Seoses viimase nädala jooksul pingestunud rahvusvahelise olukorraga toon siin ära ühe algselt 2004. aasta 18. novembril Maalehes avaldatud artikli, milles lahkasin veidi nüüd taas fookusesse tõusnud teemat. USA neokonservatiivide loosungiks oli juba enne Iraaki tungimist “Bagdad – Damaskus – Teheran”, ning sõda Iraaniga oli 15 aastat tagasi lähemal, kui võiks täna arvata. Võib-olla päästis sellest lõpuks ainult see, et IAEA toonane peadirektor Mohamed El-Baradei keeldus sobiva ettekäände andmisest – ilmselt oli see ka tegelik põhjus, miks talle anti 2005. aastal Nobeli rahupreemia. Nüüd on küll kära meedias palju rohkem, olukord näib kriitilisem, kuid see ei tähenda, et sõda tingimata tuleb. Vähemalt USA relvajõudude valmisolek selleks on täna väiksem kui 15 aastat tagasi. Ka sõjapoliitika toetajate rahvusvaheline positsioon on nõrgem.
Meie sõda Iraaniga
Kas me oleme valmis toetama veel ühte sõda, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega ja suurendab terroriohtu?
Kui heita pilk sellele, mis on Eesti avalikus ruumis leidnud aset pärast seda, kui Bagdadis hukkus järjekordne Eesti kaitseväelane, siis võib näha, et ebapopulaarsed poliitikud on kasutanud populaarset kaitseväge puhvrina, mille abil leevendati ebapopulaarse poliitika tõttu saadavat tagasilööki. Puhver on toiminud nii edukalt, et nüüd valmistatakse juba pinda ette Lähis-Ida transformeerimise teiseks etapiks.
Wayne Madsen, kes on töötanud nii USA Riikliku Julgeolekuagentuuri kui ka välisministeeriumi heaks, väitis möödunud kuul Valge Maja siseinfole tuginedes, et ühel mitteametlikul töökohtumisel, millest võttis osa ka Eesti kaitseminister, arutati võimalike sõjaliste operatsioonide läbiviimist mitte ainult Iraagis, vaid ka Iraanis. Eesti kaitseministeeriumist öeldi, et see väide ei vasta tõele, sest “nimetatud kohtumisel Iraani teemat ei käsitletud.”
Kuid millisele positsioonile asuks Eesti, kui USA ja/või selle liitlased ründavad ilma ÜRO autoriseeringuta sihtmärke, mis asuvad Iraani territooriumil? “Välisministeerium ei tegele ennustamisega,” vastati Eesti välisministeeriumist.
Iraani tuumaprogramm
Samal ajal kinnitavad nii mõnedki inimesed, et Iraanil on tuumarelva väljatöötamiseks salajane programm, millega tuleks midagi ette võtta. Kahe aasta eest olid need enesekindlad isikud veendunud, et Iraak toodab salaja massihävitusrelvi ning kavatseb kolmveerand tunni pärast pool maailma õhku lasta. ÜRO relvastusinspektoreid juhtinud Hans Blix ei andnud toona järele poliitilisele survele. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Mohamed El-Baradei, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle, peab oma töös kinni samast põhimõttest. Aeg-ajalt tuleks kasuks uurida ÜRO allorganisatsioonide raporteid, mitte esitada faktidena poliitiliselt motiveeritud süüdistusi.
Iraani ametnikud tunnistavad, et riik omab võimet luua tuumarelv, aga ei kavatse seda teha. Majanduslikult võttes on tuumaenergeetika rakendamine Iraani jaoks tohutult kasulik ja rahvastiku kiire kasvu tõttu koguni vältimatu. Majandusliku tõusuga kaasneb sageli poliitilise mõju kasv. Seetõttu ongi paar riiki otsustanud, et Iraani tuumaprogramm tuleb lõpetada. Näiteks Iisraeli ajakirjandus on kogu sügise arutanud “ennetava löögi” andmist.
Nii nagu Iraagi ründamine ei omanud ÜRO autoriseeringut ega olnud NATO missioon, läheks rahvusvahelise õigusega vastuollu ka Iraani pommitamine.
Selle mitteametliku töökohtumise (kus kaitseministeeriumi kinnitusel Iraaniga seonduvat ei arutatud) eesmärk näis Wayne Madseni sõnul olevat koalitsiooni moodustamine, nagu Iraagis. “Osalenud kaitseministrid esindasid ainult väikest rühma peamiselt Ida-Euroopa riike. Suurbritannia, Austraalia ja Itaalia boikoteerisid seda kohtumist,” kinnitas Madsen mulle möödunud kuul. “Kõigil osalenud riikidel on head suhted iisraellastega.”
Suurbritannia välisminister Jack Straw on öelnud, et Iraani ründamine ei oleks millegagi õigustatav. Kuid diplomaatilistes tagatubades peetavate lahingute tulemus on endiselt lahtine. Kindlalt on Iraani ründamise vastu Saksamaa, mis nähtavasti loodab, et Euroopa Liidu arengust huvitatud riigid omavad sama hoiakut.
Režiimimuutus 2
Okupatsiooni alates võeti Saddam Husseinilt kõige muu kõrval üle rühmitus Mojahedin-e Khalq, mis on Iraagist lähtudes sooritanud terrorirünnakuid Iraanis valitseva teokraatia vastu. Terroristliku taktika kasutamise tõttu on see kaotanud Iraanis oma kunagise toetusbaasi, kuid asjaolu, et tuhandetest võitlejatest koosnevaid üksusi ei ole laiali saadetud, lubab oletada, et neid kavatsetakse kunagi veel kasutada.
Võib-olla ei piirduks Iraanile antav löök tuumarajatiste ründamisega. Washingtonist vaadates on vajalik režiimimuutus, mis avaks Iraani neile suurkorporatsioonidele, mille juhatused oma liikmeid aeg-ajalt Valgesse Majja tööle saadavad.
Washington Post väitis paari kuu eest, et Iraani ei ole rünnatud seetõttu, et kõik Pentagonis läbi mängitud stsenaariumid on näidanud: USA ei suudaks seda sõda võita. Kuid võib-olla on juba möödunud päev, mil üks selline mäng, mis päris maailmas realiseeruda ei pruugi, osutus võidukaks.
Kas me oleme valmis selleks, kui ühel päeval taas teatatakse, et tänutundest minevikus tehtud heategude ees ja kohusetundest tulevaste põlvede vastu oleme me otsustanud anda endast parima rahvusvahelise õiguse õõnestamiseks ja terroriohu suurendamiseks?
Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.
1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.
Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.
Poliitilise maastiku kujunemine
1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.
Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).
1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).
1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.
Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.
Kogemused rahvahääletustega
On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.
1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.
Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.
Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.
Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.
Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.
Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.
Kas meil on sealt midagi õppida?
Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.
2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.
Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.
Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).
Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.
Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Rootsi Keskerakond kiitis oma üldkogul heaks terve rea uusi poliitikapakette. Nii mõnigi neis toodud ettepanek vääriks järgimist ka Eestis. Kõige raskem valik seisab erakonnal siiski veel ees.
Teatavasti järgnes eelmisel sügisel Rootsis toimunud parlamendivalimistele pikem lehmakauplemine, mis päädis tänavu jaanuaris kokkuleppega, mis lasi jääda võimule sotside ja roheliste punarohelisel valitsusel. Keskerakond ja liberaalid nõustusid toetama selle püsimist (kuigi kuulusid valimistel opositsioonilisse paremtsentristlikku allianssi), et hoida valitsusest eemal Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju. Pikemalt oli sellest juttu käesoleva aasta 23. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artiklis “Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub”.
“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras,” rõhutas siis Keskerakonna esinaine Annie Lööf. “Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga.”
Jaanuaris sõlmitud kokkulepe on seni pidanud ning tänu sellele on Keskerakond näinud või peagi nägemas ka mitmete oma ettepanekute, valimistel antud lubaduste teostumist. Näiteks langeb alates 1. jaanuarist poole võrra osaühingu asutamisel nõutava osakapitali suurus. See saab olema 25 tuhat Rootsi krooni ehk umbes 2340 eurot – seega isegi väiksem kui meil Eestis, kuigi olukord ei ole päris täpselt võrreldav, sest siin saab osaühingu asutada ka sissemakset tegemata (sellisel juhul ei saa sealt lihtsalt kasumit välja võtta).
