Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kas Itaalias valitseb uus konsensus?

Juba vahetult pärast märtsis toimunud valimisi arvasid paljud, et ainsaks lahenduseks Itaalias tekkinud poliitilisele olukorrale on uued valimised. Paraku ei pruugi need muuta kujunenud jõudude vahekorda.

Valimistel enim hääli kogunud populistlikud erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord jõudsid valitsuse moodustamise keerulises mängus peaaegu lõppu, kuid lendasid sealt viimasel hetkel tagasi esimesele ruudule. See oli nende endi valik.

Lega ja Liikumine leppisid kokku koalitsioonilepingus, peaministrikandidaadis ja valitsuse koosseisus. Itaalia president Sergio Mattarella kasutas aga õigust lükata tagasi üks ministrikandidaatidest. Kuna sündinud koalitsiooni osapooled ei nõustunud esitama tema asemele kedagi teist, andis presidendilt valitsuse moodustamiseks ülesande saanud peaministrikandidaat Giuseppe Conte selle õiguse tagasi riigipeale.

Valitseb poliitiline mängurlus

Lega ja Liikumine esinesid selle peale kohe teravate avaldustega vajaduse kohta president Mattarella ametist tagandada, kuid nende solvumine on vähemalt osaliselt teesklus. Isegi kui sündmuste käik ei olnud nende poolt sedasi planeeritud, oli tegemist võimalusega, millega nad olid kindlasti arvestanud.

Lega juht Matteo Salvini kuulutas laupäeva õhtul presidenti survestada üritades, et valitsus kas alustab lähematel tundidel tööd või siis “on parem korrdaldada uued valimised ja võtta absoluutne enamus.” Kandidaat, kelle president vetostas, oli Lega poolt majandus- ja rahanduministriks pakutud Paolo Savona, kes on tuntud Euroopa ühisraha euro terava kriitikuna. Tema surumine ministriks oli juba muutnud ärevaks aktsiaturud.

Savona toetamine sündinud koalitsiooni poolt oli loogiline, aga ka presidendi vastuseis tema kandidatuurile täiesti ettearvatav. Keeldumine tema asemel kellegi teise esitamisest näitab, et Lega ja Liikumine ei olnud selle valitsuse sünnist praegu tegelikult väga huvitatud. Nad tahtsid küll valijatele näidata, et suudavad omavahel kokkuleppele jõuda, kuid pidasid samal ajal pidevalt silmas uusi valimisi.

Nähtavasti oli see nii ka koalitsioonilepingu koostamisel. Silvio Berlusconi, varasem Lega liitlane, nimetas seda “naiivseks unistusteraamatuks” ning teatas, et tema erakond Forza Italia ei saa seda toetada ja peab minema parlamendis opositsiooni.

Kui vaadata asja selle pilguga, et koalitsioonileping oli mõeldud mitte kasutamiseks teekaardina riigi juhtimisel, vaid lihtsalt oma populistlike valimislubaduste ülekordamiseks, et võita uute valimiste eel enda taha veel rohkem toetajaid, muutub Lega ja Liikumise käitumine palju arusaadavamaks. See oli lihtsalt üks omamoodi poliittehnoloogiline trikk.

Mida ütles koalitsoonileping?

Populistide programm oli sisuliselt järgmine: suured maksukärped rikastele, toetused vaestele, raha trükime nii palju kui vaja, Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni pidama ei hakka, las sakslased (loe: konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigid, sealhulgas Eesti) maksavad! Aga seal oli ka muud.

“Olenemata sellest, kas nende koalitsioon jääb ellu või laguneb mõne kuuga laiali, on need kaks erakonda juba võitnud Itaalias sellise “kultuurisõja”, mida edendab globaalselt Steve Bannon,” märkis Al Jazeera uudisteportaalis Norras elav itaalia poliitikaanalüütik Vito Laterza.

