Arsise jõulukontsert

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

“Härmas Jõuluöö”

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.

2016. aasta albumid

Aasta tagasi kirjutasin siin, et “ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis).”

Vahepeal möödunud aasta jooksul olen kuulanud neid küll veidi rohkem, aga kui vaatasin praegu, kui paljudest neist siin kirjutanud olen, siis sain esimese hooga kokku ainult kakskümmend. Kuna olen teinud päris palju segapudru-postitusi, siis ei leidnud võib-olla kõiki kohe üles, aga suurusjärk on selline.

Need postitused on ilmunud väga ebaregulaarselt ja on ka üsna ebaühtlase tasemega. Mõtlesin nüüd, et peaks järgmisel aastal veidi korralikum olema ehk kirjutama näiteks kord kuus või iga kahe nädala tagant ja paremini, põhjalikumalt.

Aga kokkuvõte möödunud aastast (postituste ilmumise järjekorras, mitte mingi pingerea või paremusjärjestusena) on selline…

1. Lepaseree “Väräjän”

“Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.”

2. Kate & Ilona Aasvere “Tallinn – Haapsalu”

“Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.”

3. Rihards Lībietis “Scream, Breathe, Cry”

“Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.”

4. Superliustik “Approaching great distance”

“Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad…”

5. Frederik Küüts “Lights & Lies”

“Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.”

6. Soon/Piho/Lepasson “Tempo di Vals”

“Plaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin…”

7. Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”

“Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.”

8. Antsud “Öö ja päeva vahel”

“Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.”

9. Kristjan Üksküla “Uinunu laul”

“Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris…”

10. Tanel Ruben & Victoria “Million Years”

“Võib öelda, et see plaat on kaua tehtud kaunikene, sest nende eelmine, esimene kauamängiv “A Sentimental Call” ilmus juba 13 aastat tagasi. Kui toda salvestati kaks aastat, siis nüüd saadi asi purki eelmise aasta jooksul, aga sinna pandi ka juba varem mängitud palasid.”

11. Neidudekoor Leelo “Leelo 20”

“…plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused. Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.”

12. Trump Conception “One”

“Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega.”

13. Rux “Pacific Princess”

“Eelmisel nädalal avaldatud “Pacific Princess” on alles Ruxi esimene kauamängiv (ilmunud seni ainult digitaalsel kujul) ning kuulutasin selle siin nädala albumiks, sest…”

14. Mari Jürjens “27”

“Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.”

15. Kali Briis Band “Let’s Play Love”

“Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt…”

16. Kogumik “Linnulaulud”

“Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele.”

17. Maneo “Kodu kaugel”

“Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.”

18. Psychic Twin “Strange Diary”

“See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.”

19. Madis Meister “Aitäh”

“Kogu kauamängivat täidabki selline kulgemine linnulaulu saatel, mis kestab üle tunni – kord paisudes, siis vaibudes. Mõned korrad lööb ajamõõtjana sisse küll gong, aga muidu ongi see nagu üks pikk, katkematu teekond metsas.”

20. Flank “Flank”

“Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu. /—/ Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt.”

Flanki debüütalbumist

2013. aastal tegevust alustanud Tartu bänd Flank andis tänavu välja debüütalbumi (10 lugu, kestus kokku 38:24), mille ilmumist toetanud hooandjad said ketta eksklusiivses puidust ümbrises.

Puitplaadid #madismeister #flankmusic #eesti #muusika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hiljem kasutas samasugust pakkematerjali ka Madis Meister, kelle meditatsiooniplaadist “Aitäh” oli siin veidi juttu juba varem. Paistab, et tegemist on mingi uue trendiga.

Need puidust ümbrised on kujunduselt ja tehniliselt lahenduselt küllaltki erinevad, selles mõttes omanäolised ja huvitavad. Ainsaks puuduseks ehk see, et need on umbes poole paksemad kui tavalised plastikust karbid, rääkimata papist ümbristest.

Sisu räägib enda eest ise…

See on plaadil esimene laul, helipilvest saab kuulata veel ka kuuendat ja üheksandat. Mulle endale meeldis eriti seitsmes. Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu.

Selle seitsmenda loo nimi on “Open Your Heart”. Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt. Väike katkend…

Pikemalt saab kuulata, kui selle eest raha välja käia. Või siis paluge seda raadiost sooviloona.

Muusikaviktoriinist

Eile toimunud Viljandi muusikaviktoriinil tegi küsimused meie võistkond. Minu poolt oli kolm laulu ja lisaks lõpetuseks veel kaks küsimust.

Laule käis küsimusi koostades peast läbi tohutul hulgal ja valida nende hulgast välja vaid kolm oli küllaltki raske. Lõpuks lähtusin sellest, et need oleksid kõik käesolevast aastast. Kuna teiste valitud lugude hulgas ei olnud ühtegi isegi sellest kümnendist, siis mõtlesin, et tuleks asja veidi tasakaalustada.

