Rubriik: muusika

Pärimusmuusika lõikuspidu on palju enamat kui etnokulpide jagamine – sellest osa saamiseks piisab küll televiisorist või internetiühendusest, aga tervikliku pildi saab ainult Viljandis kohapeal.

XVII Pärimusmuusika Lõikuspidu 4. – 5. X, Viljandis, Pärimusmuusika Aidas. Etnokulpide jagamine.

Lõikuspidude kõrgaeg oli Eestis 1920-ndatel ja 1930-ndatel, mil neid korraldati põllumeeste kogude eestvedamisel sügiseti pea igas kihelkonnas ja vallas. Traditsioon sündis 1924. aastal kampaania korras Carl Robert Jakobsoni austamise tähe all. Tüüpiline kava sisaldas kahte-kolme ettekannet kõnemeestelt, naljamängu, rohkelt laulu ja pillimuusikat. Samas olid kaetud rikkalikud pidulauad, avatud põllumajandussaaduste väljanäitus vms. Inimestel paluti ilmuda kohale rahvariietes. Lõikuspidude korraldamisel lasti jätkuda pärast sedagi, kui Põllumeeste Kogude (ja kõigi teiste erakondade) avalik tegevus 1934. aasta märtsis riigipöörajate poolt ära keelati. 1935. aastal võttis siiski teatepulga üle uue režiimi toetuseks loodud Isamaaliit, mis viis hiljem sisse ka kevadise külvipüha tähistamise.

See väike ekskursioon ajalukku oli mõeldud neile, kellele lõikuspeod seostuvad eelkõige nõukogude aja ning kolhoosikorraga. Eks see traditsioon jätkus muidugi ka pärast sõda (tasub lugeda näiteks 29. oktoobril 1949 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud Osvald Toominga olukirjeldust „Lõikuspüha kolhoosis“, mis on nii panegüüriline, et mõjub ajaloolist konteksti teades lausa irvitavalt – pole siis ka ime, et Tooming mõisteti paar aastat hiljem süüdi nõukogudevastases propagandas ja saadeti vangilaagrisse), aga kuldaeg jäi varasemasse perioodi.

Pärimusmuusika lõikuspidude traditsioonile pandi alus 2003. aastal, kui Eestis toimus Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolek, millest võtsid osa paarikümne muusikafestivali korraldajad. Haarati kinni võimalusest tutvustada neile kohalikke esinejaid. Ugalas toimus suur kontsert, mida kanti üle ka internetis. Hiljem kasvas üritus kahepäevaseks. Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolekuga langes lõikuspidu taas kokku 2010. aastal, kui Euroopa festivalikorraldajad tulid uudistama Pärimusmuusika Aita.

Pärimusmuusika auhindu ehk etnokulpe hakati jagama 2009. aastal, kuid esimesel paaril aastal tehti seda kevaditi Tartus toimunud maailmamuusika festivalil Maa ja Ilm. Etnokulpide saajad selguvad küll lõpuks rahvahääletusel, millest osavõtjaid oli tänavu rekordiliselt palju (3153), aga nominendid valib asjatundjatest koosnev žürii. Üheksast kulbist kolm sai sel korral muusikaline kollektiiv Black Bread Gone Mad (aasta uusfolk artist, aasta debüütalbum, aasta album) ja kaks Puuluup (aasta artist, aasta lugu).

Etnokulpide jagamisel ma pikalt ei peatu, sest võitjad on kõigile huvilistele kindlasti ammu teada ja tseremoonia ise ERR-i portaalis alaliselt järelvaadatav. Eheda pärimusmuusika kulbi saanud Juhan Uppin tõstis oma tänukõnes esile ka teisi nominente. Sama võib teha teistegi kategooriate puhul. Üldiselt on nominentide hulka jõudmine kindel kvaliteedimärk. Võitja sõltub lõpuks rohkem sellest, kes on saavutanud juba eelnevalt laiema tuntuse ja suudab oma fänne internetis aktiivsemalt hääletama agiteerida. Öeldu ei tähenda seda, et võitjad oma võite ei väärinud, vaid on mõeldud viitama tõsiasjale, et melomaanide tähelepanu väärivad kindlasti ka ülejäänud nominendid.