“Nad on saavutanud ideoloogilise konsensuse üle poliitilise spektri sellise idee kohta Itaalia rahvast, mis toetub meie fašistlikule ja kolonialistlikule minevikule,” selgitas Laterza. “Kas see saab olema see koalitsioon või mõni teistsugune, mis selle fantaasia poliitikaks muudab, ei ole oluline. Olulised on selle düstoopilise ühiskondliku lepingu murettekitavad sätted, mis on võitnud rahva heakskiidu.”

Koalitsioonilepinguga nähti ette üle kogu Itaalia uute kinnipidamiskeskuste rajamine, et pista sinna dokumentideta immigrandid, kes on plaanis riigist välja saata. Ühtlasi aga taheti, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid Itaalia käest enda kanda rohkem asüülitaotlejaid.

EKRE esimees Mart Helme juba rõõmustas selle koalitsiooni sündi tervitades, et Lega Nord on oma maailmavaatelt põhimõtteliselt küllaltki lähedane tema erakonnale. Sellega võib nõustuda eriti selles osas, mis puudutab suhtumist immigrantidesse. Kuid sarnane suhtumine ei tähenda tingimata ühesuguseid seisukohti, sest Itaalia olukord pagulastevoo ees seisva piiririigina erineb kardinaalselt Eesti omast.

Lega ja Liikumise koalitsioonileping nägi muu hulgas ette loobumist Dublini määrusest, mille kohaselt on Euroopa Liidus asüülitaotleja vastuvõtmise eest vastutav see liikmesriik, kus ta ennast esimesena registreerib. Sama on soovinud ka Itaalia varasemad valitsused, kuid nüüd oleks vastav surve Rooma poolt just Mart Helme sealsete aatekaaslaste nõudmisel kasvanud. Selles osas saime praegu veidi ajapikendust.

Koalitsioonilepingus leidus aga ka selliseid punkte, mis olid suunatud seaduslikult Itaalias elavate immigrantide vastu. Näiteks leiti, et lasteaiakohad peavad olema tasuta ainult itaallastele. Immigrandid peaksid nende eest maksma (isegi kui lapsed, kes lasteaias käivad, on sündinud Itaalias).

Mis seal nüüd lõpuks juhtub?

Lõpuks peaksid tulema ikkagi uued valimised. Viimaste küsitluste kohaselt saaksid Lega ja Liikumine kahepeale kokku isegi rohkem hääli kui märtsis. Kuidas on rahva eelistusi mõjutanud viimased arengud, mille tulemusel nende valitsus jäi sündimata, ei ole veel teada. Samuti ei ole selge, mis saab edaspidi Lega ja Forza Italia koostööst. Määramatust on hetkel palju.

Veidi meenutab olukord mõne aasta eest Kreekas toimunut. Seal õnnestus populistidel moodustada pärast valimisi valitsus, mis püsis mõned kuud. Uute valimiste järel jätkas nende koalitsioon juba oluliselt mõõdukama programmiga ja selles pettununa pöörasid paljud toeatajad neile peagi selja. Tõetund saabub tuleval aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised.

Kui asjad lähevad Itaalias sarnase stsenaariumi järgi, võib ennustada, et jutud euro peatsest surmast on liialdatud. Lega ja Liikumine võivad leppida Euroopa Liidu eelarvereeglitega lõpuks samal moel nagu seda tegid Kreekas SYRIZA ja ANEL.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Trump kinnitas USA ebausaldusväärsust

Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest taganedes näitas USA president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid on ettearvamatu käitumisega ebausaldusväärne riik, mille peale rahvusvahelised partnerid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla.

2015. aastal president Barack Obama ametiajal allkirjastatud kokkuleppe tühistamine oli küll üks Trumpi peamisi välispoliitilisi lubadusi presidendiks kandideerides, kuid paljud lootsid, et ta jätab selle siiski täitmata. Telekanali CNN tellitud küsitlus näitas, et mai alguses toetas leppest taganemist kõigest 29% ameeriklastest. 63% oli selle vastu.

Trumpi sõnul oli see kohutavalt ühepoolne kokkulepe, mida ei oleks tulnud kunagi sõlmida. Tema väitel on Iraan seda rikkunud ja teinud salaja ikkagi ettevalmistusi tuumarelvade tootmiseks. Seda väidet ei toetanud isegi USA enda luureteenistused ja välisministeerium. Samuti oli tuumaleppest taganemise vastu kaitseminister James Mattis.

