Lõikuspidu on suurem kui telekast paistab

Pärimusmuusika lõikuspidu on palju enamat kui etnokulpide jagamine – sellest osa saamiseks piisab küll televiisorist või internetiühendusest, aga tervikliku pildi saab ainult Viljandis kohapeal.

XVII Pärimusmuusika Lõikuspidu 4. – 5. X, Viljandis, Pärimusmuusika Aidas. Etnokulpide jagamine.

Lõikuspidude kõrgaeg oli Eestis 1920-ndatel ja 1930-ndatel, mil neid korraldati põllumeeste kogude eestvedamisel sügiseti pea igas kihelkonnas ja vallas. Traditsioon sündis 1924. aastal kampaania korras Carl Robert Jakobsoni austamise tähe all. Tüüpiline kava sisaldas kahte-kolme ettekannet kõnemeestelt, naljamängu, rohkelt laulu ja pillimuusikat. Samas olid kaetud rikkalikud pidulauad, avatud põllumajandussaaduste väljanäitus vms. Inimestel paluti ilmuda kohale rahvariietes. Lõikuspidude korraldamisel lasti jätkuda pärast sedagi, kui Põllumeeste Kogude (ja kõigi teiste erakondade) avalik tegevus 1934. aasta märtsis riigipöörajate poolt ära keelati. 1935. aastal võttis siiski teatepulga üle uue režiimi toetuseks loodud Isamaaliit, mis viis hiljem sisse ka kevadise külvipüha tähistamise.

See väike ekskursioon ajalukku oli mõeldud neile, kellele lõikuspeod seostuvad eelkõige nõukogude aja ning kolhoosikorraga. Eks see traditsioon jätkus muidugi ka pärast sõda (tasub lugeda näiteks 29. oktoobril 1949 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud Osvald Toominga olukirjeldust „Lõikuspüha kolhoosis“, mis on nii panegüüriline, et mõjub ajaloolist konteksti teades lausa irvitavalt – pole siis ka ime, et Tooming mõisteti paar aastat hiljem süüdi nõukogudevastases propagandas ja saadeti vangilaagrisse), aga kuldaeg jäi varasemasse perioodi.

Pärimusmuusika lõikuspidude traditsioonile pandi alus 2003. aastal, kui Eestis toimus Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolek, millest võtsid osa paarikümne muusikafestivali korraldajad. Haarati kinni võimalusest tutvustada neile kohalikke esinejaid. Ugalas toimus suur kontsert, mida kanti üle ka internetis. Hiljem kasvas üritus kahepäevaseks. Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolekuga langes lõikuspidu taas kokku 2010. aastal, kui Euroopa festivalikorraldajad tulid uudistama Pärimusmuusika Aita.

Pärimusmuusika auhindu ehk etnokulpe hakati jagama 2009. aastal, kuid esimesel paaril aastal tehti seda kevaditi Tartus toimunud maailmamuusika festivalil Maa ja Ilm. Etnokulpide saajad selguvad küll lõpuks rahvahääletusel, millest osavõtjaid oli tänavu rekordiliselt palju (3153), aga nominendid valib asjatundjatest koosnev žürii. Üheksast kulbist kolm sai sel korral muusikaline kollektiiv Black Bread Gone Mad (aasta uusfolk artist, aasta debüütalbum, aasta album) ja kaks Puuluup (aasta artist, aasta lugu).

Etnokulpide jagamisel ma pikalt ei peatu, sest võitjad on kõigile huvilistele kindlasti ammu teada ja tseremoonia ise ERR-i portaalis alaliselt järelvaadatav. Eheda pärimusmuusika kulbi saanud Juhan Uppin tõstis oma tänukõnes esile ka teisi nominente. Sama võib teha teistegi kategooriate puhul. Üldiselt on nominentide hulka jõudmine kindel kvaliteedimärk. Võitja sõltub lõpuks rohkem sellest, kes on saavutanud juba eelnevalt laiema tuntuse ja suudab oma fänne internetis aktiivsemalt hääletama agiteerida. Öeldu ei tähenda seda, et võitjad oma võite ei väärinud, vaid on mõeldud viitama tõsiasjale, et melomaanide tähelepanu väärivad kindlasti ka ülejäänud nominendid.

Lõikuspeo programm oli mitmekesine, nagu tavaliselt. Üles astus paar juba varem Eestis käinud välismaist artisti (Dobranotch, Tuup) ning ette kanti suvel Viljandis pärimusmuusika festivalil kõlanud kavasid (mitte päris samal kujul), aga esineda said ka silmapaistvad noored tegijad ja esitleti uute albumite materjali. Punkti pani kogu üritusele raju eriprojekt. Kui jätta kõrvale etnokulpide auhinnagala, leidis kahe päeva jooksul aset tosinkond kontserti. Mõni pikem, mõni lühem.