Sarnane alampiiri langetamine viidi läbi 2010. aastal, mil võimul oli paremtsentristlik allianss. Selle tagajärjel kasvas Rootsis hüppeliselt uute ettevõtete asutamine. Umbes 95% ettevõtetest asutatakse seal väikseima nõutava algkapitaliga. Nüüd loodetakse näha samasugust mõju.
Keskerakonna sõna maksab
Tuleva aasta riigieelarve osas valitsusparteidega peetud läbirääkimised olid Keskerakonnale samuti edukad. Saavutati mitmeid maksukärpeid, millest saavad otsest rahalist kasu nii maapiirkondade elanikud kui ka pensionärid. Samas aga suurenevad investeeringud raudteedesse ja rongidesse, teede korrashoidu ja maapiirkondi kiire internetiühendusega varustava lairibavõrgu ehitamisse. Keskerakond seisis ka selle eest, et kasvaksid toetused päikesepaneelide paigaldamiseks ja negatiivse emissiooniga (kasvuhoonegaase siduvate) tehnoloogiate kasutuselevõtuks.
Lisaraha läheb veel sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu (näiteks laste ja täiskasvanute psühhiaatriale, et vähendada järjekordasid) ning tööhõive parandamisega seotud meetmetele, sealhulgas asüülitaotlejate keeleõppe parandamisse. Lühidalt: tulemusega võib rahul olla.
Tundub, et asjade senise käiguga on jäänud enam-vähem rahule ka Keskerakonna valijad. Eelmise aasta septembris koguti valimistel 8,6% häältest, mis andis parlamendis 31 kohta 349-st. Praktiliselt sama tulemus saadi aastal 1991, pärast seda kõiguti valimistel 5–8% vahel. Küsitlused näitavad, et praegu püsib erakonna reiting eelmisel aastal valimistel saavutatud tasemel.
Punarohelise valitsuse toetamisega võttis Keskerakond riski kaotada osa senistest valijatest, sest valimistele oli mindud ju paremtsentristliku alliansi liikmena, aga vähemalt seni ei ole see risk realiseerunud. Keskerakonna tulevasi valimisstrateegiaid silmas pidades peaks sellest saama ilmselt tõsine mõtlemise koht.
Rootsi Keskerakond sündis 1913. aastal agraarparteina (praegune nimi võeti 1957. aastal), mis tegi 1933–1957 korduvalt valitsuskoostööd sotsidega, kuid hakkas neile seejärel vastanduma. Tänu sellele tõusti vahepeal isegi kodanliku bloki juhtivaks jõuks, aga külma sõja lõpuks oli see strateegia ennast ammendanud. 1994–1998 tegi Keskerakond sotside vähemusvalitsusega koostööd samalaadse kokkuleppe alusel, milleni jõuti tänavu. Toona järgnes sellele valimistel ränk tagasilöök – 1998. aastal koguti vaid 5,1% häältest, millest kehvem tulemus on saadud üksnes 1914. aastal, kui erakond oli alles tegevust alustanud, veel suhteliselt väike ja tundmatu.
1998. aasta krahhi järel pöörduti tagasi oma varasemate liitlaste juurde. Paremtsentristliku alliansi liikmena oli Keskerakond valitsuses aastatel 2006–2014. Käesoleval sajandil on erakonnas järjest tugevnenud neoliberaalne suund, sisuliselt nihkumine paremale. Nüüd aga näib, et Keskerakonna valijad on siiski valmis neelama alla ka koostöö sotsidega, kui see teenib nende huve, vastab nende väärtustele, aitab ohjeldada äärmusparteide (ühelt poolt Vasakpartei, teiselt poolt Rootsi Demokraatide) mõju valitsuse poliitikale.
Üldkogul seati sihte tulevikuks
26.–29. septembril Karlstadis toimunud üldkogul valiti uuesti ametisse erakonna juhtkond. Esinaisena jätkab Annie Lööf (sünd. 1983), kes on täitnud seda rolli juba kaheksa aastat. Juhatuses on ka uusi nimesid, aga suuri muudatusi seal siiski ei tehtud, sest selleks ei ole hetkel mingit põhjust. Põhitähelepanu läks üldkogul uute poliitikapakettide heakskiitmisele.
“Keskerakond on selline erakond, mis võtab vastutuse. Meie oleme ka edaspidi Rootsi liberaalne mootor. Eelarvesse saime me sisse palju oma olulisi ettepanekuid ja nüüd langetame oma erakonna üldkogul otsuseid asjade kohta, mis saavad tegelikkuseks eelseisvatel aastatel,” kuulutas Lööf, kelle sõnul seistakse lühidalt öeldes selle eest, et Rootsil oleks vabam, rohelisem ja turvalisem tulevik.
Kõige põhjalikumalt võeti üldkogul ette tervishoiupoliitika, kliimapoliitika ja maaelupoliitika. Siinkohal peatun vaid mõningatel punktidel, mis puudutavad Euroopa Liitu laiemalt, sest need võivad ju mõjutada ka meid.
Kliimapoliitika osas tahab Rootsi Keskerakond seada rangemaid eesmärke nii Rootsile kui ka Euroopa Liidule tervikuna, et saavutada aastaks 2040 kliimaneutraalsus. See tähendab, et õhku ei tohiks paisata rohkem kasvuhoonegaase kui parajasti siduda suudetakse. Selle saavutamiseks tahetakse karmistada järk-järgult ka kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemist. Ühtlasi leitakse, et Euroopa Liidu kaasinvesteeringud energeetikasse ei tohiks minna fossiilkütustega seotud harudesse.
Maaelupoliitika osas tahetakse viia Euroopa Liidu tasandil sisse üldine ja tugev loomakaitseseadusandlus, mis tõstaks loomakaitse kogu liidus vähemalt Rootsi tasemele. Samas leitakse, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid, mis on nähtud ette liikmesriikide abistamiseks suurte looduskatastroofide korral, peaks saama kasutada ka ennetavate meetmete rahastamiseks. Üle tahetakse vaadata Euroopa Liidu regulatsioonid relvaseaduste kohta, et takistada ühest küljest relvade ebaseaduslikku levikut ja kasutamist, aga hõlbustada teisest küljest jahimeestel ja sportlastel seaduslikult reisimist ja kauplemist oma relvadega Euroopas.
Need on vaid mõned sihid ja eesmärgid, mille saavutamise nimel Rootsi Keskerakond eelseisvatel aastatel töötab. See, kui edukaks see töö osutub, sõltub muidugi paljuski sellest, kas samas suunas saadakse liikuma ka Rootsi valitsus. Hetkel näib, et väljavaated on selles osas head.
Keskerakonna järgmine korraline üldkogu toimub 2021. aasta septembris, mil parlamendivalimisteni jääb vaid aasta. Selleks ajaks tuleb mõelda enda jaoks selgeks ka see, kuidas nendele valimistele minnakse – kas taas osana paremtsentristlikust blokist või hoopis blokkidevälise tsentristliku jõuna, mis kuulutab juba enne valimisi, et on valmis jagama valitsusvastutust nii kodanlike erakondade kui ka sotsidega. Praeguse seisuga võiks soovitada pigem viimast.
Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Norra Keskerakonna juht Trygve Slagsvold Vedum oma värske saagiga
Norra Keskerakond sai septembris kohalikel valimistel parema häältesaagi kui kunagi varem ning tõusis esmakordselt pärast 1995. aastat erakondade arvestuses kolmandaks. Mis on nende edu saladus?
Nagu teised põhjamaade keskerakonnad, sündis ka Norra Keskerakond agraarparteina. 1920. aastal võttis Norra Põllumeeste Liit oma kongressil vastu otsuse asutada poliitiline erakond, et osaleda järgmisel aastal parlamendivalimistel. Nii sündiski siis Maapartei, mis nimetati 1959. aastal ümber Keskerakonnaks.
Mõte luua eraldi põllumeeste erakond käidi välja juba Norra Põllumeeste Liidu asutamisel 1896. aastal, aga siis ei leidnud see piisavalt toetajaid. Põllumeeste liidust kujunes Norras üks tugevamaid poliitilisi survegruppe, kuid mõningaid võtmetähtsusega nõudmisi ei suudetud siiski läbi suruda. Just seetõttu asutatigi lõpuks ikkagi oma erakond. Esialgu olidki kaks organisatsiooni omavahel seotud väga tihedalt, umbes nagu sotsid tööliste ametiühingutega. Põllumeeste liidul oli kaks esindajat isegi erakonna juhatuses.