Obama kritiseeris Trumpi otsust

Ameerika Ühendriikides on tavaks, et endised presidendid ei kritiseeri avalikult parajasti ametisoleva presidendi tegevust. Olukorra tõsidust näitab see, et Barack Obama otsustas seda nüüd teha.

Obama märkis, et lahkumine kokkuleppest Iraaniga seab suurde ohtu samalaadse kokkuleppe saavutamise Põhja-Koreaga, kujutab endast selja pööramist USA lähedasimatele liitlastele ning võib seada USA lõpuks halva valiku ette: kas tuumarelva omav Iraan või veel üks sõda Lähis-Idas.

Trumpi otsuse järel esitas lahkumisavalduse üks USA välisministeeriumi juhtivaid eksperte tuumarelvastuse leviku tõkestamise alal, Richard Johnson, kes märkis oma kolleegidele saadetud e-kirjas, et Iraaniga sõlmitud kokkulepe oli selgelt edukas ja aitas luua alust Lähis-Ida vabastamisele massihävitusrelvadest laiemalt.

Toetust presidendi otsusele avaldasid aga John Bolton, Dick Cheney ja teised neokonservatiivsed ideoloogid, kunagised Iraagi sõja arhitektid.

Euroopa Liit ei tagane

2015. aastal sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud tegemist USA ja Iraani kahepoolse lepinguga. Selle osapoolteks olid ka Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Liit, Hiina ja Venemaa. Kõik need jõud on teatanud, et peavad USA ühepoolset otsust kokkuleppest taganeda kahetsusväärseks. Sama on teinud väga paljud teised riigid, nende hulgas USA traditsioonilised liitlased Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Trumpi otsuse üle rõõmustasid Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Saudi Araabia ja selle vasallriikide esindajad. Türgi seevastu hoiatas, et USA presidendi otsus põhjustab regioonis ebastabiilsust ja uusi konflikte.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis, et USA “ei taha teha enam koostööd maailma teiste osadega. Sel hetkel peame meie [st. Euroopa Liit] vahetama välja Ameerika Ühendriigid, mis on kaotanud oma tarmukuse rahvusvahelise tegijana ning sellest tulenevalt, pikemas perspektiivis, mõjukuse.”

Euroopa Komisjoni plaani kohaselt tuleks USA poolt Iraani suhtes taastatavaid ja kehtestatavaid uusi sanktsioone ignoreerida, jätkata majandussuhete arendamist ja anda Euroopa ettevõtetele õigus nõuda sanktsioonidest tulenev kahju välja selle põhjustajalt (Ameerika Ühendriikidelt).

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eurovalimised sõidavad sisse

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Aasta pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis võivad jätta Eestis tugeva jälje ka siseriiklike jõujoonte kujunemisele.

Kandidaatide registreerimine eurovalimisteks algab vaid mõned nädalad pärast Riigikogu valimisi. Tavaliselt on läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sel ajal alles kestnud. Tuleval aastal peaks minema kiiremini. Kui ei ole veel täpselt teada, kes lähevad ministriteks, on erakondadel lihtsalt äärmiselt keeruline panna kokku oma valimisnimekirjasid eurovalimisteks. Äsja ametisse saanud ministrid ju üldjuhul europarlamenti ei kandideeri.

Eestis peamiste oponentidena esinevad Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin mõne aja eest selle europartei individuaalseks liikmeks ning võin kinnitada, et seal leidub väga erinevate, kohati vastandlike seisukohtadega tegelasi.

Kuid europarlamendis toimuvatel hääletustel käivad Reformi- ja Keskerakonna saadikud tegelikult üsna ühte jalga. VoteWatch Europe andmetel on paljude eestlaste silmis kurikuulus Yana Toom hääletanud 96,35% kordadest koos enamusega ALDE fraktsioonist. Urmas Paeti puhul on vastav näitaja 96,95%.