Alustan noortest. Lõikuspeo avasid rahvusvahelise muusikalaagri Eesti Etno kasvandikud (kuus silmapaistvamat koos juhendajaga), kes tegid selle jätkuprojekti raames nüüd Eestis väikese ringreisi, mis lõppeski Viljandis. Esimesel päeval esinesid veel Tapa Muusika- ja Kunstikoolist pärit mandoliinikapell (võimalus lõikuspeol esineda kaasnes kevadel noorte pärimusmuusika bändide päeval saadud kannaleastuja eripreemiaga) ning viiuliduo Mann & Juula (Juuli Kõrre ja Maria Mänd), mille liikmed kuuluvad Heino Elleri nim. Tartu Muusikakooli hingekirja. Järgmisel päeval poognaid liigutanud trio Viuväuvau on pärit samast koolist, aga 2/3 selle osapooltest (Kärt Tambet ja Karoliine-Lisette Kõiv) on liikunud oma muusikaõpingutega juba edasi. Kolmas (Marta Külaots) kuulus ka etnolaagri esindajate ridadesse.

Laagribändid on ajutised projektid ning tavaliste muusikakoolide õpilased võivad minna lõpuks mõnda hoopis teist teed (mandoliinikapell oligi ühe oma liikme vahepeal kaotanud), kuid elleristid on üldiselt enda eluvaliku juba teinud. Seetõttu võivad nende nimed tulla muusikahuvilistele ette tõenäoliselt ka edaspidi. Viuväuvau esines lõikuspeol ka eelmisel aastal, sai kevadel noortepreemia festivalil Mooste Elohelü ning andis suvel Viljandi folgil kontserte rohelisel laval (ehk lauluväljakul, kus saavad ennast tutvustada tiheda valikusõela läbinud noored esinejad, kelle kuulamiseks ei ole vaja osta piletit).

Duo Mann & Juula sai oma nime küll juba ajal, mil selle liikmed käisid alles algklassides, kuid ei ole seni nii palju avalikult esinenud, laiemat tähelepanu saanud. Minu jaoks olid just nemad selle lõikuspeo suurimad üllatajad. Ja mitte üksnes selle tõttu, et ma ei olnud neist varem midagi kuulnud. Söendan soovitada minna nende kontserdile isegi inimestel, kes eelistavad folgile klassikalist viiulimuusikat (selle austajad hindavad tehnilisi oskusi, olgem ausad, ju üldiselt kõrgemalt). Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, soovitaks neil seal kindlasti osaleda kahekesi koos, sest nende kokkumäng oli hämmastavalt hea. Mis muidugi ei tähenda, et arenguruum saaks kunagi otsa – see on alati lõputu.

Tuntumatest tegijatest. Duo Ruut, Puuluup ning Eeva Talsi, Kristiina Ehin ja Karoliina Kreintaal oma suguvõsa-uurimusliku kavaga „Juurte jootmine“ leidsid juba Sirbis äramärkimist seoses suvise festivaliga, kus nad kõik esinesid. Minu arvates on raske vaielda inimestega, kelle sõnul kannab „Juurte jootmist“ justkui mingi rahvuslik-konservatiivne Zeitgeist, kuid päris Blut und Boden stiilis see kindlasti ei ole – sama hästi võiks väita, et Puuluup esindab globalismi, sest tegemist on presidendi õuelaulikutega, kes propageerivad arusaamatuid keeli (Marko Veisson ise rõhutas lõikuspeol, et nende jaoks on olulised põllumajandusteemad). Ka duo Ruut ajab selgelt Eesti asja.

Lee Taul, Karoliina Kreintaal ja Sänni Noormets esitasid Ruhnult pärit lugusid albumilt, mis ei olnud veel füüsilisel kujul valmis. MandoTrio andis oma uue kauamängiva „Nüüd on teadused suured“ esitluskontserdi. Taul ja Tanel Sakrits (üks MandoTrio liikmetest) jäid mulle hästi meelde ühelt (vist juba 2015. aastal) kohvikus Fellin toimunud kultuuriakadeemia tudengite koosmusitseerimiselt. Viljandi Jazziklubi egiidi all toimunud üritus pidanuks ammu läbi olema, aga aktivistide hoogne improviseerimine jätkus veel kaua. Oli näha, et mõnda neist seob muusikaga tõeline pühendumus ja kirg. Ja see ei ole õnneks kuhugi kadunud.

Lõpetuseks närin veidi tähte (tuleb ju ikkagi olla ka kriitiline!). Eelreklaamid kuulutasid, et lõikuspeo lõpetab eepiline bänd, mis annab eepilise kontserdi. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „eepiline“ jutustav; üllas-rahulik, kiretu. Ei saa öelda, et see kontsert oleks vastanud toodud kirjeldusele. Kiretusest oli asi küll väga kaugel! Kui sõna „eepiline“ oli kasutatud tähenduses tohutu, võimas, enneolematu, võib selle kirjeldusega isegi nõustuda (lisama peab veel: kordumatu), aga sellisel juhul oli tegemist ebasoovitatava anglitsismiga, millest tuleks eestikeelsetes tekstides hoiduda. Estonglish võib kõlada noortepäraselt, aga tegelikult on see lihtsalt värdkeel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2019 ajalehes Sirp.

Jaga seda lugu ka teistega!