Tänapäeval ei ole Norra Keskerakond enam otseselt seotud sealse põllumeeste ühendusega, vaid esineb täiesti sõltumatu organisatsioonina, kuid selle liikmeskond ja valijabaas asub endiselt peamiselt maapiirkondades ja väiksemates linnades. Norra pealinnas Oslos saadi nüüd 2,2% häältest, mis andis linnavolikogus kõigest ühe koha 59-st (ja see oli nende jaoks suur saavutus, sest seni ei olnud Keskerakonnal seal ühtegi esindajat).
Kokku saadi tänavu kohalike omavalitsuste volikogude valimisel 14,4% kõigist Norras antud häältest. 1975. aastast alates valitakse seal otse rahva poolt ka maavolikogud ehk maakondade volikogud (varem nimetati sinna esindajad kohalike volikogude poolt). Nendel valimistel sai Keskerakond nüüd 14,5% häältest. Kõige tugevamad oldi Põhja-, Ida- ja Kesk-Norra maakondades, kus neid toetas umbes veerand valijatest. Seal jäädi üldiselt alla ainult valimised võitnud vasaktsentristlikule Norra Töölisparteile.
Maapartei tõus ja langus
1921. aasta parlamendivalimised olid Norras esimesed, mis toimusid proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Põllumehed said 13,1% häältest. See andis parlamendis 17 kohta 150-st. Nõuti paremaid tingimusi teraviljakasvatajatele, toetust uudismaade ülesharimiseks, talunike madalamat maksustamist, kaitsetolle ja eksporditoetusi.
Norras olid sel ajal kombeks kodanlikud ehk mittesotsialistlikud (sisuliselt üheparteilised) vähemusvalitsused, kuhu kuulusid seni poliitilisel maastikul domineerinud konservatiivid või liberaalid, kes hoidusid koostööst sotsidega. Maapartei jäi 1930. aasta sügisel parlamendivalimistel neljandaks, seda toetas 15,9% valijatest, kuid sai sellele vaatamata 1931. aastal valitsusohjad paariks aastaks enda kätte.
1931–1933 võimul olnud Maapartei valitsusse kuulus kaitseministrina Vidkun Quisling, kes omandas hiljem lausa rahvusvahelise kurikuulsuse Saksa natside kollaborandina, mõisteti pärast sõda süüdi riigireetmises ja lasti maha. Quisling ei astunud kunagi Maapartei liikmeks, aga 1940. aastal astus tema poolt loodud kohaliku natsipartei liikmeks Jens Hundseid, kes oli 1932/33 peaminister, 1930–1938 Maapartei esimees, juhtides erakonna fraktsiooni parlamendis kuni 1940. aastani.
Hundseid nimetas oma toonast sammu hiljem “argpükslikuks”, põhjendades seda talle avaldatud survega. Ta keeldus küll pakkumisest hakata juhtima põllumeeste ümberorganiseerimist uue režiimi teenistusse, kuid õhutas neid sellele siiski lähenema. Buskerudi maavanemana üritas ta survestada ka enda alluvaid astuma Quislingi parteisse. Samuti kutsus ta selleks üles ajakirjanduse kaudu. Ühel põllumeeste liidu koosolekul selgitas ta siis oma lähenemist sellega, et “tee vabadusele ja iseseisvusele peitub selles, et me läheme kaasa selle ideoloogiaga, mille eest sõdib võitja.”
Kuna natsi-Saksamaa sõda ei võitnud, mõisteti Hundseid 1945. aastal süüdi kollaboratsionismis. Karistuseks määrati talle 12 aastat sunnitööd, kuid ülemkohus kahandas selle kümnele. Tegelikult vabanes ta juba nelja aasta pärast, elades kogu oma ülejäänud elu täiesti tagasitõmbunult.
Maapartei ise rõhutas 1930-ndatel, et ei poolda fašismi ega natsionaalsotsialismi. Hundseidi ja mitmete teiste järgnenud valikud kahjustasid erakonna mainet aga nii ulatuslikult, et pärast sõda langes selle toetus valimistel järsult. Just see oli üks põhjustest, miks juba 1950-ndate alguses hakati arutama erakonnale uue nime võtmist. Teine põhjus oli muidugi see, et hoogne linnastumine vähendas valijaskonnas maarahva osakaalu ning hääbumisest pääsemiseks üritati laiendada oma valijabaasi. Nii saigi Maaparteist lõpuks Keskerakond.
Keskerakonna tsentristlikud juured
Maapartei sündis sisuliselt selle tõttu, et konservatiivid ja liberaalid pooldasid täielikku turumajandust ja vabakaubandust, aga põllumehed soovisid riiklikke toetusi ja siseturu kaitsmist. Töölispartei, millest sai 1927. aasta valimistega Norras suurima toetajaskonnaga erakond (seda positsiooni on sotsid hoidnud kogu järgnenud perioodi), läks veel 1930. aastal valimistele revolutsiooniliste loosungitega.
Põllumeeste saadikud, keda mõjutasid John Maynard Keynes ja teised sama koolkonna majandusteadlased, hakkasid propageerima segamajandust, mille puhul oli riigile nähtud ette tugev regulatiivne roll. 1933. aasta valimiste eel loobus ka Töölispartei lõpuks sotsialistliku revolutsiooni ideest, võttes omaks revisionistliku sotsiaaldemokraatia. See sai aluseks, mille pinnalt Maapartei sõlmis 1935. aastal sotsidega kriisikokkuleppe; lasi moodustada neil valitsuse, mis hakkas sekkuma aktiivselt majandusellu.
Sama valitsus jätkas ametis pärast 1936. aasta valimisi. 1938. aastal langetas parlament otsuse pikendada oma ametiaeg kolmelt aastalt neljale. Järgmised valimised pidid toimuma 1940. aastal, aga jäid ära, sest maa langes Saksa okupatsiooni alla. Valitsus baseerus seejärel Londonis, kuhu põgenesid ka Norra kuningas ja kroonprints.
1945. aastal moodustati Norras demokraatia taastamiseks laiapõhjaline koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Töölispartei, Maapartei, konservatiivid, liberaalid ja kommunistid. Samal aastal toimunud valimistel sai Töölispartei parlamendis üksinda absoluutse enamuse, mis kaotati seal alles 1961. aastal. Sotside pikal valitsusajal lähenes Maapartei/Keskerakond konservatiividele, liberaalidele ja kristlikele demokraatidele. Nendega liite sõlmides jõuti kanda valitsusvastutust aastatel 1963, 1965–1971, 1972–1973, 1983–1986, 1989–1990 ja 1997–2000.
2005. aastal läks Keskerakond aga valimistele lubadusega teha valitsus Töölispartei ja Sotsialistliku Vasakparteiga. Punaroheline koalitsioon oli Norras võimul aastatel 2005–2013.
Põhjalik sisekaemus tõi partei august välja
2013. aasta parlamendivalimistel sai Keskerakond oma ajaloo halvima tulemuse. Seda toetas vaid 5,5% valijatest. Pärast seda viidi erakonnas läbi juhtunu põhjalik analüüs ja olukorra kaardistamine. Leiti, et erakonna organisatsioon on küll endiselt tugev, kuid juhtkonna ja liikmete vahel on palju usaldamatust ja asju on vaja korraldada teisiti.
Järgmisel aastal valiti Keskerakonna juhiks Trygve Slagsvold Vedum (sünd. 1978), kes oli kuulunud varem ka survegrupi “Ei Euroopa Liidule” juhatusse. See asjaolu ei ole sugugi ebaoluline, sest Keskerakond tegi nii 1972 kui ka 1994 rahvahääletuste eel kampaaniat Euroopa Liitu astumise vastu ning peab ennast Norra suveräänsuse garandiks. Vedum on keskendunud Euroopa Liiduga seotud teemadele ka erakonna järgnenud valimiskampaaniates.
Kohalike omavalitsuste pädevusse kuuluvate asjade kõrval rõhutas Keskerakond nüüd, et Norra ei tohi lõimuda Euroopa Liidu loodava energialiiduga. Energialiidu üheks eesmärgiks on tagada elektrienergia vaba liikumine, mis peaks (idee poolest) muutma selle kättesaadavaks võimalikult taskukohase hinnaga üle kogu Euroopa. Vedumi hinnangul tooks see aga Norras kaasa hoopis hinnatõusu – seal muutuks elekter inimestele kallimaks. Tema sõnul eksivad ka need, kelle arvates võiks Norra toimida Euroopa Liidu “rohelise patareina”, sest Norra ületootmine katab vaid 0,3% Euroopa Liidu energiavajadusest.