Lõikuspeo programm oli mitmekesine, nagu tavaliselt. Üles astus paar juba varem Eestis käinud välismaist artisti (Dobranotch, Tuup) ning ette kanti suvel Viljandis pärimusmuusika festivalil kõlanud kavasid (mitte päris samal kujul), aga esineda said ka silmapaistvad noored tegijad ja esitleti uute albumite materjali. Punkti pani kogu üritusele raju eriprojekt. Kui jätta kõrvale etnokulpide auhinnagala, leidis kahe päeva jooksul aset tosinkond kontserti. Mõni pikem, mõni lühem.

Alustan noortest. Lõikuspeo avasid rahvusvahelise muusikalaagri Eesti Etno kasvandikud (kuus silmapaistvamat koos juhendajaga), kes tegid selle jätkuprojekti raames nüüd Eestis väikese ringreisi, mis lõppeski Viljandis. Esimesel päeval esinesid veel Tapa Muusika- ja Kunstikoolist pärit mandoliinikapell (võimalus lõikuspeol esineda kaasnes kevadel noorte pärimusmuusika bändide päeval saadud kannaleastuja eripreemiaga) ning viiuliduo Mann & Juula (Juuli Kõrre ja Maria Mänd), mille liikmed kuuluvad Heino Elleri nim. Tartu Muusikakooli hingekirja. Järgmisel päeval poognaid liigutanud trio Viuväuvau on pärit samast koolist, aga 2/3 selle osapooltest (Kärt Tambet ja Karoliine-Lisette Kõiv) on liikunud oma muusikaõpingutega juba edasi. Kolmas (Marta Külaots) kuulus ka etnolaagri esindajate ridadesse.

Laagribändid on ajutised projektid ning tavaliste muusikakoolide õpilased võivad minna lõpuks mõnda hoopis teist teed (mandoliinikapell oligi ühe oma liikme vahepeal kaotanud), kuid elleristid on üldiselt enda eluvaliku juba teinud. Seetõttu võivad nende nimed tulla muusikahuvilistele ette tõenäoliselt ka edaspidi. Viuväuvau esines lõikuspeol ka eelmisel aastal, sai kevadel noortepreemia festivalil Mooste Elohelü ning andis suvel Viljandi folgil kontserte rohelisel laval (ehk lauluväljakul, kus saavad ennast tutvustada tiheda valikusõela läbinud noored esinejad, kelle kuulamiseks ei ole vaja osta piletit).

Duo Mann & Juula sai oma nime küll juba ajal, mil selle liikmed käisid alles algklassides, kuid ei ole seni nii palju avalikult esinenud, laiemat tähelepanu saanud. Minu jaoks olid just nemad selle lõikuspeo suurimad üllatajad. Ja mitte üksnes selle tõttu, et ma ei olnud neist varem midagi kuulnud. Söendan soovitada minna nende kontserdile isegi inimestel, kes eelistavad folgile klassikalist viiulimuusikat (selle austajad hindavad tehnilisi oskusi, olgem ausad, ju üldiselt kõrgemalt). Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, soovitaks neil seal kindlasti osaleda kahekesi koos, sest nende kokkumäng oli hämmastavalt hea. Mis muidugi ei tähenda, et arenguruum saaks kunagi otsa – see on alati lõputu.

Tuntumatest tegijatest. Duo Ruut, Puuluup ning Eeva Talsi, Kristiina Ehin ja Karoliina Kreintaal oma suguvõsa-uurimusliku kavaga „Juurte jootmine“ leidsid juba Sirbis äramärkimist seoses suvise festivaliga, kus nad kõik esinesid. Minu arvates on raske vaielda inimestega, kelle sõnul kannab „Juurte jootmist“ justkui mingi rahvuslik-konservatiivne Zeitgeist, kuid päris Blut und Boden stiilis see kindlasti ei ole – sama hästi võiks väita, et Puuluup esindab globalismi, sest tegemist on presidendi õuelaulikutega, kes propageerivad arusaamatuid keeli (Marko Veisson ise rõhutas lõikuspeol, et nende jaoks on olulised põllumajandusteemad). Ka duo Ruut ajab selgelt Eesti asja.

