas osaliselt ümber, mõned aga jättis välja. Lõpuks kuulus tsüklisse 26 lugu. Eestikeelses väljaandes on neid 18 (tõlkinud Liina Uudelt).
Hildesheimer sündis Saksamaal, aga emigreerus 1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, koos vanematega Palestiinasse, kus õppis mööblitisleriks ja sisearhitektiks. Seejärel õppis ta Londonis maalikunsti, kangadisaini ja lavakujundust. Teise maailmasõja puhkedes naases Inglise luureohvitserina Palestiinasse ning pärast sõda töötas tõlgi ja protokollide toimetajana Nürnbergi protsessil (hiljem on tõlkinud saksa keelde näiteks Djuna Barnesi romaani “Öömets”, mis ilmus tänavu lõpuks ka eesti keeles).
Sellist elukäiku silmas pidades võinuks arvata, et tema esikteos on mingi sünge lugu juutide kannatustest, aga selle asemel iseloomustab seda hoopis vaimukas teravmeelitsemine kunsti, kirjanduse, muusika jms. teemadel, kuigi kohati kõlavad siiski läbi ka traagilised noodid (alates juba jutukogu avaloost “Ühe maailma lõpp”).
Eestikeelne väljaanne põhineb 1962. aastal saksa keeles ilmunul, kust on jäetud välja osad varasemad lood. Samuti ei ole need toodud kronoloogilises järjekorras ning järjekord erineb ka sellest, mille autor koostas 1983. aasta väljaande jaoks, kuhu läks 26 lugu. Lõpuks ei olegi see aga oluline, sest kõige parem on neid jutukesi lugeda nii, nagu need kõigepealt ajalehtedes ilmusid: eraldiseisvate lugudena, alustada nendega oma päeva, et saada kohe hommikul hea meeleolu.
Paar näidet Hildesheimeri loodud tegelastest: pianist, kelles on läinud kaduma kindlustusagent (“Ja ikkagi, nagu František mulle ükskord hiljem tunnistas, kuulub aeg, mil ta luges öösiti teki all Baumgartneri “Kindlustusasjade kohtupraktikat” ja kirjutas omaenese – muuseas üpris kenasti välja kukkunud – katsetust “Kapitalireserv ja sissemaksete süsteem” tema elu kõige õnnelikumate perioodide hulka.”); noor mustkunstnik, kes muudab end ööbikuks (“Ööbiku kuju ei olnud meelevaldne valik. Tahtsin olla lind, kuna mõte ühest puuladvast teise lendamisest võlus mind väga. Seejuures tahtsin osata laulda, sest armastasin muusikat. Kaalusin loomulikult ka mõtet, et nüüd võisin ma ise olla see, kes häirib kellegi teise elu, näiteks tema und segades.”). Jne.
Lood on kirjutatud üldiselt minajutustaja vaatepunktist, ühe neist leiab tervikuna selle lingi tagant.
Kahju, et eestikeelsetes ajalehtedes tänapäeval selliseid jutukesi ei ilmu. Minu meelest sobiksid need hästi nädalalõpulehtedesse. Selline formaat aitaks ühest küljest ilukirjandust populariseerida, aga mõjuks teisest küljest arendavalt ka kohalikele kirjanikele või selles suunas liikujatele endile.
Lõpetuseks ehk lihtsalt isu tekitamiseks siin veel üks katkend (“Minu päevaraamatust”): “22. september. Nädala sündmus: Mario Molé uute pildiraamide esitlus Krölleri galeriis. Eile pärastlõunal avamine šerri ja esmaklassiliste juustkukangidega. Külastajad võtsid ka seekord enesestmõistetavalt seda, et raamides ei ole pilte. Raamid, nagu kataloogis kirjas, on ise nii meisterlikud objektid, et ükskõik mis pildid nende sees rikuksid täiuslikkust, juhiksid vaataja tähelepanu kõrvale. Raam kui otstarve iseeneses: lausa l’art pour l’art vahest kõige äärmuslikum kasutus. Probleem, mis peaaegu väljub puhta esteetika valdkonnast…”