Keskerakond on tugevalt energialiiduga lõimumise vastu. Rõhutatakse, et Norra huvides on säilitada täielik suveräänsus oma energiaressursside ja energiapoliitika üle. Vedum tõi välja, et eelmise sajandi alguses kuulus väliskapitalile enam kui kolm neljandikku Norra hüdroelektrijaamadest. Kui võeti vastu seadused, mis võimaldasid saavutada riigil selles vallas toimuva üle parema kontrolli, nimetasid konservatiivid neid naeruvääristavalt “paanikaseadusteks”, kuid riiklik kontroll energiaressursside ja energiapoliitika üle osutus väga oluliseks Norra tööstuse ja heaoluriigi arengu jaoks. Nüüd on konservatiivid, kes juhivad praegu Norra valitsust, energialiiduga lõimumise peamised eestvedajad.
Keskerakonna uus tõus algas juba 2017. aasta parlamendivalimistel, mil kogutud 10,3% häältest tõstis nad erakondade arvestuses neljandaks ja andis parlamendis 19 kohta 169-st. Sellest parem tulemus saadi viimati aastal 1993. Praegu toetaks neid parlamendivalimistel küsitluste kohaselt 16–17% valijatest. Sellega platseeruksid nad erakondade arvestuses Töölispartei ja konservatiivide järel kolmandaks. Seegi juhtus parlamendivalimistel viimati aastal 1993.
Vedumi liini on nimetatud kriitikute poolt muidugi ka “populistlikuks”. Sellega võib nõustuda. Selles mõttes, et see on kahtlemata rahvalähedane. Samas ei ole see Norra Keskerakonna jaoks midagi põhimõtteliselt uut. Suveräänsus on olnud seal selle poliitilise voolu jaoks alati oluline teema. Eesmärgina isegi siis, kui seda kandis edasi vaid Londonis baseerunud eksiilvalitsus, mille naasmisse ei usutud.
Artikkel ilmus 16. oktoobril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Soome Keskerakonna käekäik on meenutanud sel sajandil sõitu Ameerika mägedel, kus järsule tõusule järgneb sügav langus. Erakonna uus juht võtab partei üle olukorras, kus selle reiting on langenud viimase saja aasta madalaimale tasemele.
Mitte väga ammu, alles 2003. aasta valimistel, jõudis Soome Keskerakond oma arengus ühte sõjajärgse perioodi kõrgpunktidest: seda toetas 24,7% valijatest, parlamendis saadi 55 kohta 200-st. Eelmised kaheksa aastat opositsioonipinki nühkinud erakond sai riigitüüri taas enda kätte. Selle ridadest tuli Soome esimene naispeaminister Anneli Jäätteenmäki, kelle ametiaeg kestis kahjuks küll vaid paar kuud.
Jäätteenmäki astus ise tagasi, sest valitsuskoalitsiooni kuulunud sotsiaaldemokraadid nõudsid tema lahkumist, ähvardades muidu ise minna. Selle sammuni viinud sündmuste jada on nii kaasahaarav, et juhtunu ainetel võiks vändata lausa mõne poliitilise põneviku.
Jäätteenmäki afäär saladokumentidega
Valimiskampaania lõpusirgel oli Keskerakonna juht süüdistanud sotsist peaministrit Soome sidumises USA teenistusvalmis koalitsiooniga, mis pidi toetama Iraagi okupeerimist (sissetung Iraaki algas 2003. aasta märtsis ainult mõned päevad pärast Soome parlamendivalimisi). Detsembris oli peaminister Paavo Lipponen käinud Washingtonis. Jäätteenmäki sõnul oli Soome osalenud pärast seda kohtumistel, kuhu olid kutsutud ameeriklastele Iraagi küsimuses koostööd ja abi lubanud riigid. See oli äärmiselt tundlik teema, sest selline samm näis minevat vastuollu Soome ametliku neutraliteedipoliitikaga. Arvatakse, et just tänu sellele paljastusele õnnestus Keskerakonnal valimised napilt võita.
Jäätteenmäki toetus mitte avalikule infole, vaid välisministeeriumi salajastele dokumentidele. Kui need seejärel kohe ajalehtedes ilmusid, alustas politsei uurimist ametlike saladuste lekitamise kohta. Uurimine viis välja president Tarja Haloneni keskerakondlasest nõuniku Martti Mannineni, kes oli saatnud need dokumendid ka Jäätteenmäkile. Viimane väitis parlamendi ees esinedes, et talle saadeti dokumendid ilma, et ta oleks neid küsinud, ning ta ei olnud teadlik sellest, et need on salajased. Manninen aga teatas selle peale kohe, et vastavat infot oli temalt tungivalt palunud just Jäätteenmäki ise. Sotsid esitasid ultimaatumi. Jäätteenmäki astus peaministri kohalt tagasi, eitades samas, et on midagi valesti teinud.
Manninen mõisteti hiljem süüdi riigisaladuste lekitamises. Jäätteenmäkile esitati küll süüdistus sellele õhutamises, kaasosaluses ja salajaste dokumentide ebaseaduslikus hankimises, kuid kohus tema süüd ei tuvastanud. 2004. aastal valiti Jäätteenmäki väga tugeva häältesaagiga Euroopa Parlamenti, mille liikmeks ta jäi käesoleva aastani.
Mis puudutab Soome poliitikat Iraagi küsimuses, siis USA teenistusvalmis koalitsiooniga soomlased ei ühinenud. Selle asemel asuti hoopis seisukohale, et jõu kasutamine Iraagi suhtes ei ole vastuvõetav, kui selleks puudub ÜRO Julgeolekunõukogu selge luba, ning küsimuse saaks lahendada rahumeelselt, kui kõik riigid pühenduksid tegutsemisele ÜRO raamistiku piires.
Võime muidugi ainult oletada, kas Soome valitsuse ametlik seisukoht kujunenuks teistsuguseks, kui Jäätteenmäki ei oleks seda teemat nii jõuliselt valimiskampaaniasse tõmmanud. Ise ütles ta hiljem kohtus, et isegi kui see info oli salastatud, oli oluline, et Soome rahvas ja opositsioon oleksid teadlikud sellest Soome valitsuse salajasest välispoliitikast.
Vanhanen, Kiviniemi, Väyrynen, Sipilä
Jäätteenmäki astus tagasi, et koalitsioon sotsidega jääks püsima. Tema asemel sai peaministriks ning veidi hiljem ka Keskerakonna esimeheks senine kaitseminister Matti Vanhanen, kes jäi ametisse seitsmeks aastaks. 2007. aasta valimiste järel langesid sotsid aga opositsiooni. Nende asemel võtsid koalitsioonis kohad sisse Rahvuslik Koonderakond ja rohelised.
Ajaloos tagasi vaadates on näha, et Keskerakonnale on tulnud üldiselt kasuks koalitsioonid sotsidega. Parempoolsetega koalitsiooni minek on mõjunud tsentristide populaarsusele halvemini. Keskerakonna reiting jäi peagi alla nii Rahvusliku Koonderakonna kui ka sotside omale. 2009. aasta detsembris teatas Vanhanen, et järgmise aasta suvel ta enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Lisaks langevale reitingule tegi muret ka tervis. Mehel avastati osteoartriit ja ta pidi minema operatsioonile, aja maha võtma.
2010. aasta juunis valiti Keskerakonna juhiks Mari Kiviniemi, kellest sai veel samal kuul ka Soome peaminister. Valitsust jõudis ta juhtida kahjuks vaid aasta, sest 2011. aasta märtsis toimunud parlamendivalimistel sai Keskerakond rängalt lüüa, langedes neljandaks. 15,8% häältest oli erakonna jaoks nõrgim tulemus pärast aastat 1917, mil seda toetas 12,4% valijatest. Oma rolli mängis nii järsu languse juures ka erakonna sees jätkunud võimuvõitlus. Eriti aastail 1980–1990 erakonda juhtinud Paavo Väyryneni katsed uuesti ohje haarata.
2012. aastal Kiviniemi enam erakonna juhiks ei kandideerinud. Temalt võttis siis teatepulga üle Juha Sipilä, kes oli varasemalt tuntud eduka ettevõtjana. Keskerakonna noortekogu töös osales ta küll juba üliõpilaspõlves, kuid tegevpoliitikasse sukeldus alles 2011. aastal, mil valiti parlamenti. Sipilä esines poliitikalaval uue tulijana, kelle kogemused erasektorist tulevad kasuks ka riigi juhtimisel. See mõjus paljudele valijatele veenvalt. 2015. aastal sai Keskerakonnast taas peaministripartei. Erakonda toetas 21,1% valijatest.
