Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!