Lee Taul, Karoliina Kreintaal ja Sänni Noormets esitasid Ruhnult pärit lugusid albumilt, mis ei olnud veel füüsilisel kujul valmis. MandoTrio andis oma uue kauamängiva „Nüüd on teadused suured“ esitluskontserdi. Taul ja Tanel Sakrits (üks MandoTrio liikmetest) jäid mulle hästi meelde ühelt (vist juba 2015. aastal) kohvikus Fellin toimunud kultuuriakadeemia tudengite koosmusitseerimiselt. Viljandi Jazziklubi egiidi all toimunud üritus pidanuks ammu läbi olema, aga aktivistide hoogne improviseerimine jätkus veel kaua. Oli näha, et mõnda neist seob muusikaga tõeline pühendumus ja kirg. Ja see ei ole õnneks kuhugi kadunud.

Lõpetuseks närin veidi tähte (tuleb ju ikkagi olla ka kriitiline!). Eelreklaamid kuulutasid, et lõikuspeo lõpetab eepiline bänd, mis annab eepilise kontserdi. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „eepiline“ jutustav; üllas-rahulik, kiretu. Ei saa öelda, et see kontsert oleks vastanud toodud kirjeldusele. Kiretusest oli asi küll väga kaugel! Kui sõna „eepiline“ oli kasutatud tähenduses tohutu, võimas, enneolematu, võib selle kirjeldusega isegi nõustuda (lisama peab veel: kordumatu), aga sellisel juhul oli tegemist ebasoovitatava anglitsismiga, millest tuleks eestikeelsetes tekstides hoiduda. Estonglish võib kõlada noortepäraselt, aga tegelikult on see lihtsalt värdkeel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2019 ajalehes Sirp.

Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu – kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.

Trio Etnosfäär kontsert 25. I Viljandis, Pärimusmuusika Aidas.

Etnosfäär on väga pretensioonikas nimi ühe ansambli jaoks, sest juba lihtsalt sõnana viitab see millelegi hoomamatult laiemale kui kolmest liikmest koosnev muusikaline kollektiiv. Tuntud antropoloog Wade Davis, kes võttis 2001. aastal ilmunud raamatus “Light at the Edge of the World: A Journey Through the Realm of Vanishing Cultures” kasutusele selle mõiste ingliskeelse vaste, määratleb etnosfääri lausa kõigi mõtete, unistuste, ideede, uskumuste, müütide, intuitsioonide ja inspiratsioonide, milleni inimeste kujutlusvõime on teadvuse tärkamisest alates jõudnud, kogusummana. See tähendab, et sisuliselt mõtleb ta selle all kogu inimkonna vaimupärandit. Davise hinnangul on etnosfäär, meie planeedi kultuuriline mitmekesisus, tänapäeval samasuguses ohus nagu biosfäär, bioloogiline mitmekesisus. Sellisele ansamblile, mille missiooniks on ilmselt mitte ainult kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, vaid ka arendamine, mänguruumi avardamine ja laiendamine (osalemine kultuurilises evolutsiooniprotsessis), nimi Etnosfäär samas muidugi sobib.

Ühtlasi võib igaüks lugeda sellest kohe välja, et nende lood koosnevad väga erinevatest, kuid üksteisest lahutamatuks seotud kihtidest – umbes nagu Maa atmosfäär – nii tekitatakse juba semantilisel tasandil ootus kogeda neid kuulates midagi ebatavalist, unenäolist, lendlevat.