Näis, et halvad ajad on lõpuks möödas, kuid see mulje oli petlik – need tulid peagi tagasi. Tänavu langes toetus erakonnale parlamendivalimistel isegi madalamale kui 2011. aastal. Keskerakonnale andis nüüd hääle 13,8% valijatest. Sellega langeti erakondade pingereas taas neljandaks. Sipilä teatas pärast sellist lüüasaamist loomulikult, et tema enam erakonna juhiks ei kandideeri.
Halvasti läks ka eurovalimistel. 15 aastat tagasi, kui Jäätteenmäki Soomest kõigi aegade suurima häältesaagiga (teda toetas siis ligi 150 tuhat valijat) europarlamenti pääses, sai Keskerakond kokku 23,4% häältest ja neli kohta 14-st. Tänavu saadi ainult 13,5% ja kaks kohta 13-st. Varem erakondade arvestuses stabiilselt teist kohta hoidnud partei langes viiendaks.
Kes on süüdi Keskerakonna languses?
Osaliselt võib Soome Keskerakonna raske saatuse kirjutada kindlasti selle arvele, et Euroopas ongi vanade võimuparteide käsi viimasel ajal üldiselt halvasti käinud – langus sobib kokku laiema trendiga. Kuid selle põhjused on peamiselt siiski kohalikud, igas riigis omamoodi ja ainulaadsed, mitte lihtsalt mingitest rahvusvahelistest meeleoludest tulenevad, kuigi needki on olulised.
Keskerakond, mis kandis enne 1965. aastat nime Maaliit, on oma juurtelt agraarpartei. Selle tugevaim toetusbaas asub jätkuvalt maapiirkondades ja väikelinnades, kuid inimeste koondumine suurlinnadesse on maarahva osakaalu valijaskonnas järjest vähendanud. Samas pakub ka varasemast tugevamat konkurentsi erakond Põlissoomlased, mille eelkäija Soome Maapartei sündis just Keskerakonnast eraldumise teel.
Aastal 2000 sai Keskerakond kohalikel valimistel 23,8% häältest, olles sellega erakondade arvestuses esimene. Aastaks 2017 oli sellest veel alles 17,5%, mis andis küll kolmanda koha Rahvusliku Koonderakonna ja sotside järel ning roheliste ja Põlissoomlaste ees, kuid oli Keskerakonna jaoks nõrgim tulemus pärast 1953. aasta kohalikke valimisi.
Parlamendivalimistel on leidnud nüüd aset suured kõikumised, aga kohalikel valimistel on Keskerakonna häältesaak käesoleval sajandil iga korraga järjest langenud. Soome valijaskond koondub aegamisi suurlinnadesse, kus Keskerakonna toetusbaas on väiksem ja ebakindlam. Katsed seal tugevamalt kanda kinnitada ei ole seni loodetud tulemusi andnud.
Erakonda kahjustas tugevalt ka Väyryneni soovimatus mängida teist viiulit ehk suutmatus leppida sellega, et vaatamata korduvatele katsetele ei valitud teda nüüd enam uuesti Keskerakonna juhiks. See vastasseis kulmineerus eelmisel aastal toimunud presidendivalimistel, kus Väyrynen kogus sõltumatu kandidaadina 6,2%, aga Keskerakonna kandidaat Vanhanen ainult 4,1% häältest. 2006. aastal sai Vanhanen 18,6%, 2012. aastal Väyrynen aga Keskerakonna kandidaadina 17,5% häältest. Kahe vana keskerakondlase vastasseis kahjustas tugevalt mõlemat.
Tuleb paraku tunnistada ka seda, et Sipilä ei vastanud valitsusjuhina nendele üsna suurtele ootustele, mis olid paljudel temaga seotud siis, kui Keskerakond 2015. aastal riigis võimule tuli. Ja poliitilise debati üldine teravnemine, mis viimasel kümnendil finantskriisi, põgenikekriisi ja sotsiaalmeedia koosmõjul aset on leidnud, viibki peaaegu alati vastandlike servade tugevnemiseni nende vahel tasakaalu otsiva tsentri arvelt.
Erakorralisel kongressil valiti uus juht
Keskerakond kaotas nüüd küll valimised, kuid jäi võimule väiksema partnerina koalitsioonis, mida juhivad sotsid. Vanhannen valiti juunis Soome parlamendi esimeheks ja uues valitsuses on Keskerakonnal viis kohta. 7. septembril toimunud erakorralisel kongressil kandideerisid Keskerakonna juhiks kaks uut ministrit: kaitseminister Antti Kaikkonen ja majandusminister Katri Kulmuni.
Kaikkonen (sünd. 1974) on pärit Lõuna-Soomest. 1994–1996 oli ta Keskerakonna noortekogu juht Uusimaa ringkonnas, 1997–2001 kogu riigis. 1996–1997 töötas ta toona Euroopa Parlamenti kuulunud Väyryneni assistendina. Soome parlamenti valiti Kaikkonen esimest korda 2003. aastal. 2016. aastal sai temast seal Keskerakonna fraktsiooni juht.
Ülikoolis alustas Kaikkonen õpinguid küll juba 1993. aastal, kuid noormees oli nii pühendunud poliitikale, et bakalaureuse kraadi riigiteaduses omandas ta alles 2015. aastal.
Suurim skandaal, kuhu Kaikkonen on sattunud, lahvatas 2009. aastal, kui selgus, et noortele iseseisva elu alustamiseks soodsa hinnaga üürikortereid pakkuv Noortefond, mille juhatuse esimees ta oli alates 2003. aastast, oli rahastanud nii tema kui ka teiste keskerakondlaste valimiskampaaniaid. Sealhulgas Vanhaneni 2008. aasta presidendivalimiste kampaaniat.
Vanhaneni valitsus eraldas sihtasutusele kokku 16 miljonit eurot toetusi, ning raha tuli ka riigile kuuluvatelt äriühingutelt, mille nõukogudes istusid poliitikud. Süüdistuse kohaselt läks sealt fondi põhikirja rikkudes enam kui 100 tuhat eurot valimiskampaaniate tarbeks kokku enam kui kolmekümnele saajala. Kümmekond aastatel 2002–2009 fondi juhatusse kuulunud isikut sai kahtlustuse erinevates rikkumistes. 2013. aastal mõistis Helsingi ringkonnakohus Noortefondis toimunud rikkumiste tõttu Kaikkonenile viis kuud tingimisi vangistust. Seda otsust ta edasi ei kaevanud. Ja näib, et valijad on talle andestanud, sest pärast esialgset tagasilööki on tema häältesaak valimistel kõvasti paranenud.
Kulmuni (sünd. 1987) ühtegi nii suurde skandaali sattunud ei ole. Tema valiti parlamenti 2015. aastal Lapi valimisringkonnast. Juba paar aastat enne seda sai temast oma kodulinna Tornio linnavolikogu eesistuja. Sellelt kohalt astus ta nüüd pärast ministriks saamist tagasi, kuid jäi samas edasi linnavolikogu liikmeks. 2016. aastast alates oli ta üks Keskerakonna asejuhtidest.
Lapi Ülikooli lõpetas Kulmuni 2010. aastal, peaerialaks olid rahvusvahelised suhted. 2010–2011 töötas ta toona väliskaubanduse ja arengukoostöö ministriks olnud Väyryneni assistendina. Parlamendis tegeles hiljem ka välisasjadega. Eelmisel aastal omandas magistrikraadi.
Huvitav on ehk veel see, et 2015. aastal sai Kulmunist Soome–Vene Sõprusühingu juht. See organisatsioon, mis asutati 1944. aastal pärast vaherahu allkirjastamist, kandis algselt nime Soome–Nõukogude Liidu Sõprusühing (asutajate hulgas olid seejärel pikalt Soomet juhtinud Juho Kusti Paasikivi ja Urho Kaleva Kekkonen, aga ka eesti päritolu näitekirjanik ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki).
Nimetatud sõprusühing ei mängi poliitikas küll enam nii suurt rolli nagu külma sõja ajal, kuid on siiski jätkuvalt tähelepanuväärne. Selle eelmiseid juhte süüdistati kriitikute poolt selles, et nad olid muutnud organisatsiooni taas Kremli käsilaseks. Samas käib selle kaudu ka hõimusuhete arendamine Venemaal elavate soome-ugri rahvastega. Pärast ministriks saamist astus Kulmuni aga ka sellelt kohalt tagasi, et keskenduda oma uuele tööle.