Selles ei ole midagi ebatavalist, et eriti just väikestest liikmesriikidest pärit eurosaadikud lähevad hääletustel nii truult kaasa enamusega oma fraktsioonist. Sel moel võidetakse teistest liikmesriikidest valitud saadikute hulgast endale liitlasi, kes toetavad vastutasuks meie saadikute algatusi. Nende töö Euroopa Parlamendis ongi ju paljuski üks suur koalitsioonide ehitamine.

Väärib tähelepanu, et ALDE Partei töörühma erakonna üleeuroopalise valimismanifesti koostamiseks juhib meie endine peaminister Taavi Rõivas. Tema töö tulemus peaks ära näitama, mil määral on Eesti poliitikutel üldse võimalik meie jaoks olulisi asju europarteide agendasse suruda.

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on minu arvates katastroof, mille mõju Eestile võib halvimal juhul võrrelda 1935. aasta Inglise-Saksa mereväelepingu omaga. (Saksamaa sai selle tulemusel Läänemere valitsejaks; avati tee suureks geopoliitiliseks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga, mille käigus Eesti kaotas ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Tänapäeva olukord on küll teistsugune, kuid Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust kaob võrrandist taas äärmiselt oluline tasakaalustav jõud.) Esialgu peaks see aga andma meile europarlamendis senise kuue asemel seitse kohta.

On kahetsusväärne, et IRL ja SDE ennast Eestis nii põhja on kõrvetanud, et nad ei pruugi (vähemalt praeguse seisuga) saada europarlamendis enam ühtegi kohta. Nende fraktsioonid on seal kaks suurimat ja oleks kahtlemata Eesti huvides, et keegi meid seal ka edaspidi esindaks.

Eelmine kord sotside nimekirja vedanud Marju Lauristin on suurest poliitikast lahkunud. Tunne Kelam on küll valmis oma erakonna toetuseks uuesti kandideerima, kuid ei pruugi valituks osutudes enam europarlamendis tööle asuda. Kes oleksid nende väärilisteks mantlipärijateks? Sven Mikser ja Jüri Luik?

Mõlemil juhul kaotaksid nende koduerakonnad europarlamenti suhteliselt tugeva tegija, keda neil läheks vaja ministritooli täitmiseks kodumaal. Seda arvestades oleks võib-olla väga hea, kui IRL ja SDE meie järgmisse valitsuskoalitsiooni ei mahuks. Vastasel korral võivad nad tulla eurovalimistel välja nii nõrkade esinumbritega, et neile jääbki valimistel vaid osalemisrõõm.

Asja ei muuda paremaks see, et eraldi nimekirjaga võib osaleda nüüd eurovalimistel Vabaerakond, mis on sidunud ennast rahvusvaheliselt Euroopa Rahvaparteiga, nagu IRL. Just selline killustatus võib viia selleni, et Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus ei ole suurimas ja mõjuvõimsaimas fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.

Väiksemates fraktsioonides on üksikutel saadikutel küll kergem oma ideedega mõjule pääseda, aga reaalsus on see, et nende fraktsioonide seisukohtadega ka arvestatakse palju vähem. Näiteks euroskeptilistel rahvuslastel on mitu väikest fraktsiooni, kuid nende liikmed esinevadki europarlamendis peamiselt vaid oma kodupublikule suunatud teravate sõnavõttudega, sest teisi fraktsioone nende seisukohad seal sisuliselt ei huvita.

Küsitluste põhjal otsustades peaks saama vähemalt ühe koha europarlamendis EKRE. Ma propageerisin ise kunagi Martin Helme toimetatud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat eurorealistide ja -skeptikute koondumist ning Rahvaliidu ümberkujundamist. Tulemus ei vasta minu maitsele ning pärast Briti konservatiivide ebaõnnestunud katset on kadunud ka lootus, et Euroopa Liitu õnnestuks reformida moel, mida EKRE võinuks toetada. Kuid koha europarlamendis nad tõenäoliselt saavad.

Oleks hea, kui eurosaadikuteks läheksid inimesed, kes on töötanud Eestis eelnevalt ministrina või käinud läbi vähemalt Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist, et nad omaksid elementaarset ettekujutust teemadest, millega neil europarlamendis igapäevaselt tegeleda tuleb.

