Primo Levi “Kas see on inimene”

Vaguniaknad suleti kohe, kuid rong hakkas liikuma alles õhtul. Kergendusega olime kuulnud teekonna lõppsihti: Auschwitz. Siis, ja meie jaoks iseäranis, polnud sel nimel tähendust, kuid kusagil siin maa peal ta ometi pidi asuma.

Primo Levi (1919-1987) oli pärast Teist maailmasõda üks esimesi, kes enda mälestused holokaustist kirja pani. Oma raamatu “Kas see on inimene” (1947) kirjutamist alustas ta juba 1945. aasta lõpus, kui jõudis tagasi Itaaliasse.

Minu vaguni neljakümne viiest inimesest jõudsid koju tagasi ainult neli, ja meie vagunil vedas kõige rohkem.

Auschwitzis nähtu ja läbielatu viisid kogu ülejäänud elu kestnud võitluseni ängistava depressiooniga, mis lõppes viimaks ilmselt enesetapuga (selline on ametlik seletus, aga vähemalt osad tema tuttavad pidasid seda õnnetusjuhtumiks – Levi kukkus oma kortermaja trepikojas kolmandalt korruselt surnuks).

Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha.

On teada, et Levi oli oma elu lõpus sügavalt häiritud revisionistide katsetest holokausti eitada ja pisendada. Tema oli selle ise üle elanud, päriselt surmalaagrist läbi käinud. Kirjutanud väga avameelselt sellest, mida ta oli oma silmaga näinud.

Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud.

Raamat on muidugi valus, kurb ja masendav, aga jätkuvalt vajalik.

“Mida kaugemale minevikku jääb Teine maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas,” märkis Mart Juur kunagi seda arvustades. “Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.”

“Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks,” leidis aga nüüd blogija Marca.

Jah. Mina olen veelgi pessimistlikum. Meenub lugu Eesti pearabist, kes keeldus 1941. aastal Nõukogude tagalasse evakueerumisest ja keelitas teisigi seda mitte tegema. Ta oli õppinud kunagi Saksamaal ning rääkis, et sakslased on kultuursed inimesed, keda ei ole vaja karta. Hiljem olla teda aga aetud Tallinnas alasti vankri ette rakendatuna mööda Narva maanteed, teeääred täis naervaid tallinlasi, kuni ta surnult kokku vajus. Pole kindlaid tõendeid, et tema lõpp oli tegelikult selline, aga see ei olegi hetkel oluline. Mõne aasta eest oli seda lugu jagatud Facebookis ühes grupis, kus leidus kümneid inimesi, kes pidasid seda naljakaks.

Varem olin ma arvanud, et tõenäoliselt ei vasta see lugu tõele, sest ei ole lihtsalt võimalik, et eestlased siis sedasi pealt vaatasid ja naersid, kui vana juuti avalikult mõnitati. Hea küll, võib-olla ei oleks julgetud sekkuda, aga et inimesed võinuks siin tänaval sellist vaatepilti nähes naerda – seda ma ei uskunud.

Ja ei taha tänagi uskuda. Aga vaadates seda, milliseid “nalju” peab vaimukaks see (nii noorte kui ka vanade) inimsuse dogmast loobunud EKRE-meelsete sitapostitajate (shitposters, kui kasutada neile endile meelepärast võõrkeelset väljendit) subkultuur, ei saa küll olla kindel, et midagi sellist ei juhtunud. Kui sellise mentaliteediga inimesi leidub siin tänapäeval, võis neid kahtlemata olla ka toona. Ja “Kas see on inimene” tunduks neile võib-olla samuti naljakas, kutsuks esile lihtsalt irvitamist.

Eestlaste vastutus holokausti eest on küsitav, kuid osalus selles siiski fakt. Tapetud kaasmaalaste, kohalike juutide nimed on suures osas teada. Inimesi mõrvati tervete perekondade kaupa.

