Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Inspireerivad kontserdid

Käisin eile esimest korda üle mitme nädala kontserdil. Pärimusmuusika Aidas esines kandletrio Soon/Piho/Lepasson. Kuulasin neid sel aastal juba neljandat korda.

Esimene kord oli veebruaris, kui aida väikeses saalis toimus nende plaadiesitluskontsert. Seal istusid kuulajad ilusti toolide peal, aga eile lamasid suures saalis põrandal, mattidel ja patjadel, sest see oligi lamamiskontsert.

Teine kord oli märtsis, kui nad esinesid Telegrami konverentsil. Kuna seal läks ajakava nihkesse, siis jätkus kontserdi ajal eelnenud teetseremoonia, mille taustaks kõlasid linnulaul ja vetevulin. Vahetekstid jäid ära ja kuulata sai ka lamades.

Eile oligi midagi sarnast, aga nüüd oli erinevaid helisid (lainete loksumine, tule praksumine jms.) põimitud sisse juba sihilikult, ettekavatsetult.

Kolmas kord oli juulis, pärimusmuusika festivali ajal, kui nad esinesid Jaani kirikus, kus asub ilmselt Viljandi kõige parema kõlaga kontserdisaal. Pärast seda sai tehtud nendega intervjuu kultuur.info blogisse, kus mainiti juba ka valmistumist sügiseseks surround-heliga kontserdiks, mis eile lõpuks aset leidiski.

Idee oli tekitada kuulajatele tunne nagu oleksid nad heliseva pilli sees. Kuna ma lamasin saalis suht servas, siis päris sellist tunnet ei tekkinud (kusagil keskel võis seda tõenäoliselt küll tunda), aga kõlapilt oli siiski jälle veidi teistsugune kui varasematel kontsertidel.

Ja nende plaadil “Tempo di Vals” kõlavad samad lood veel hoopis viiendat moodi.

Mulle mõjus see tegelikult päris inspireerivalt, kui valmistasin nüüd CW uut materjali, mis on kavas avaldada kuu lõpus. Just selles mõttes, et seal sai mängitud mitmesuguste kõladega, pandud neid kokku mitmel erineval moel.

Kui lood on sellised, mida ei ole vaja hiljem kusagil publiku ees taasesitada, siis on seda muidugi ka lihtsam teha. Mänguruum on palju laiem.

Madis Meister “Aitäh”

Madis Meister, kes sai paari aasta eest Viljandi Kitarrifestivalil Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia, üllitas tänavu meditatsiooniplaadi “Aitäh”, mille fragmente kuuleb siit.

Kogu kauamängivat täidabki selline kulgemine linnulaulu saatel, mis kestab üle tunni – kord paisudes, siis vaibudes. Mõned korrad lööb ajamõõtjana sisse küll gong, aga muidu ongi see nagu üks pikk, katkematu teekond metsas. Hea täiendus nende helikandjate ritta, millest on juttu selle lingi taga.

meisterHooandjate toetusel said need plaadid endale omapärased puust ümbrised, mida on võimalik “kasutada ka viirukialusena, et luua mediteerimiseks hubane õhkkond.”

Mina nüüd viirukit tossutanud ja mediteerinud ei ole, vaid olen lasknud helidel lihtsalt arvutis mängida lugemise ja kirjutamise taustaks. Need loovad küllaltki meeldiva, rahuliku meeleolu, tõmbamata samas endale liiga palju tähelepanu. See tähendab, et võimaldavad keskenduda samal ajal muule, ei nõua pühendumist üksnes kuulamisele.

* * *

Eelmisel aastal Pauluse preemia saanud Paul Neitsov alustab homme väikest tuuri “Kummardus legendidele”, mille käigus esitab Põlvas, Viljandis, Tartus ja Tallinnas enda seadeid tuntud lugudest.

Tänavusel kitarrifestivalil, nagu olen juba mitmel pool maininud, jättis mulle eriti hea mulje tema arranžeering biitlite loost “Lady Madonna”. Loodetavasti kõlab nendel kontsertidel nüüd ka see.