EKRE esindajaks nimetatud komisjonis on Jaak Madison. Arvan, et kui ta sobib EKRE meelest Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks, siis peaks ta sobima ka selle erakonna valijate esindajaks europarlamendis. Viljandi linnavolikogust tuleks tal siis küll ilmselt lahkuda, aga selle istungitele ta nagunii enamasti ei jõua.

Nii et eurovalimised võivad mõjutada isegi Viljandi poliitikaelu. Rääkimata sellest, et europarlamendis langetatavad valikud mõjutavad meid otseselt või kaudselt nii või teisiti. Ja palju suuremal määral kui inimestele sageli tundub.

PS. Mina ise ei kandideeri järgmisel aastal kuhugi. ALDE Partei liikmena annan eurovalimistel hääle tõenäoliselt mõnele Reformi- või Keskerakonna kandidaadile. Sõltub muidugi sellest valimismanifestist, mida nüüd Taavi Rõivase juhtimisel kokku kirjutatakse.

Debatt topeltkodakondsuse teemal Norras

Norras on topeltkodakondsuse võimaldamise teemal debateeritud juba aastaid. Põhjamaadest viimasena kavatsetakse seal nüüd vastav muudatus lõpuks sisse viia.

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt oodatakse praegu üldjuhul varasemast kodakondsusest loobumist. Topeltkodakondsust lubatakse juhul, kui Norra kodakondsust taotlenud isikul on oma eelnevast kodakondsusest praktiliselt võimatu vabaneda või selle eest nõutakse ebamõistlikult suurt tasu. Samuti võivad seda omada inimesed, kes on saanud topeltkodakondsuse juba sündides.

Alaliselt välismaal elavad Norra kodanikud, kes on elanud vähem kui kaks aastat Norras või vähem kui seitse aastat mõnes teises Põhjamaade Nõukogu liikmesriigis, peavad esitama enne 22-aastaseks saamist siiski taotluse Norra kodakondsuse säilitamiseks. Neilt ei nõuta oma teisest kodakondsusest loobumist, kuid nad peavad näitama, et omavad Norraga piisavaid sidemeid. Piisab näiteks sellest, kui nad sageli Norrat külastavad või seal aastakese õpivad.

Vabatahtlikult teise riigi kodakondsuse võtnud isikud kaotavad Norra kodakondsuse automaatselt. Seda ka juhul, kui tegemist on lapse sünni registreerimisega tema vanemate poolt, et ta saaks oma teise sünnijärgse kodakondsuse. (Mõned riigid nõuavad, et välismaal sündinud lapsed diplomaatilistes esindustes registreeritaks, automaatselt neile sünnijärgset kodakondsust ei anta.)

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt võib selle ära võtta, kui selgub, et nad esitasid kodakondsuse saamiseks valeandmeid. Sellisel juhul kaotavad kodakondsuse ka nende Norras sündinud lapsed.

Pooldajate argumendid

Norras on praegu võimul vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Konservatiivne Partei, parempoolne Eduerakond ja tsentristlikud Liberaalid. Parlamendis toetab neid ka Kristlik Rahvapartei.

Valitsuskoalitsiooni igal osapoolel on omad argumendid ehk jutupunktid, mille abil topeltkodakondsuse võimaldamist toetatakse.

Konservatiivid rõhutavad, et see võimaldaks kõigil välismaal elavatel norralastel säilitada oma Norra kodakondsus ning annaks Norrasse elama asunud inimestele, kes soovivad Norra kodakondsust, võimaluse hääletada parlamendivalimistel, kuid säilitada samas oma varasem kodakondsus. Lisaks vähendab see bürokraatiat. Täna tehtavat juba nii palju erandeid, et enam kui pooled naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikud säilitavad ka varasema kodakondsuse.

