EKRE ja saadikute tagasikutsumismehhanism

Artikkel ilmus 19. oktoobril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Jaak Madison pidas mõne aja eest vajalikuks mulle Sakala veergudel meenutada, et EKRE on praegu Eestis ainuke erakond, mille programmis on sees lubadus seada sisse ja seadustada Riigikogu saadikute seotus mandaadiga ja nende tagasikutsumise kord. Samas pidas ta selle teostamist ise problemaatiliseks ning väljendas veendumust, et konkreetset lahendust ei ole välja pakkuda ka minul. Riigikogulane eksis.

2013. aasta kohalike valimiste järel sai minu eestvedamisel loodud MTÜ Radikaaldemokraadid, mille eesmärk oli toetada Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Me panime küllaltki suure ja põhjaliku töö tulemusel kokku terve ettepanekute paketi, mis sai esitatud 2014. aasta augustis kõigile erakondadele, et nad saaksid arvestada nendega oma valimisprogrammide koostamisel. Üks tõstatatud punktidest oli just mehhanismi loomine saadikute tagasikutsumiseks.

Konkreetse lahenduse selleks pakkus siis välja Jaanus Raim, kes propageeris tegelikult juba 15 aasta eest võimaluse loomist nimeliseks hääletamiseks, mis annaks valijatele ühtlasi võimaluse oma saadiku väljavahetamiseks. Raim on kirjutanud neil teemadel ka väikese raamatukese “Igatsus osaluse järele” (2005). Soovitan lugeda.

Tehniliselt on lahendus väga lihtne: pikendada e-hääle ümberhääletamise võimalus ka valimistevahelisele perioodile. Tegelikult on seda teha muidugi keerulisem kui esimese hooga tundub (on vaja muuta põhiseadust jne.), aga tehniliselt on see põhimõtteliselt võimalik.

EKRE aseesimees Martin Helme märkis pärast meie ettepanekutega tutvumist, et erakond pooldab küll tagasikutsumismehhanismi, kuid mitte e-hääletust selle praegusel kujul. Hiljem kuulutati oma valimisplatvormis, et “on aeg viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanism tema ringkonnas referendumi põhimõttel”.

Kordan nüüd vaid seda, millele juhtisin tähelepanu juba siis, kui selle jutuga välja tuldi: taoline tagasikutsumismehhanism sobib väga hästi majoritaarse valimissüsteemiga riikidesse, kus on ühemandaadilised valimisringkonnad, aga proportsionaalse süsteemi korral, nagu Eestis, ei ole see mõistlik mõte.

Riigikogu liige esindab enda valijaid ja õigus teda tagasi kutsuda peaks olema ainult neil. Kui rakendada EKRE poolt pakutud tagasikutsumismehhanismi mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemi raames, siis võivad teiste erakondade toetajad tagandada parlamendist ju kõik EKRE saadikud. On kahetsusväärne, et oma valimisprogrammi kirjutades ei osatud sellise “pisiasjaga” arvestada.

Ja samas on täiesti loomulik, et härra Madison ei näe nüüd praktilist võimalust selle punkti ellurakendamiseks. Valimislubadused tuleks enne nende andmist korralikult läbi mõelda. Vastasel korral kipub jääma mulje, et need ei olegi mõeldud täitmiseks.

Tagasikutsumismehhanismi puhul on tegelik küsimus mitte tehnilises teostatavuses, vaid poliitilise tahte olemasolus. Selge see, et riigikogulased ei ole üldiselt huvitatud sellest, et anda valijatele võimalus neid ennast ennetähtaegselt ametist tagandada. Seetõttu ongi taolisi muudatusi väga raske parlamendi kaudu läbi suruda.

Mõnes riigis on see siiski õnnestunud. Kui mõni poliitik saab hakkama suurte sigadustega ja samal ajal leidub parlamendis jõud, mis sellist muudatust tõepoolest sisse viia tahab, siis on teistel erakondadel raske keelduda vastava algatuse toetamisest.

Vahetult pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi näis selleks sobiv hetk saabuvat ka Eestis, kui äsja parlamenti pääsenud Madison langes oma varasema käitumise ning vanade blogipostituste tõttu, milles ta soovitas vaadata kunagi Saksamaad valitsenud natsionaalsotsialistliku režiimi “positiivseid pooli”, terava kriitika alla ja hakati nõudma tema lahkumist parlamendist.

Mina soovitasin toona kasutada tekkinud olukorda ära, et tulla Riigikogus välja algatusega tagasikutsumismehhanismi seadustamiseks. Sel hetkel olnuks teistel erakondadel raske keelduda selle toetamisest. Kahjuks otsustas EKRE jätta selle võimaluse kasutamata.

Pole suurt vahet, mida erakonnad oma programmidesse kirjutavad, kui need lubadused ei olegi tegelikult mõeldud täitmiseks.

Paraku ei ole EKRE selles osas erandlik. Näiteks praegune valitsuskoalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik lubasid 2015. aastal oma valijatele, et töötavad välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Koalitsioonilepingus lubatakse vastavaid võimalusi üksnes “analüüsida”, eelmine koalitsioon lubas neid “kaaluda”, ning valijatele antud lubadused ilmselt jäävadki täitmata.

Probleemi tuum seisneb selles, et demokraatia süvendamine ei ole tegelikult elukutseliste poliitikute huvides. Neil on kasulik seda lubada, sest see toob hääli, aga samal ajal ei ole kasulik lubadusi täita, sest nii väheneks nende endi võim ja nad peaksid mõtlema välja midagi muud, millega valijaid peibutada. Nii käibki lihtsalt tegevuse imiteerimine, kestab üks lõputu protsess, mis ei vii reaalsete tulemusteni.

Just see äratundmine oli üks peamisi põhjusi, miks MTÜ Radikaaldemokraadid sai 2015. aasta lõpus likvideeritud. Jätkamine tundus lihtsalt perspektiivitu.

Lootust olukorra muutumiseks minu arvates seega ei ole. Seda enam on aga valijatel vaja kriitilist mõtlemist, et saada juba varakult aru, kui poliitikud pada ajavad. Jutud stiilis “põhimõtteliselt pooldame, aga praktiliselt ei ole see vist üldse võimalik” tähendavadki üldjuhul seda, millena need paistavad: lubadusi, mida ei ole kavaski täita.

Kurb, kui seda mõistetakse alles siis, kui hääl on juba antud ja seda enam tagasi võtta ei saa.

Jaga seda lugu ka teistega!