Fakte Läti kohta

Eelmisel aastal imunud teatmeteos “Läti: 1000 küsimust ja vastust”, mille sai sooduskampaania raames hinnaga 4.90, sisaldabki just seda, mida pealkiri ütleb.

Küsimused on jagatud viide kategooriasse, alustades ajaloost ja lõpetades Eesti-Läti sidemetega. Ligi kolmandiku raamatu mahust moodustavad arvukad lisad, mis ulatuvad Läti valitsejate ning filmi- ja laulufestivalide võitjate loeteludest läti ja liivi nimede tähenduste selgitamiseni.

Küsimuste-vastuste kaudu võib saada teada näiteks seda, et enne ristiusu tulekut oli Läti aladel kombeks matta surnuid lävepaku alla ning nõiad lendasid seal pärimuse kohaselt ringi mitte luudade, vaid hoopis tammetüvede seljas.

Esimene vabamüürlaste loož Eesti- ja Liivimaa aladel asutati 1750. aastal Riias ning kandis nime Põhjatäht, aga 1993. aastal asutati seal Lollide Partei, mis tahtis muu hulgas luua ülemkuninga ametikoha ja nimetada omavalitsusjuhid kuningateks, pannes neile ka ülesande valida ülemkuningas.

1960. aastal tegi Aadu Hint ettepaneku asustada liivlased Ruhnu saarele (selleks, et nad rahvusena püsima jääksid). Imants Ziedonis algatas 1970-ndate lõpus aga liikumise “Tammede vabastajad”, mille liikmed käisid puhastamas põlispuude ümbrust võsast.

Lühidalt: see raamat sisaldab väga palju selliseid fakte, millega ei ole eriti midagi praktilist peale hakata, aga millest moodustubki kokku ajalugu ja kultuur.

Välja on toodud ka rida lätikeelseid sõnu ja fraase, mida eestlased võiks autorite arvates teada. Sellega seoses pean vajalikuks märkida, et nende lätikeelsetes fraasidega ei tasu Lätis alati väga keksida, kui tegelikult läti keelt ei osata.

Minuga juhtus 12-13 aastat tagasi seal näiteks selline lugu, et üks seltskond energilisi noormehi, kes olid ilmselt tarvitanud amfetamiini või midagi sellist, hakkas minuga läti keeles rääkima. Ja mina vastasin neile alguses automaatselt läti keeles, sest selles nad mind kõnetasid, aga kuna ma seda tegelikult ei valda, siis üritasin viia jutu juba pärast paari lauset üle inglise või vene keelele. See ajas nad väga närvi, sest nad arvasid, et ma narrin neid. Nad nimelt ei uskunud, et ma ei ole lätlane. Keretäiest päästis ainult see, kui oma passi ette näitasin. Selle peale rahunesid tüübid maha ja olukord lahenes.

Seega, kui ise tegelikult läti keelt ei osata, aga tahetakse ikkagi lätikeelseid fraase kasutada, siis tasub teha seda teadlikult mingi aktsendiga, et oleks kohe aru saada, et te ei ole lätlane. Muidu võib nende kasutamine tekitada lihtsalt segadust, sest ei ole selge, mis keeles teiega rääkida tuleks.

Jaga seda lugu ka teistega!