Eduerakondlased peavad seevastu kõige olulisemaks seda, et topeltkodakondsuse lubamine võimaldaks võtta Norra kodakondsuse kergemini ära nendelt, kes on suundunud Lähis-Ida sõjakolletesse, seotud terrorismi ja muude selliste koledate asjadega. Praegu ei saa seda teha, sest Norra on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega, mis keelavad inimeselt kodakondsuse võtmise, kui ta ei ole samal ajal ühegi teise riigi kodanik.

Liberaalid on pooldanud topeltkodakondsuse võimaldamist juba pikemat aega. Nad viitavad uuringutele, mille kohaselt aitab see kaasa immigrantide integreerumisele. Samuti tuuakse välja, et tänapäeva globaliseerunud maailmas elavad paljud inimesed oma elu jooksul pikemaid perioode erinevates riikides ning topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida nende sidet Norraga. Pealegi oleks see ühes kaasaegses liberaalses demokraatias lihtsalt loomulik.

Sarnaseid argumente on esitanud topeltkodakondsuse toetuseks ka mitmed opositsiooni kuuluvad jõud, eelkõige Sotsialistlik Vasakpartei ja rohelised.

Konservatiivid ja Eduerakond näitasid plaanile rohelist tuld eelmisel kevadel. Kurioosne on seejuures asjaolu, et peaminister Erna Solberg, Konservatiivse Partei esinaine, ise erakonna üldkogul toimunud hääletusel vastava keelu kaotamist ei toetanud.

Keskerakond on vastu

Rootsi lubab topeltkodakondsust juba alates 2001. aastast. Soomes ja Islandil jõustus vastav muudatus 2003. aastal, Taanis 2015. aastal. Just pärast Taani otsust käivituski vastav debatt uuesti ka Norras, kus varem valitsenud vasakpoolne blokk teemaga edasi ei liikunud, sest sinna kuuluv Keskerakond oli selle vastu.

Norra Keskerakond on väljendanud vastuseisu topeltkodakondsuse lubamisele ka nüüd, kuid parlamendis on saavutanud enamuse selle toetajad.

Keskerakondlaste sõnul näitab kodakondsus lojaalsust teatud kindlale riigile, valmisolekut nii saada kui panustada. See annab kõigile võrdsed õigused ja kohustused, seob nad ühtseks kogukonnaks. Topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks kodanikud aga ebavõrdseks, suurendaks nende omavahelist usaldamatust. Seetõttu on Keskerakond topeltkodakondsuse lubamise vastu.

Leitakse, et Norra rahvas vääriks sellise põhjapaneva muudatuse teemal vähemalt korralikku üldrahvalikku arutelu, et inimeste silmis ei satuks lõpuks kahtluse alla valitsuse enda legitiimsus. Keskerakond pooldab rahvusriigi säilitamist, mitte selle lahjendamist.

Migratsiooniameti hinnangul elab Norras praegu umbes 25-30 tuhat sellist inimest, kellel oleks topeltkodakondsuse lubamise korral võimalik Norra kodakondsus saada. Nad moodustaksid umbes 0,7-0,8% valijaskonnast. Kui palju elab teistes riikides neid, kes saaksid oma Norra kodakondsuse sellisel juhul tagasi võtta, see ei ole nii täpselt teada, aga arvatavasti on neidki kümneid tuhandeid. Kokku oleks see juba päris arvestatav hulk valijaid.

Topeltkodakondsus Lätis

Lätis lubatakse topeltkodakondsust alates 2013. aastast, kuid seda teatud kindlatel tingimustel. Läti kodakondsuse võivad säilitada need, kes võtavad mõne teise Euroopa Liidu, NATO või EFTA liikmesriigi kodakondsuse. Samuti ka Austraalia, Brasiilia või Uus Meremaa kodakondsuse. Näiteks Venemaa kodanikeks hakanud inimesed praegu Läti kodakondsust alles jätta ei saa.

Läti kodanike lastel võib sünnijärgne topeltkodakondsus olla ükskõik millise teise riigiga. Samuti on see lubatud, kui teise riigi kodakondsus saadakse automaatselt abiellumise või adopteerimise käigus.