Kitarrifestivali 5. päev

Viljandi Kitarrifestival sai selleks korraks läbi küll juba ligi nädal tagasi, aga kokkuvõte sellest ilmus kultuurilehes Sirp alles täna, mil see huvitab tõenäoliselt veel vaid väheseid, sest sündmus ise toimus ju juba nii ammu.

Sellegi poolest soovitan seda lugeda (täpsemalt küll minu poolt saadetud algset, toimetamata teksti, mis sai pandud Facebooki kommentaarina vastava viite alla), nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal Sirbis selle festivali kohta ilmunud kirjutisi, et saada ettekujutus sellest, mida Viljandi Kitarrifestivalilt oodata võib.

Ma ise viibisin seal nüüd Sirbi läkitusel ega oleks muidu kõigil mainitud kontsertidel kindlasti käinud, sest Vabarna ja Pärnoja kavad said kuulatud juba kevadel ja ülejäänute hulgast oleksin teinud mingi väiksema valiku. Aga hea, et see nii ei läinud.

Esimesest, teisest, kolmandast ja neljandast päevast oli siin juba juttu, esimesest ka kultuur.info blogis, kõigist neist ja lisaks veel viiendast nüüd Sirbis. Ega enam palju midagi lisada ei olegi. Võib-olla ainult veidi viienda päeva kohta.

Sirbile saadetud loos kirjutasin sellest nii…

Viies päev. Nukuteatris tuleb kavaga “Illusioon” lavale Tõnis Leemets, kelle omapärane huumor saavutab kõrgpunkti folgipealinn Viljandile pühendatud loos, kus ööklubilik kruuv saab taustaks põimingule rahvaviisidest ja jimihendrixlikest käikudest. Väga tabav. Leemets mängib ka biitlite ainetel. Nende lugusid jäi meelde teistegi tõlgenduses, näiteks “Lady Madonna” väga hea arranžeering Neitsovilt ning “Norwegian Wood (This Bird Has Flown)”, millega Ben Monder ja Theo Bleckmann oma kontserdi minu silmis päästsid.

Festivali suurim publikumagnet oli Jan Akkerman, kes on nii vana ja tuntud tegija, et tema esinemine ei vaja pikka kommentaari. Lühidalt: kõbus ätt. Loodetavasti jäid tema pärast Viljandi sõitnud saadud elamusega rahule. Akkerman esines festivali viimasel päeval ja oli mõeldud ankrumeheks, aga saatus tahtis teisiti. Kuna lennufirma SAS kaotas vahepeal ära Norra kitarristi Eivind Aarseti pagasi, siis lükati tema kontserdi algusaeg hilisemaks. Aarset, kes pidi esinema kella viiest Pärimusmuusika Aida suures saalis, tuli lavale kell üksteist väikses saalis. Minu kui kuulaja seisukohalt oli tegemist suurepärase muudatusega, sest tema kava sobis paremini just sellesse aega ja kohta, kus isegi heli oli järsku ebatavaliselt täiuslik. Ta alustas stiilis, mille tuntuimaks näiteks on ilmselt Edgar Varèse klassikaline “Poème électronique”, väänates kitarrist saadud impulsse läbi arvuti imelisteks võngeteks ootamatutes suundades. Kohe pärast seda lahkus osa publikust ja lahkujaid oli praktiliselt iga loo järel, aga minus süvenes samal ajal veendumus, et Aarset on geenius, tõeline kunstnik, helivõlur, sest järgnesid maastikud, mida kuulates võis kujutleda, kuidas piki Norra rannikut triivides hakkavad järsku udust paistma virmalised. Või siis näed sa kaugenemist Maast, planeet muutub järjest väiksemaks, kuni seda ei olegi enam näha, aga samal ajal vaatepiir laieneb, kuni nähtavale ilmub terve galaktika, meie Linnutee. See osa publikust, kes saalist ei lahkunud, oli lõpuks täielikus vaimustuses. Samas on muidugi mõistetav, et kõik Akkermani kontserdilt tulnud ei olnud taoliseks asjaks valmis, sest inimeste maitsed on ju erinevad.