7. septembril Kouvola jäähallis toimunud Keskerakonna erakorralisel kongressil oli kohal 1951 hääleõiguslikku delegaati. Hääletamisest võttis osa 1922 delegaati. Kaikkonen sai 829, Kulmuni 1092 häält. Üks sedel jäeti tühjaks ning kolmas kandidaat Jari Tasanen jäi lõpuks täiesti ilma toetajateta.
Protestikandidaat jäeti tähelepanuta
Enne kongressi sõitsid Kaikkonen ja Kulmuni mööda Soomet ringi, tutvustasid kümnetes paikades enda vaateid, pidasid valimisdebatte. Tasaneni sellele tuurile kaasa ei võetud ja tema kandidatuurile ei pööranud peaaegu mitte mingit tähelepanu ka Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. Tasanen pidas seda muidugi enda suhtes ülekohtuseks.
Usukuulutaja Tasanen, kes peab kõigi Soome hädade allikaks kaugenemist kristlusest, on üritanud juba aastaid Keskerakonna ladvikusse tõusta. Tema sõnul tuleks pöörduda erakonna päästmiseks tagasi juurte juurde. Välispoliitika osas on Tasanen kutsunud üles järgima Paasikivi-Kekkoneni liini ja hoidma häid suhteid Venemaaga isegi siis, kui Euroopa Liidu üldine suund on teine. 2012. aastal toetas ta erakonna sisevalimistel Väyryneni, ise kandideeris ta toona edutult Keskerakonna aseesimeheks.
Keskerakonna reeglid nägid ette, et erakonna kulul toimunud tuurile pääsemiseks pidi kandidaati toetama vähemalt ühe piirkonna juhatus või kümme kohalikku organisatsiooni. Tasanen sai küll lõpuks enda taha Keskerakonna rootsikeelse piirkonna, kuid see juhtus alles pärast ettenähtud tähtaja möödumist. Sellele viidates jäetigi ta ikkagi karavanist maha.
Rootsikeelse piirkonna juhatus kuulus eelmisel aastal Keskerakonnast välja arvatud Väyryneni toetajate leeri ja kutsus tänavu koguni üles Soome parlamendivalimisi boikoteerima. Selle juhid leidsid siis, et Keskerakond on Sipilä juhtimisel täielikult hüljanud tsentristliku ideoloogia ning hakanud ajama neoliberaalset, parempoolset poliitikat.
Oma (mitte väikest) osa soomerootslaste hulgas tekkinud pahameeles Keskerakonna ladviku suhtes mängis kindlasti ka see, et Sipilä jättis 2015. aastal Rahvusliku Koonderakonna ja Põlissoomlastega koalitsiooni moodustades esimest korda üle neljakümne aasta valitsusest välja rootsikeelset elanikkonda esindava Rootsi Rahvapartei Soomes, mida on kaasatud varem valitsuskoalitsioonidesse isegi siis, kui see ei ole parlamendimatemaatika seisukohalt tingimata vajalik. Paljud soomerootslased tundsid, et see väljendas suhtumist nende rahvusgruppi laiemalt.
Seda, et erakonnas valitseb identiteedikriis, tunnistas selle juhiks kandideerides ka Kulmuni, kes on ise nimetanud ennast äärmustsentristiks. Tema sõnul tuleb pöörata inimeste aktiviseerimiseks rohkem tähelepanu otsedemokraatiale, näiteks hakata korraldama liikmete hulgas regulaarselt veebiküsitlusi parajasti aktuaalsetes küsimustes, et igaühel oleks võimalik osaleda erakonna poliitika kujundamises.
Küsitluste kohaselt annaks Keskerakonnale praegu parlamendivalimistel hääle 12% valijatest. Uue juhi esmaseks ülesandeks on saavutada reitingu kasv, et 2021. aasta kevadel toimuvad kohalikud valimised ei kujuneks liiga laastavateks. Kulmuni ise kuulutas kongressil pärast tulemuste selgumist, et Keskerakond peab olema mitte 10%, vaid 20% partei, ning nüüd algab töö selle nimel, et tõusta kohalikel valimistel uuesti esimeseks.
Vahekokkuvõte tehakse erakonna korralisel kongressil tuleva aasta suvel. Kui olukord enne seda ei parane, võidakse valida erakonnale taas uus juht. Just seda võimalust silmas pidades jätsid mõned tuntumad poliitikud, näiteks rahandusminister Mika Lintilä, sel korral kandideerimata. Kulmuni võib seega kujuneda vaid lühiajaliseks vahejuhiks. Aga see loomulikult ei tähenda, et nii tingimata lähebki. Sama hästi võib ta osutuda ka selleks, kelle juhtimisel Soome Keskerakond uuesti mäest üles tuhiseb. Tulevik on ju sageli ettearvamatu.
Artikkel ilmus 18. septembril 2019 lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) algatusel hiljuti valitsuse poolt Riigikogule esitatud “Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu on pandud avalikule konsultatsioonile osalusveebis, kus igaüks saab seda kommenteerida. Kuna see eelnõu on saanud valitsuse heakskiidu (vastaval istungil osalesid ka EKRE juhid Mart ja Martin Helme), võib selle üle toimuvaid arutelusid pidada ilmselt suuresti vaid formaalsuseks, aga minu arvates vajaks see veel põhjalikku läbitöötamist. Jätsin osalusveebi alljärgneva kommentaari (mida ei ole seal praegu näha, sest see ootab veel moderaatori heakskiitu).
“Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu vajaks kindlasti veel põhjalikku läbitöötamist. Järgnevalt on toodud vaid mõned tähelepanekud ja mõtted, mis mulle seda lugedes tulid.
Eelnõus on korrutatud aksioomina ettekujutust, et “julgeolekuolukord pingestub ja reeglitel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem nõrgeneb”; “kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigustel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu”; “populismi mõju Lääne ühiskondadele, ühtsusele ja solidaarsusele kasvab”; “vabadusel, demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõiguste austamisel põhineva väärtusruumi üleilmne mõju väheneb ja vastukaal sellele suureneb”; “ideoloogiline ja religioosne äärmuslus, sellest tulenev terrorism ning autokraatlikud valitsemismudelid on üleilmselt laiendanud oma kandepinda ning vastustavad järjest rohkem demokraatlikku maailma ja selle toimimise põhialuseid.”
Ma saan aru, et selline alarmism peaks mobiliseerima Eesti välispoliitika kujundajaid töötama edaspidi tugevamalt selle nimel, et taolistele suundumustele vastu seista. Paraku (või õnneks) ei saa seda siiski pidada adekvaatseks kirjelduseks reaalsest olukorrast. “Global Terrorism Index 2018” kohaselt saavutas terroriaktides hukkunute arv maailmas kõrgpunkti 2014. aastal ning on pärast seda järjest langenud. Europoli vastavad raportid näitavad sama trendi: 2015. aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikides kokku 151, 2016. aastal 142, 2017. aastal 68 ja 2018. aastal 13 terrorirünnakute tulemusel hukkunut. “Global Peace Index 2019” näitas (esimest korda viimase viie aasta jooksul), et maailm muutus varasemaga võrreldes veidi rahumeelsemaks. Eesti langes selles pingereas küll aastaga tervelt nelja koha võrra, kuid seda üksnes põhjusel, et siin valitses mõõdetavate näitajate osas peaaegu täielik paigalseis, samas kui enamikus riikides need paranesid. “Democracy Index 2018” näitab, et poliitiline osalus on tõusuteel pea kõigis maailma regioonides. Levimas on küll usaldamatus poliitiliste institutsioonide suhtes, kuid see näitab üksnes pettumist demokraatia toimimises, mitte demokraatlikes väärtustes endis – võib koguni väita, et selline pettumine on tingitud just demokraatlike väärtuste laialdasemast levikust, mille tulemusel on järjest enam inimesi, kes näevad, et poliitilised institutsioonid (erakonnad, valitsused ja parlamendid), mis peaksid toimima demokraatlikele väärtustele tuginedes, kalduvad neid pahatihti ignoreerima. Rahulolematus demokraatiaga tuleneb seega suuresti kasvanud ootustest selle järele, mitte sellest, et inimkond oleks demokraatlikele väärtustele järjest enam selga keeramas.
