Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad”

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.

Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.

Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.

Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.

Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.

Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.

Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.

Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.

Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.

Jaga seda lugu ka teistega!