Kõnealuse ansambli visiitkaardina on see nimi tabav, kuigi mitte väga originaalne. Samal ajal, kui Eestis sündis Etnosfäär, alustas Horvaatias oma esinemistega peamiselt turistidele mõeldud folkloorishow Etnosphere (väidetavalt parim Zagrebis) ning varem on avaldanud sama nime all lugusid vene muusikaprodutsent Jevgeni Gorbunov (stiiliks trance). Eesti ansambli Etnosfäär lood võib liigitada eklektiliseks folktroonikaks, kui tingimata vaja, kuid sama hästi võib kasutada nende määratlemiseks definitsiooni, mille andis oma raamatus Davis (asja sisu kohta ütlevad nii ühevõrra vähe kui ka palju mõlemad).

Etnosfäär alustas 2016. aasta kevadel duona, mille moodustasid Kathi Koch ja Kaarel Kuusk. Nende esimene esinemine toimus rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi Elohelü, kui valmis oli ainult kaks lugu. Žürii otsus oli kindel. Peapreemia läks neile. Järgnesid Sofar Sounds (otsige YouTube-ist üles “Setu Hällilaul”) ja Viljandi folk. 2017. aasta alguses ühines nendega Karl-Markus Kohv ning ettevõtmine sai sisse uue hoo. Pärast triostumist on Etnosfääril olnud paarkümmend avalikku esinemist. Eelmisel aastal avaldati stuudioalbum “A mis tuu om?”, mida on tõstetud tähelepanuväärse artefaktina esile nii ajakirjas Muusika kui ka Klassikaraadios. Läbi on käidud telesaadetest “Terevisioon” ja “Pärimuzoon”. Lühidalt: tundub, et neil läheb hästi.

Kõike seda arvestades on lihtsalt õnnetu juhus, et pean kirjutama neist nüüd kultuurilehes Sirp pikemalt just seoses selle kontserdiga. Tahaks öelda, et see oli suurepärane, aga ei saa, midagi jäi siiski puudu. Midagi jäi kriipima.

Alustan lõpust. Kontsert oli liiga lühike, kestis vaid veidi üle tunni. Täieliku pettumuse valmistas see, et ei esitatud isegi ühtegi lisalugu. Võib-olla andis ka publik liiga kergesti alla (ei plaksutanud piisavalt kaua), sest paljud nooremad tahtsid ilmselt joosta teises kohas järgnenud jätkupeole, kuid võinuks ikkagi järgida head tava esitada lõpus vähemalt üks lisalugu. Kindlasti oli kontserdil teisigi inimesi, kes poole ööni kestnud jätkupeole ei läinud. Meie jaoks ei olnud Etnosfääri esinemine sissejuhatus, vaid see oligi kogu õhtune kultuuriprogramm. Kontserdi kava koostades tasuks varuda edaspidi kindlasti aega ka paari lisaloo tarbeks. Antud juhul lõpetati palaga, mida Kuusk nimetas küll nende isiklikuks lemmikuks, kuid mis kõlas nagu kohalikest juurviljadest valmistatud Balkani etnopop – tõmbas tõenäoliselt hästi käima need, kes läksid edasi pidutsema, kuid jättis teistele teatava lõpetamatuse tunde. Lõppu võinuks panna midagi rahulikumat.

Esitamisele ei tulnud rohkem lugusid kui leidub plaadil, kuid mõned neist seal olevatega ei kattunud. Oli ka üks esmaettekanne. Selles mõttes oli kontsert hea, pakkus mingit lisaväärtust ka suurimatele fännidele. Nagu plaadil, nii tegi ka sellel kontserdil osades lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor. Kui koor juba lavale tuua, võiks seda tegelikult isegi rohkem kasutada ja anda sellele veidi aktiivsema rolli.

Etnosfääri lugude lähtepunktiks on vanad regilaulud, mille tõlgenduste ümber ehitatakse nüüdisaegsed helimaastikud. Kasutatud traditsioonilistest rahvapillidest (torupill, vilepill, parmupill, kannel) domineerivamaks muutuvad seejuures süntesaatorid. Kui kuulsa Briti ajakirja Future Music numbritega käiksid endiselt kaasas CD-plaadid, võiks Etnosfäär mõne oma looga vabalt sellise kogumiku peale jõuda (nagu kunagi Bizarre). Nad sobiksid sinna seltskonda nii helikeele kui mängulisuse poolest. Kontserdil hakkasid aga hoopis trummid kohati nii võimsalt domineerima, et ülejäänust tambiti justkui lihtsalt üle. Pärimusmuusika Ait ei olnud ilmselt kõige sobivam koht sellise muusika jaoks. Minu abikaasa arvas, et paremini kõlanuks nad vabaõhulaval. Nõustun. Kusagil, kus helilained hajuvad koos päikesega silmapiiri taha, jätnuks Etnosfäär kindlasti sügavama mulje. Kuid selleks on praegu vale aastaaeg.