Topeltkodakondsuse võimaldamine seadustati Lätis rahvuslaste eestvedamisel. Nemad pidasid seda vajalikuks eelkõige selleks, et hoida välismaale läinud lätlaste sidet kodumaaga. Sellega üheaegselt karmistati nõudeid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kohalikud valimised Inglismaal

Eelmisel nädalal toimusid Inglismaal kohalikud valimised, mis ei muutnud oluliselt jõudude vahekordi ega toonud välja uusi trende. Üheaegselt nii võitjateks kui ka kaotajateks võib nimetada kõiki kolme suuremat erakonda.

Suurbritannias ei toimu kohalikud valimised korraga kõigis omavalitsustes, vaid leiavad aset igal aastal. Tänavu valiti 150 volikogu ja kuus otsevalitavat linnapead Inglismaal. Uue volikogu said ka kõik 32 Londoni linnaosa.

Kasutusel olid erinevad valimissüsteemid, mis soosivad valdavalt populaarsemate erakondade kandidaate (proportsionaalset valimissüsteemi ei kasutata). Volikogudesse pääses siiski ka 97 sõltumatut üksikkandidaati ja 46 kohalike elanike loodud ühingute esindajat.

Tööpartei tõus ootamatult tagasihoidlik

Valimiste suursoosik oli vasaktsentristlik Tööpartei, mis sai kohe enda kontrolli alla 74 volikogu ja kokku 2350 kohta. Leiboristide võidurõõmu kahandas aga see, et kohti saadi vaid 77 rohkem kui nelja aasta eest ja nende volikogude arv, kus nad üksinda enamuse said, kokkuvõttes ei muutunud.

Tööpartei parandas enda positsioone Londonis, kus ollakse juba niigi väga tugevad, aga kaotas neid veidi väljaspool pealinna.

Londonis ennustati leiboristidele enne valimisi sama suurt võitu, mille konservatiivid said 40 aastat tagasi Margaret Thatcheri juhtimisel. Päris selleni siiski ei küünditud, kuigi palju puudu ei jäänud. Konservatiivid said seal neljakümne aasta eest 49,6%, leiboristid nüüd 47,0% häältest.

Leiboristid said Londonis enda kätte 21 volikogu (eelmine kord 20), konservatiividele jäi seitse (eelmine kord said nad üheksa) ja liberaalidele läks kolm (eelmine kord üks). Ühe linnaosa volikogus ei saanud üksinda enamust ükski erakond.

BBC arvutused näitasid, et nende kohalike valimiste tulemuste põhjal saanuks Tööpartei üleriigiliselt 35% häältest. See on nende jaoks parim näitaja alates aastast 2012, aga täpselt sama kõrge tuli see nüüd ka konservatiividel.

Miks jäi Tööpartei saak valimistel oodatust kesisemaks?

Ajalehe The Guardian kolumnist Owen Jones, leiborist, kirjutas vahetult enne valimisi, et suurim oht Tööparteile on liigne enesekindlus. Valimiskampaania käigus nägi Jones, et leiboristide kindlad toetajad olid võidus juba ette kindlad ega suhtunud valimistesse seetõttu väga entusiastlikult, aga nende oponentide hulgas levisid nö. maailmalõpumeeleolud, mis ärgitasid neid valimiskastide juurde minema.

Näiteks olevat üks keskealine valija, endine leiboristide toetaja, talle karjunud, et Tööpartei juht Jeremy Corbyn on Vene agent, kes laseks hakata riiki valitsema tsaaril, ja ta tuleks maha lasta. Selline hüsteeria, mida on õhutanud osa Briti meediast, konservatiivid ja ka Corbyni oponendid Tööpartei enda ridades, mängis nüüd valimistel kindlasti teatavat rolli.

Konservatiivide langus oodatust väiksem

Konservatiivid said enda kontrolli alla 46 volikogu (kaks vähem kui eelmine kord) ja kokku 1332 kohta (33 vähem kui eelmine kord). Nende võiduks võib pidada seda, et leiboristide tõus jäi ootamatult tagasihoidlikuks ja nende endi langus oodatust väiksemaks. Vahepeal ennustatud hävingut ei saabunud.