Viljandi Kitarrifestivali kava oligi koostatud justkui lähtudes põhimõttest pakkuda midagi igale maitsele. Ja see õnnestus väga hästi.

Olgu nüüd siin lisatud, et Monder ja Bleckmann on kahtlemata väga kõvad tegijad, aga kui nad esitasid alguses Rūmī värssidele kirjutatud lugusid, siis saabus ainuke kord selle festivali jooksul, mil mu silmad hakkasid vajuma kinni mitte selleks, et paremini kuulata, vaid pealetükkinud une tõttu. Kui nad oleksid seal samas vaimus lõpuni lasknud, siis oleksin kindlasti magama jäänud.

Akkermanil oli kaasas oma helimees, kes ei teinud asja just paremaks. Pealegi on mul praegu väike allergia mürtsuvate trummide suhtes, nagu ilmnes ka ansambli Juhan kontserdil. Lühidalt: ei olnud päris minu maitse.

Samas see Aarseti kontsert, kust inimesed järjest lahkusid, oli üks parimaid, kus olen sel aastal käinud. Ja kuna neid kontserte, kus ma olen sel aastal käinud, on olnud tõesti palju, kusagil vahemikus 50 kuni 100 (ei ole kokku lugenud), siis ei ole see väike asi, kuigi… jah, paljudele ta ilmselt ei meeldinud.

Maitsed, nagu juba märgitud, on erinevad.

Kitarrifestivali 4. päev

Eile oli Viljandi Kitarrifestivali kavas taas kolm kontserti.

Kella seitsmest õhtul alustas Pärimusmuusika Aidas ansambel Juhan (Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea), mis on pühendunud Juhan Liivi luuletuste vormimisele lauludeks. Ette kanti nii nende kolme aasta eest ilmunud kauamängival leiduvad palad kui ka vahepeal valminud kraami, näiteks:

Minu jaoks oli seal siiski teatav ebakõla, sest olen harjunud sellega, et Liivi tekste esitatakse vaikselt ja rahulikult, mõtlikult, mitte kõmisevate trummide saatel kiiresti sõnu loopides. Kohati oli häid kohti ka seal, näiteks “Öösse ära kadus” vaikne algus, aga üldiselt ei olnud see päris minu maitse.

Samas mõtlesin, et laulude kaudu võiks ju taaselustada rohkem ka tänapäeval vähemtuntud kohalike klassikute värsse. Kui võtta kasvõi Hendrik Adamson, kelle sünnist möödus läinud nädalal 125 aastat, siis tema on kirjutanud asju…

Ise kui sa oled laotet,
vastukäiviks osiks jaotet,
indiviid sun ära kaotet, –
midä laulad laulu siis?

…mis kõlavad isegi lugedes päris pungilikult, aga Liiv… jah, teda on rockistatud ka varem, kuid minu silmis esindab ta ikkagi palju melanhoolsemat maailmakäsitlust, millega kõrvulukustav muusika hästi kokku ei sobi.

Asi on siin lihtsalt maitses.

Väga hästi vastas minu maitsele seevastu Erki Pärnoja kava “Himmelbjerget”, mille ta kandis Pärimusmuusika Aidas koos bändiga ette ka kevadel, Jazzkaare ajal, kui ma seda samuti kuulamas käisin. Toona tõi ta suure saali rahvast peaaegu täitsa täis ja ka nüüd oli ta selle festivali (vähemalt seni) suurim publikumagnet. Tegelikult on see veidi üllatav, hämmastav, aga see selleks.

Pärnoja on küll teatanud, et see jäi selle kavaga üldse viimaseks esinemiseks, aga kui kevadel nad juba katsetasid siin publiku peal ka uuemat materjali, siis nüüd tutvustati samuti natukene seda, mis hakkab saama tulevikus. Nii et pidu jätkub.

Nende esinemise ajal käis laval selline raju kütmine, et oli isegi veidi piinlik tooli peal istuda. Lava juurde hüppama läksid siiski vaid mõned üksikud julged, enamik kuulas lummusest tardunult ja publiku hulgas leidus igasuguseid inimesi, näiteks märkasin saalist lahkudes, et ühel hallipäisel vanal mehel oli lausa kuulmisaparaat. Poleks arvanud, et sellel kontserdil sellist publikut on.