Ise mõtlesin ka kiriku peale. Reaalsuses see Eestis muidugi mõistmist ei leiaks (Anu Saagim tõestas seda juba ligi kümne aasta eest, kui korraldas Madonna kontserdi skandaalse järelpeo Püha Vaimu kirikus). Pealegi võivad vanad, lagunevad, muinsuskaitse all olevad hooned mõne Etnosfääri rajuma loo ajal lihtsalt kokku variseda. Kuid fantaasiamaailmas sobivad need lood, mis kõlavad üheaegselt sakraalselt ja paganlikult, üsna hästi näiteks reformatsioonieelsetesse, värvikirevatesse kirikutesse, mida kaunistavad tänapäeval peamiselt Karja kirikust tuntud omapärased skulptuurid ning maalingud.

Huvitav oleks näha nende esimest muusikavideo.

Järgmisel päeval Etnosfääri albumit kuulates meenus mulle biitlite “Strawberry Fields Forever”. Mitte seetõttu, et nad oleksid sealt snitti võtnud. Ka ei arva ma, et nad võiksid kunagi sama mõjukana maailma muusikalukku minna. Sealt kõlas lihtsalt vastu sarnane mängulust, valmisolek otsida ja eksperimenteerida. Algus on paljutõotav. Vaatame, mis neist edasi saab.

Arikkel ilmus 1. veebruaril 2019 kultuurilehes Sirp.

Prantsuse sündibändi Celluloide esimene kauamängiv “Naive Heart” on täna sama aktuaalne nagu 15 aastat tagasi, kui see ilmus. Ja täpselt sama aktuaalne oleks see olnud ka 15 aastat varem, aastal 1987.

Celluloide kõlab rohkem nagu Northern Kind kui Ladytron, kuid on mõlemast ekstravagantsem, mängulisem ning eksperimentaalsem. Viimasega ühendab seda samas ühine sünniaasta – 1999. Bändi, mille nimi viitab muide tselluloidfilmile, moodustasid kolm sõpra, kes tundsid üksteist kooliajast, lihtsalt selleks, et mängida, eksperimenteerida, mitte sihiga kuhugi jõuda. Esialgu ei olnud kavas isegi albumit välja anda, kuid tänaseks on ilmunud neid veel terve rida, viimastena “Art Plastique” (2014) ja “L’Amour Est Géométrique” (2015).

“Naive Heart” sisaldab 12 lugu. Tegelikult tehti sellest kaks erinevat versiooni. Ühel kõlab klassikaline süntpop, teisel on samad lood aga palju eksperimentaalsemas võtmes. Kuid seda viimast anti välja väga piiratud koguses.

Eeskujude ja mõjutajatena on nad nimetanud teiste hulgas selliseid kollektiive ja tegelasi (täiesti suvalises järjekorras) nagu Kraftwerk, Melotron, Bauhaus, Wolfsheim, Autechre, Depeche Mode (ainult 1980-ndate albumid) ja Martin Dupont (nimekiri ei ole täielik). Celluloide on muide pärit samast linnast, kust Martin Dupont – Marseille. Kuid viimane tegutses teatavasti palju varem, aastatel 1982-1987.

Kui neid kuulata, siis kõlab kohati läbi ka Anne Clark, kuigi teda nad sedasi mõjutajana esile toonud ei ole. Seda mitte üksnes muusikalises mõttes, vaid ka sõnaloome osas.