Neist lugudest esimene oli “Daddy’s Car”, mille kirjutas tehisintellekt, matkides seda tehes biitlite stiili. Ise jõudsin selleni kultuur.err.ee portaalis ilmunud intervjuu kaudu, kus Vaiko Eplik tõi ühe enda viimase aja lemmikloona välja “Mr. Shadow”, mis pärineb samalt autorilt. Eplik märkis, et talle see biitlite stiilis tehtud lugu väga ei meeldinud, aga “Mr. Shadow” on üks lahedamaid asju, mida ta on sel aastal kuulnud.

Mina lähtusin loo valikul sellest, et “Mr. Shadow” on saanud YouTube-is kolm korda vähem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ja viimase puhul peaks olema äratuntav vähemalt see, et loo kirjutamisel matkiti biitleid.

Nii ka oli. Eile osales muusikaviktoriinil 12 võistkonda. Laulu nime ei teadnud keegi (pakuti “Diamond Sky”, “Take Me To The Sky”, “The Other Side”, “Love Song”, “Promise Land”, “Tomorrow Never Knows”, “Take Me To The Distance” ja “Meeter”), kuid küsimusele, mis bändi stiili selle kirjutamisel matkiti, vastas õigesti üheksa võistkonda (pakuti veel selliseid bände nagu Oasis ja Beach Boys).

Esitaja asemel küsisin, kes või mis selle loo kirjutas, lisades samas, et küsimus sisaldab vihjet. Ainult üks võistkond kirjutas “tehisintellekt”, ülejäänud pakkusid valdavalt arvutit või arvutiprogrammi. Aastat ei arvanud ära keegi.

Tänaseks on “Daddy’s Car” saanud YT-s enam kui 1.3 miljonit kuvamist. Päris tundmatu looga seega tegemist ei ole, aga ilmnes, et ka väga tuntud see pole. Järgmisel aastal peaks ilmuma sellelt tehisintellektilt juba terve kauamängiv.

Teiseks sai valitud Leonard Coheni “You Want It Darker”, mis pärineb veidi enne tema surma ilmunud samanimeliselt albumilt, mida mõned kriitikud on nimetanud isegi tema parimaks. Seda lugu on YT-s kuvatud üle viie miljoni korra.

Valiku tegemisel lähtusin ma sellest, et Cohenist on tema surmaga seoses nüüd meedias palju juttu olnud ja eespool oli meil juba sees Falco “Out of the Dark”, millega see laul omapärasel moel kokku sobib. Mingit teemat meil ei olnud, aga vaatasin siiski veidi ka teiste valikuid.

Esitaja tundis ära kümme võistkonda. Loo nimeks pakuti viiel juhul “I’m Ready My Lord”, ühel lihtsalt “I’m Ready”. Kaks võistkonda pani kirja täpse nime, kaks lihtsalt “Darker” – kõik need neli võistkonda teadsid täpselt ka aastat, aga neist kolm märkis albumiks lihtsalt “Darker”, täiesti täpse vastuse andis ainult esikohale tulnud võistkond.

Kolmandaks sai pandud Savages “Adore”, sest mulle lihtsalt meeldib see laul. See on kogunud YT-s vaid veidi rohkem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ning bändi ja albumit teadsid ainult võitjad, üks nende võistkonna liige kandis parajasti juhtumisi ka selle särki. Loo nime ja/või õige aasta märkisid ka mõned teised, aga enamasti pakuti nimeks “I Don’t Lie”, “I Don’t Like”, “Don’t Lie” või “Don’t Like”.

Järgmiseks küsisin, mis aastal alustas tegevust ja mis nime kandis Viljandi esimene kitarriansambel. Kuna see küsimus oli minu meelest tegelikult päris raske, siis andsin ka rea vihjeid…

* ansambel, kus elektrikitarridel musitseerisid Rein Terro juhendusel vene noorukid, tegutses kultuurimajas

* Vello Salumetsa raamatu “Rockrapsoodia” andmetel kuulusid selle mängukavva sentimentaalsed lookesed a la Marino Marini või Paul Anka

* ansambli nimi annab tagurpidi loetuna kokku ühe viietähelise sõna, millega tähistatakse paljudes keeltes ühte valdkonda, mis võistleb oma populaarsuselt võib-olla lausa muusika endaga

Ja vihjena aastale lasin alljärgnevat lugu, mis just siis välja tuli…

Ma ei tea, kas keegi seda ansamblit muidu ka teadnud oleks, aga seitse võistkonda arvas ära, et selle nimi oli Trops. Aasta eest (1966) sai punkti kolm võistkonda. Aastaga võis eksida +/-1, aga mitmed panid mööda 2-3 aastaga.

Lõpuks palusin nimetada see hiljuti surnud Eesti helilooja, kes kirjutas muu hulgas järgmised laulud: “Oma laulu ei leia ma üles”, “See on mu laul”, “Üks väike laul” ja “Olematu laul”. – Valter Ojakääru teadsid kõik.

Kuna jäime eelmine kord oma võistkonnaga ise viimaseks, siis sai pandud nüüd viimasele kohale välja väike ergutusauhind, Tõnu Trubetsky luulekogu “Anarhia” (1994), mille saab anda loodetavasti üle järgmisel muusikaviktoriinil.

Selline meeldejääv õhtu siis. Samas kindlasti mitte nii meeldejääv nagu sellele eelnenud päev, aga sellest ma siin ei kirjuta.

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.