Reedele pani punkti Kirill Ogorodnikov, kes esines vanas veetornis. Sinna mahtus vaid 30-40 kuulajat, aga kontsert oli võrratu. Lõpetuseks esitas ta Eduardo Sainz de la Maza “Campanas del Alba” (“Kellad koidikul”), mis on näha ka ülal, aga pärast seda veel kaks lisalugu, kusjuures viimase lõpus hakkasid väljas lööma kirikukellad, sest kätte jõudis südaöö.

Ogorodnikov oli sellel festivalil ainuke klassikalise kitarri esindaja. Festivali kunstiline juht Ain Agan rääkis seal, et Viljandi festival ei soovi konkureerida teiste Eestis toimuvate kitarrifestivalidega, kus on keskendutud rohkem just sellele. Nii on valitud sellest vallast siia parimaid noori tulijaid.

Täna on festivali viimane päev. Viimane võimalus sellest sel aastal veel osa saada.

Kitarrifestivali 3. päev

Käisin eile õhtul Pärimusmuusika Aidas kolmel Viljandi Kitarrifestivali programmi kuulunud kontserdil.

Kitarriorkester #viljandikitarrifestival #eesti #viljandi #guitar #orchestra

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõigepealt esines 24-liikmeline kitarriorkester Andre Maakeri juhtimisel. Ma vaatasin, et Guinnessi rekord, mis püstitati 2009. aastal Poolas ühel festivalil, on 6346-liikmeline kitarriansambel. Ei tea, kas see seal midagi mängida ka suutis, aga eile esinenud orkester, mis koguneski nüüd selle festivali raames, oli juba kenasti kokku harjutanud ja esitas täiesti kuulatavaid lugusid. Joni Mitchelli “Big Yellow Taxi” sisaldas koguni vokaalosa. Kelly Vask on nüüd arvatavasti üks vähestest inimestest maailmas või vähemalt Eestis, kes on laulnud nii suure hulga kitarride saatel.

Kui sellid ehk õpipoisid ja -tüdrukud lõpetasid, siis näitasid oma oskusi meistrid ehk Bad Habits Trio, kuhu kuuluvad Maaker (kitarr), Peedu Kass (kontrabass) ja Ahto Abner (trummid). Maaker rääkis muu hulgas, et pani esinemise alguses kalendrisse kogemata kirja valele kuule ning kirjutas sellele mõeldes loo “November”, aga pärast enam pealkirja muuta ei saanud, sest kõik noodid olid pandud ju kirja sellest lähtudes. Ja see kõlas tõesti nagu hilissügis – mitte oktoober, vaid november. Laule on tehtud küll ka oktoobrist, aga november kõlab ikka paremini…

YouTube näitab, et on olemas ka Bad Habit Trio. Nii et tuleb olla ettevaatlik, et neid mitte segamini ajada.

Robert Jürjendali juubelikontsert #viljandikitarrifestival #eesti #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtu lõpetas Robert Jürjendali suurejooneline juubelikontsert, väikest kildu sellest võib kuulda ülal, kus toimus ühtlasi tema uue kauamängiva “Lihtminevik” esmaesitlus. Minu kui tavalise kuulaja jaoks oli see festivali senine kõrgpunkt.

Jürjendal luges alguses ette kümneid nimesid, kellega ta on koostööd teinud (mõni võis jääda seejuures veel isegi mainimata), mõned olid laval, osad istusid saalis, ja sinna otsa tuli lugu “Lõputu teekond”. Üldse esimest korda kõlas eile lavalt “Mõte”. Veidi pikemalt kirjutan sellest kontserdist ja tema muusikast kindlasti hiljem mujal.

Täna on kitarrifestivali eelviimane õhtu, homme algavad kontserdid Viljandis juba kella kolmest päeval. Nii et kui kell 12 Tallinnas bussi peale istuda, siis jõuab veel ilusti paar kontserti ära kuulata – tagasi läheb viimane buss Viljandist kell seitse.