Riigi tasandil on konservatiivid praegu võimul, kuid paljudes omavalitsustes kuuluvad nad opositsiooni ja see võimaldas viia läbi agressiivse valimiskampaania, milles vastanduti teravalt leiboristidele. Loosung oli lihtne: paremad teenused, madalamad maksud!

Konservatiivse Partei päästis ühtlasi see, et nendel valimistel jätkus Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) kokkuvarisemine. UKIP sai nüüd volikogudes ainult kolm kohta, 123 kohta vähem kui nelja aasta eest. Enamik selle varasematest toetajatest läks just konservatiivide taha.

Minu hinnangul on selle erakonna kadumine Briti poliitiliselt maastikult veel ainult vormistamise küsimus, sest ühe-teema-parteina täitis UKIP oma ülesande hetkel, mil rahvahääletusel langetati otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust. Pärast seda ei ole erakonna olemasolul enam sügavamat mõtet ning seetõttu ongi seda tabanud järgnenud valimistel üks kaotus teise järel.

Liberaalide tulemus mitmeti tõlgendatav

Liberaaldemokraadid said volikogudesse 536 esindajat, 75 rohkem kui nelja aasta eest. Eelmine kord võitsid nad enamuse viies, nüüd üheksas volikogus. Esmapilgul suhteliselt hea tulemus, kuid lähemal vaatlusel ei ole ka neil põhjust väga kõvasti juubeldada.

Nelja aasta eest viibisid liberaalid juba sügavas madalseisus. Toona toetas neid 13% valijatest, aga neli aastat varem ehk kaheksa aastat tagasi poole rohkem – 26%. Nüüd andsid BBC arvutused nende üleriigiliseks tulemuseks 16% häältest. Kui arvestada, et eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel saadi sellest paari protsendi võrra rohkem, võib tegelikult rääkida erakonna reitingu langemisest.

Parlamendivalimistel toetaks liberaale praegu küsitluste kohaselt 7-8% valijatest. Eelmisel suvel saadi 7,4%, kaks aastat varem 7,9%, aga 2010. aastal 23,0% häältest. Seega ei ole mingit suurt taastumist nende puhul sisuliselt aset leidnud. Neli aastat tagasi toimunud kohalike valimistega võrreldes läks nüüd hästi, aga asja veidi laiemalt vaadates ei ole seis palju parem.

Liberaaldemokraatidele lisaks tegutseb Suurbritannias väike Liberaalne Partei, mis loodi 1989. aastal nende liberaalide poolt, kes olid aasta varem vastu Liberaalse Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Partei ühinemisele erakonnaks Liberaaldemokraadid. Liberaalne Partei esindab selgemalt klassikalist liberalismi ning on mõningates põhjapanevates küsimustes täiesti vastupidistel seisukohtadel kui liberaaldemokraadid.

Liberaaldemokraadid on näiteks tuntud Suurbritannia kõige euroopameelsema jõuna, aga Liberaalne Partei toetas rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkumist. Kohalikel valimistel said nad nüüd ühe koha ehk poole vähem kui nelja aasta eest.

Rohelistel läks enda kohta üsna hästi

Sarnaselt liberaaldemokraatidele kuulutasid ennast võitjaks ka rohelised, kes tõusid nende valimistega Inglismaal suuruselt neljandaks parteiks. Nemad said nüüd kaheksa kohta rohkem kui nelja aasta eest, kokku 39.

Rohelised pääsesid sisse kuude volikokku, kus nad varem esindatud ei olnud, ning tõusid viies volikogus suurimaks opositsiooniliseks jõuks.

Kui vaadata tulemusi detailsemalt ning ajaliselt pikemas perspektiivis, ei ole aga neilgi põhjust eufooriasse sattuda. Rohelised kaotasid tegelikult 12 eelmine kord saadud kohta. Kokkuvõttes jäädi plussi, sest teistelt erakondadelt võideti neid mujal rohkem juurde. Inglismaa suuruselt neljas erakond oldi aga juba 2010. aastal, enne UKIP-i esiletõusu, kui saadi 36 kohta.

Artikkel ilmus lühendatud kujul Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Gröönimaa poliitiline maastik

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.