Enn Tarveli “Eesti rahva lugu”

Mida oodata ajalooraamatust, mille autor kuulutab, et ta ei olegi üldse professionaalne ajaloolane, ja teatab avameelselt, et kirjutas selle lihtsalt tellimustööna, mitte mingisuguse sisemise kutsumuse ajel? Veelgi enam. Tema sõnul ei ole ajalugu isegi teadus ning kui seda püütakse mõnikord sellena serveerida, siis on tegemist “kas ebasiiraste, hukkamõistetavate inimestega, või sellistega, kelle mõttekäikudes on midagi hälbelist.”

Arvan, et kui tegemist ei oleks Enn Tarveliga, siis jätaksid paljud ajaloohuvilised selle raamatu lihtsalt lugemata. Nüüd aga noogutatakse vanameistrile mõistvalt kaasa, hinnatakse tema otsekohesust ja ausust. Vana tark mees on rääkinud. Aamen.

Kuna ajalugu täidab Eestis rahvusliku religiooni rolli, siis võib ajaloolasi võrrelda usujuhtidega. Kuidas mõista selles valguses Tarveli ülaltoodud mõtteavaldusi? Kas tuleks neis näha rünnakut kiriku autoriteedi vastu ja usu alustalade õõnestamist? Või kõlab ridade vahelt hoopis üleskutse, et igaüks ise Piiblit uuriks ja otse Jumala poole pöörduks?

Nähtavasti on seal nii üht kui teist. Ühest küljest ilmselt soov näidata, et ajaloolased ei ole sellised autoriteedid, keda kõik pimesi uskuma peaksid. Ja teisest küljest katse jätta muljet, et ajalugu on midagi igaühele kättesaadavat.

Tarveli raamat on nüüd siis ilmunud. Lauri Vahtre samanimelisest teosest erineb see umbes sama palju nagu Johannese evangeelium Markuse evangeeliumist. Tore. Pühakiri saab täiendust. Loodetavasti kirjutatakse selliseid raamatuid veel ja veel, sest erinevaid kilde, millest Eesti ajalugu kokku panna, ja vaatepunkte, millest lähtudes seda teha, on ju lõputult.

Antud juhul algab lugu küll juba jääajast, kuid jõuab sealt vähem kui kümne leheküljega 11. sajandisse, ning kõvasti enam kui poole raamatu mahust võtavad enda alla viimased 100 aastat. See ei ole kindlasti ainuvõimalik viis eesti rahva lugu jutustada, aga eks sellistes valikutes ning rõhuasetustes väljendubki ju ka see autori subjektiivsus, mida Tarvel ise nii kõrgelt hindab.

Mind tegelikult veidi häirib see, et ta on asetanud ennast nüüd lihtsalt ajaloohuviliseks ja diletandiks kuulutades justkui väljapoole professionaalse kriitika haardeulatust, kuigi selle raamatu tagakaanel seisab: “Üldinimlikust vaatenurgast joonistatud minevikupilt lähtub eesti rahvuslikust seisukohast, tegemata samas mööndusi käsitluse teaduslikus ranguses.”

Tarvel näitab kohati hästi, kui spekulatiivne võib ajalugu olla, aga heidab minu meelest siiski liiga kergekäeliselt kõrvale selliseid teiste ajaloolaste hüpoteese ja uurimistulemusi, mis tema suure narratiiviga kokku ei sobi. Ja teatav tendentslikkus kumab selgelt läbi. Väga palju on antud hinnanguid, mille aluseks on tagantjärele tarkus. Esineb faktilisi ebatäpsusi ja heietusi asjadest, mida autor ilmselt kõige paremini ei tunne ega tea.

Aeg-ajalt tuleb ette ka sellised lauseid, mille peale juhe lihtsalt kokku jookseb, näiteks: “Nimetusest “vabadussõjaväelane, vabadussõjalane” tekkis ajakirjanduses lühend “vabs”, millest peagi mugandus “vaps”, mis on aga liiga familiaarne, isegi halvustav kõnepruuk (nagu ka näiteks “sots”).” Nagu WTF?! Kas see on mingi uus nn. komberuum, kus isegi sõna “sots” kasutamist peetakse juba ebaviisakaks? Kuhu me küll sedasi jõuame?!

Mulle iseenesest meeldib selle loo moraal. “Usu puudumine meie endi jõusse ja võimekusse kujundada rahva ja riigi saatust on paha ja ohtlik häda,” kirjutab Tarvel. “See usu puudumise häda ei tohi nakatada. Usust iseendasse sõltub eesti rahva tulevik, tema iseolemine, kõik see, kuidas läheb edasi eesti rahva lugu.” See on sõnum, mida ta seda lugu jutustades pidevalt silmas peab – kogu lugu ongi sisuliselt mõeldud toetama seda lihtsat mõtet.

Aga, jah, eesti rahva loost toob see raamat huvilisteni umbes sama suure tüki nagu Johannese evangeelium tervest Piiblist. Nii et tasub lugeda ka teisi raamatuid. Ja päris pühakirjana seda teost siiski võtta ei maksa. Või, tähendab, just maksab, sest ka pühakirjades leidub ju tavaliselt nii mõndagi küsitavat.

Jaga seda lugu ka teistega!