Tundub, et välispoliitika valdkonda mõjutavate tulevikusuundumuste visandamisel on tuginetud vähemalt selles osas ettekujutusele, mille võib saada pealiskaudsest ja sensatsioonihimulisest klikimeediast ehk lähtutud sellest, millisena tajutakse hetkel valitsevat olukorda. See aga ei tähenda, et ka tegelikud trendid, millega meie välispoliitika pikemaajalisel kujundamisel arvestada tuleks, samas suunas viivad. Näiteks USA välispoliitika edasise arengusuuna kohta ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi president Donald Trumpi tegevuse põhjal, sest võib vabalt juhtuda, et juba järgmisel aastal valitakse seal presidendiks Elizabeth Warren, kes esindab hoopis teistsugust väärtusruumi ja lähenemist maailmapoliitikale – see aga mõjutaks oluliselt ka mujal valitsevaid trende.
Tulevik on muidugi lõpuni ettearvamatu ja selleks valmistudes tuleks alati arvestada ka kõige mustemate stsenaariumitega, kuid viimastes ei maksa kunagi näha ainumõeldavaid arengusuundi.
Järgmine punkt. Eelnõus rõhutatakse vajadust tõsta Eesti ühiskonna teadlikkust välispoliitikast. Tahetakse tõhustada teavitustegevust, et suurendada teadlikkust arengukoostöö ja humanitaarabi olulisusest. Plaanis on viia terviliku kommunikatsioonikava alusel läbi teavitus- ja kommunikatsioonitegevused, mis parandavad Eesti avalikkuse teadlikkust välispoliitikast ja julgeolekust. Sellise teavitustöö tulemuslikkuse mõõdikutena nähakse ette seda, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule ja NATO-le jääks vähemalt praegusele tasemele.
Leian, et sellisest omaenda kodanike välispoliitiliste hoiakute ja seisukohtade suunamiseks ning kujundamiseks mõeldud süstemaatilisest propagandategevusest, mis on üldiselt iseloomulik pigem autoritaarsetele režiimidele, tuleks meie riigi poolt küll hoiduda, sest see mõjub kohati hoopis kontraproduktiivselt, läheb tegelikult sügavalt vastuollu demokraatia vaimuga ning kujutab endast suuresti lihtsalt ressursside raiskamist. Vastavaid vahendeid oleks tunduvalt mõistlikum kasutada selleks, et suurendada Eestis intellektuaalset/akadeemilist võimekust, mida kasutatakse meie välispoliitika kujundamisel – sellega kaasneks kindlasti ka teadlikkuse kasv ühiskonnas laiemalt.
Kolmandaks, eelnõus seatud eesmärk jõuda aastaks 2030 selleni, et arengukoostööle läheb 0,33% Eesti RKT-st (poole rohkem kui läinud aastal), on ilmselgelt ebarealistlik. Palju tõsiseltvõetavam siht oleks 0,25%. Realistlikuma eesmärgi seadmine muudaks tõenäolisemaks mitte üksnes selleni jõudmise, vaid ka selle poole liikumise. Kui see tase, milleni jõuda tahetakse, asub nii kaugel, ei motiveeri see poliitikuid selleni jõudmise nimel tõsiselt pingutama – realistlikum eesmärk mõjuks neile motiveerivamalt, sest selle eesmärgini jõudmise saaksid nad kirjutada lõpuks enda arvele.
Eelnõu näeb ette, et tuleb soodustada hariduse ja teaduse rahvusvahelistumist, sest see toetab Eesti maine kasvu. Samuti tahetakse soodustada õpi- ja töörännet Eestisse. Üheks eesmärgiks on seatud turismi kasv.
Leian, et need punktid võiksid olla täpsemalt lahti kirjutatud. Näiteks vodka- ja seksiturism ei teeni kuidagi Eesti välispoliitilisi eesmärke (kui just ei tahetagi olla tuntud Põhjamaade Bangkokina), vaid hoopis kahjustavad riigi mainet. Välispoliitika arengukavas võiks rõhutada, et soodustatakse kultuuri-, loodus- ja konverentsiturismi osakaalu kasvu, eriti rahvusvaheliste konverentside korraldamist Eestis, sealhulgas poliitiliste konverentside ja tippkohtumiste, mille puhul Eesti toimib vahendajana.
Hariduse rahvusvahelistumine ja õpiränne on samuti keerukad ning kohati problemaatilised valdkonnad, mille puhul ei piisa nende üldsõnalisest mainimisest. Välispoliitika arengukavas võiks keskenduda sellele, et teistest riikidest pärit noorukite õppimine Eestis rahvusvaheliste suhete, avaliku halduse, diplomaatia ja poliitikaga seotud erialadel aitab kasvatada meil endale sõpru nende tulevase poliitilise eliidi hulgas, ja seda tuleks soodustada, sealhulgas arengukoostöö raames. Kuna kõige mõjuvam on just eeskuju, võiks võtta ühe mõõdikuna kasutusele EIU rahvusvahelise demokraatiaindeksi ning seada eesmärgiks Eesti jõudmise seal “vigaste demokraatiate” hulgast “täielike demokraatiate” hulka.
Eraldi võiks tuua välja ka selle, et on vaja toetada Eestis vähemlevinud võõrkeelte õppimist. Seda nii noorte kui ka praeguste diplomaatiliste töötajate puhul. Edaspidi võiks jälgida, et kõik Eesti suursaadikud valdaksid selle riigi kohalikku keelt, kuhu nad lähetatakse. Ja tuleb ka märkida, et saadikute korrapärane roteerumine võib küll näida hea ideena, kuid praktikas on efektiivsuse aluseks sageli kogemus – kui inimene lähetatakse varsti pärast seda, kui ta on jõudnud ennast ühes kohas korralikult sisse töötada ja luua endale juba vajaliku sidemete võrgustiku, järgmisse riiki, kus sellega tuleb alustada otsast peale, pole see tegelikult just kõige mõistlikum süsteem.
Eraldi väljatoomist vääriks kindlasti ka see, et Euroopa Liidu välisteenistuse võimekuse parandamine tähendab eelseisvatel aastatel praktikas ilmselt diferentseeritud integratsiooni tugevnemist. Näiteks Soome välisministeeriumi koostatud analoogses dokumendis on rõhutatud, et selleks võimaluseks valmistutakse (oma väärtuste ja huvide kaitsmiseks tahab Soome osaleda kõigis gruppides, mis langetavad riiki mõjutavaid otsuseid). Selline punkt oleks kindlasti omal kohal ka Eesti välispoliitika arengukavas.
Need olid vaid mõned mõtted, mis seda eelnõu lugedes tulid. Pikema ning üksasjalikuma kommentaari koos ülejäänud soovitustega muudatuste kohta võin anda siis, kui see eelnõu tõesti põhjalikult läbitöötamisele läheb. Antud kujul ei soovita ma seda Riigikogul vastu võtta. Olles lugenud varem teiste riikide sarnaseid dokumente, soovitan alustada tööd otsast peale nende korralikust kaardistamisest, mitte piirduda sellega, et mõnest üks või teine punkt oma arengukavasse kopeeritakse.
Viimastel aastatel on Hispaania poliitilisel maastikul toimunud suurimad muutused pärast diktaator Francisco Franco (1892–1975) surmale järgnenud demokraatia taastamist. Tagasipöördumist minevikku ilmselt enam ei tule.
Hispaanias kujunes kohe pärast demokraatia taastamist välja kahe domineeriva erakonnaga süsteem, mille puhul paremtsentristid ja sotsid korjasid valimistel teineteisele vastandudes lõviosa häältest. Vaheldumisi võimul käies on nad juhtinud riiki juba aastakümneid sisuliselt üheparteiliste valitsustega, kuigi parlamendis on valitsuse püsimine sõltunud sageli väiksemate erakondade toetusest.
Polariseerumine jõudis kõrgpunkti eelmisel kümnendil, kui paremtsentristlik Rahvapartei ja vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP) kogusid parlamendivalimistel kahepeale kokku iga kord rohkem hääli kui kunagi varem: 1996. aastal 76,4%, 2000. aastal 78,7%, 2004. aastal 80,3% ning 2008. aastal 83,8%. Toimus poliitilise vastasseisu teravnemine, kuid võimul olid suhteliselt stabiilsed valitsused. 1996-2004 juhtis riiki Rahvapartei, seejärel HSTP.