“Naive Heart” koosneb lugudest, mis moodustavad kokku ühe pikema jutustuse. Ainsaks katkestuseks jutuvoos on instrumentaalsem “In Contempt Of Common Sense”. Kui see vahele jätta, siis saab teha sõnadest alljärgneva kokkuvõtte.

Naiivne süda

Ma tean, et see on vale, aga ma tõesti ei hooli. Ma teesklen, et ma ei hooli. Ma otsin kedagi, kes oleks nagu mina, omamoodi kaksikut, kes tunneks samuti. Kui ma vaatan sind, siis ei näe ma enam oma väikest kena tüdrukut. On võimatu, et sa sedasi lahkud. Kuidas võid sa keelduda mu suudlusest?

Kõik asjad, mida ma teen, lähevad katki. Ma ei suuda päästa neid kõiki. Ma tunnen su hingamist endas. Ma tunnen su kuuendat meelt. Kas sa ei näe? Ma olen konstrueerinud oma mõistuse, seadnud šifrid ritta. Ma võitlen oma kahtlustega.

Nüüd olen ma siin omapäi, ootan sind telefonile. Ma arvan, et mul on olemas sõnad, et öelda sulle midagi, mida ei ole öeldud varem. Mis meiega juhtus? Kes vastutab? Kui ma olin nõrk, siis andsid sa mulle jõudu. Kui ma olin kurb, siis ajasid sa mind naerma.

Võta mu käsi ning juhi mind minevikku, kui ma võin olla taas su sõber, sest ma tean, et isegi sõprus ei jää kestma. Ma parem lähen nüüd. Jah, ma pigem jääks. Aga see pole hea põhjus minu jaoks, sest ma tean, kuidas, kui ma ei pääse minema, see mulle haiget teeb.

Kuulake ise!

Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.

Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.

Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.

Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.

Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.

Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.

Eesti Laul pidi algse idee kohaselt olema täiesti uus lauluvõistlus, mille peamiseks eesmärgiks on pakkuda midagi Eesti publikule, aga tänaseks on sellest sisuliselt saanud paljuski ikkagi Eurovisiooni lauluvõistluse kohalik eelvoor.

Tagantjärele võib tunduda, et algusest peale oli õigus kriitikutel, kes leidsid juba 2009. aastal, et hakkama saadi vaid nimevahetusega, kuid minu meelest toimus vahepeal siiski ka sisuline muutus. Eesti Laul suutis tuua laiema publiku ette tõepoolest ka uut ja huvitavat, nö. alternatiivsemat kraami, mis ei olnud suunatud eurolavale.

Tänavusi laule kuulates on aga selge, et selle võistluse nimi võiks pigem olla Eurolaul, sest valdavalt on nende laulude tegemisel mõeldud ilmselt just selle peale, et need sobiksid võimalikult hästi Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Esitajate hulgas leidub nüüd küll ka uusi tulijaid, kuid rohkem on ikkagi vanu olijaid. See tähendab, et kordumas on see, mida kritiseeriti lõpuks päris palju Eurolaulu puhul: aastast aastasse osalevad samad nimed, tuntud kohalikud tegijad, kes näevad suurele eurolavale pääsus enda jaoks head võimalust rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Kuna fookus on kandunud tagasi Eurovisioonile, siis toimub mitte üksnes keeleline anglifitseerumine (2014 oli enamik laule eesti keeles ja eelmisel aastal pooled, aga sel aastal seitse ja nüüd järgmise aasta valikus ainult kolm), vaid ka muusikaliselt võetakse järjest vähem riske, ei ole enam nii palju eksperimenteerimist, üritatakse valmistada midagi peavoolu sobivat.

Mida teha?

Minu arvates võiks selle võistluse kaheks lüüa. Eesti Laul võiks edaspidi olla suunatud tõesti just Eesti publikule. Nii võiks näiteks olla üheks tingimuseks, et võistlusel osalev laul peab olema eestikeelne. Lisaks võiks aga tulla tagasi Eurolaul, kus valiku teevad mitte televaatajad, vaid hoopis rahvusvaheline žürii. Praegune kaks ühes lahendus minu meelest ei toimi.