HSTP taandumisest Rahvapartei krahhini
2011. aasta novembris leidsid aga aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Nende läbiviimiseks andis korralduse toonane peaminister José Luis Rodríguez Zapatero ise. HSTP oli juba saanud lüüa kevadel toimunud kohalikel valimistel. Opositsioon hakkas selle peale nõudma erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist. Zapatero teatas lõpuks, et tema enam kolmandaks ametiajaks ei kandideeri ning uuel valitsusel peab olema võimalus võtta riigi juhtimine üle kohe aasta alguses.
See oli riigimehelik otsus, mis vastas tegelikult ka erakonna huvidele. Kogu oma teise ametiaja oli Zapatero valitsus maadelnud finantskriisi mõjudega, rakendades ebapopulaarset kärpepoliitikat, mille tulemusel sotside reiting järjest langes. Kaotus Rahvaparteile oli juba vältimatu. Ennetähtaegsed valimised võimaldasid kahjusid vähemalt veidigi vähendada. Samal ajal andsid need siis järgmisele valitsusele tõesti parema stardipositsiooni, vastates seega ka riigi kui terviku huvidele.
HSTP sai 2011. aasta sügisel valimistel 28,8% häältest, mis oli nende jaoks kogu demokraatia taastamisele järgnenud perioodi halvim tulemus. Rahvapartei häältesaak oli seevastu suurem kui kunagi varem – neid toetas 44,6% valijatest. Paremtsentristid said moodustada Mariano Rajoy juhtimisel enamusvalitsuse, mis püsis kenasti ametis järgmiste korraliste parlamendivalimisteni.
2015. aasta valimised tõid poliitilisele maastikule aga juba suuremaid muutusi. HSTP langus jätkus. Rahvapartei kukkus samale tasemele, kuhu sotsid jõudsid neli aastat varem. Vanad võimuerakonnad said kahepeale kokku kõigest 50,7% häältest. Nende arvelt pääses parlamenti kaks uut erakonda. Ühest servast vasakpoolne Podemos, teisest servast paremliberaalne Ciudadanos.
Kuna koalitsiooni ei suudetud moodustada, toimusid järgmisel aastal uued valimised. Nende järel suutis Rajoy küll esialgu võimule jääda, kuid eelmisel aastal tema vähemusvalitsus lõpuks langes. HSTP juht Pedro Sánchez moodustas uue vähemusvalitsuse, mille püsimine sõltus kümnekonnast väikeparteist, mis ajasid parlamendis igaüks omaenda poliitikat – ainus ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti Rahvapartei valitsusest. Oli kohe selge, et kaua selline lahendus koos ei püsi.
Käesoleva aasta aprillis toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Sánchez andis korralduse nende läbiviimiseks, sest valitsus ei suutnud suruda läbi tänavust riigieelarvet. (Pikemalt oli nendega seonduvast juttu 1. mail Kesknädalas ilmunud artiklis “Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?”.) HSTP jõudis tagasi sisuliselt samale tasemele, kuhu langeti 2011. aastal, saades 28,7% häältest. Rahvapartei häältesaagiks kujunes aga kõigest 16,7%, mis on nende ajaloo halvim tulemus.
Kahepeale kokku said vanad võimuparteid vaid 45,4% häältest. Parlamenti pääses ka 2013. aastal asutatud rahvuspopulistlik Vox. Näis, et need valimised tähistavadki kahe domineeriva erakonnaga süsteemi lõppu. Kuid selle vormistamine on jäänud venima.
Uued erakonnad ajasid pilli lõhki
Parlamendi praeguses koosseisus on jõudude jaotus selline, et kõige stabiilsema koalitsiooni võinuks moodustada HSTP ja Ciudadanos. Neil on kahepeale kokku 180 kohta 350-st. Valimistel kuulusid nad aga paraku vastandlikesse leeridesse ning pärast valimisi jäid Ciudadanose ridades peale need, kes välistasid koostöö sotsidega, et hoida strateegilist liitu Rahvaparteiga. Nii jäigi juba eos sündimata mõõdukas, tsentristlik valitsus, mis võinuks ületada Hispaania sügava poliitilise lõhestatuse.
Teine võimalus oli see, et valitsuse moodustavad HSTP ning Unidas Podemos (see on valimisliit, kuhu kuulub lisaks Podemosele rida väiksemaid vasakparteisid). Neil on parlamendis kokku küll ainult 165 kohta, aga vähemusrahvuste esindajate armust võinuks nende valitsus siiski ametisse saada. Läbirääkimisi selle moodustamiseks peeti kaua ja tõsiselt, kuid lõpuks jooksid need ikkagi ummikusse.
Podemos tahtis saada enda kontrolli alla nii suurt osa valitsuse sotsiaalkulutustest kui ka rahandusministeeriumi, aga HSTP pidas seda liiga riskantseks. “Kokkulepe ei olnud võimalik. Ma tahan olla Hispaania peaminister, kuid mitte iga hinna eest,” teatas Sánchez. “Me ei saa anda riigikassat kellegi sellise kätte, kes ei ole kandnud mitte kunagi mingit vastutust riigieelarve eest.”
Sáncheze mure oli minu arvates põhjendatud. Podemose ideed on selles vallas kohati tõesti sellised, mida on kombeks kirjeldada eufemismiga “intellektuaalselt huvitavad”. Analüütikud on üldiselt seisukohal, et Podemos küsis liiga palju, aga nemad ise leiavad muidugi, et HSTP oli hoopis liiga järeleandmatu. Nii või teisiti läks asi luhta. Koalitsiooni moodustamine ebaõnnestus.
23. juulil oli parlamendis esimene hääletus küsimuses, kas Sánchez peaks jätkama peaministrina. Häältega 124 poolt, 170 vastu, 52 erapooletut ning neli puudujat kukkus tema kandidatuur läbi. Poolt hääletasid ainult sotsid. Vastavalt seadusele toimus kahe päeva pärast uus hääletus. Kandidaat oli sama, kuid hääled jagunesid veidi teisiti. Nüüd hääletas vastu 155 ja erapooletuks jäi 67 saadikut. Kataloonia Vabariiklik Vasakpartei liikus erapooletute kilda, kus olid juba varem ees Podemos ja baskide parteid.
Sánchez oli palunud, et ka Rahvapartei ja Ciudadanos jääksid erapooletuks, andes talle sellega võimaluse moodustada HSTP vähemusvalitsus ning hoida ära jõudmine uute erakorraliste valimisteni, kuid seda palvet ei võetud kuulda.
Hiljemalt 23. septembril peab toimuma parlamendis kolmas hääletus. Kui ka siis peaministrit ametisse ei kinnitata, leiavad 10. novembril aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kuna tänase seisuga ei kavatse Ciudadanos oma vastuseisust Sánchezese jätkamisele peaministrina loobuda (kellegil teisel ei ole nüüd aga vähimatki lootust vajalikke hääli kokku saada), eeldab Sánchezese uue valitsuse sünd suuri järeleandmisi Podemosele, katalaanidele ja baskidele.
Maastiku ümberkujunemine jätkub
Küsitluste kohaselt eelistab 37,9% valijatest, et koalitsiooni moodustaksid HSTP, Podemos ja iseseisvusmeelsed katalaanid. 33,5% näeks parema meelega võimul HSTP ja Ciudadanose koalitsiooni. Vaid 18,4% soovib, et HSTP valitseks edasi üksinda. Eelistatuim peaminister ja populaarseim erakonnajuht on jätkuvalt Sánchez, kuid poliitikute suutmatus kokkuleppele jõuda kahjustas rängalt ka tema reitingut.
Varem oli rohkem neid, kelle hinnang Sáncheze tegevusele oli positiivne, aga augusti alguses andis juba 54,7% küsitletutest talle negatiivse hinnangu. Samas on teiste erakondade juhid rahva silmis veelgi hullemad tegelased. Podemose juht Pablo Iglesias ning Ciudadanose juht Albert Rivera on suutnud oma maine möödunud kevade ja suve jooksul nii maha mängida, et see on kahjustanud ka nende erakondade reitinguid. Praeguse seisuga saaksid HSTP ja Rahvapartei valimistel kokku taas enam kui 50% häältest.
Kuid seda üksnes juhul, kui parlamendivalimistel ei osale kevadel Madridi linnavolikogu valimisel enim hääli kogunud vasaktsentristlik Más Madrid, mis sündis osaliselt Podemosest eraldumise teel. Neile kaotaksid valijaid kõik suuremad erakonnad, sest vanades võimuparteides on paljud pettunud, aga uued jõud ei ole suutnud neile pandud lootusi täita.
Artikkel ilmus 28. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