Ma ei usu, et Levi raamat võib morjendada neid (kui nad seda üldse lugema juhtuvad), kelle silmis holokaust on justkui mingi suur nali – nemad naeravad tõenäoliselt ka tema loo üle. Küll aga võib see panna tõsiselt mõtlema inimesi, kelles on säilinud elementaarne inimlikkus.

Argumentum ad Hitlerum

Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.

Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.

USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.

Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.

Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.

1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.

Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.

NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.

Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.

Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.

Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.

NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.

Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.

See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.

Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.

Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.

Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?

Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.

Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.

Douglas Smith “Rasputin”

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.

Isaac Asimovi ennustused aastaks 2019

Paljud tulevikku puudutavad ennustused võivad näida vahepeal naeruväärsed, aga lõpuks siiski mingil kujul täituda. Liiga tõsiselt ei tasu neid samas muidugi kunagi võtta.

Öeldakse, et tuleviku ennustamine on tänamatu tegevus, mis kuulub pigem ulmekirjanike kui ekspertide valdkonda. Seega oli tuntud ulmekirjanik Isaac Asimov (1920-1992) just õige mees, kelle poole selles küsimuses 35 aastat tagasi pöörduda. Kanada juhtiv päevaleht Toronto Star avaldas toona tema nägemuse sellest, milline võib maailm olla aastaks 2019. Nüüd on see aeg käes. Asimovi ennustused on uuesti välja kaevatud ning kommentaatorid on asunud hindama nende paikapidavust.

1983. aasta 31. detsembril ilmunud artiklis tõi Asimov välja kolm olulist teemat: tuumasõda, arvutiseerimine ja ilmaruumi kasutuselevõtt. Need kõik olid sel ajal väga aktuaalsed. Hirm tuumasõja puhkemise ees oli ilmselt isegi suurem kui tänapäeval. Esimese laiema levikuga personaalarvuti oli IBM toonud Ameerikas turule juba paar aastat varem. Unistused avakosmose vallutamisest said hoo sisse 1960-ndatel.

Asimov märkis, et kui USA ja Nõukogude Liit vahepeal teineteisele lajatavad, siis ei ole mingit mõtet arutada seda, milline on elu aastal 2019, sest maailm on selleks ajaks tundmatuseni muutunud. Eeldusel, et tuumasõda ei tule, jätkub aga vältimatult arvutiseerimine.

Üleminekuaeg on läbi

Ulmekirjanik nägi ette, et ühiskonna muutumine üha keerukamaks muudab arvutid asendamatuks. Need saavad tavapärasteks ka inimeste kodudes. Arvutid muudavad inimeste tööharjumusi sama murranguliselt nagu tööstusrevolutsioon, mis tegi lõpu agraarajastule. Paljud senised töökohad kaovad – asemele tekivad uued, kus läheb vaja teistsuguseid oskusi. Need piirkonnad, mis selles arengus maha jäävad, kannatavad rängalt.

Asimov leidis, et need väga sügavad muutused, mis leiavad aset enneolematult kiiresti, saavad olema paljudele valusad. Inimesed peavad omandama “uue kirjaoskuse”, et saada hakkama kõrgtehnoloogilises maailmas. Nüüdseks peaks see üleminek olema aga enam-vähem lõppenud.

Tundub, et siiamaani on kõik täppi läinud. Kuid Asimovi ennustused tehnoloogia arengu ühiskondlike mõjude kohta võivad näida täna paljudele hoopis naiivsed. Nimelt lootis ta, et see aitab peatada planeedi ülerahvastumise, pöörata tagasi looduskeskkonna halvenemise ja vähendada vaenutsemist nii riikide vahel kui ka sees.

“Lühidalt, saab olema suurenev koostöö riikide vahel ning rühmade vahel riikide sees, mitte mingi idealismi või viisakuse äkilise kasvu tõttu, vaid tingituna külmaverelisest äratundmisest, et vastasel juhul ootaks meid kõiki häving,” arvas Asimov. “Aastaks 2019 võib siis vabalt olla, et riigid saavad omavahel läbi piisavalt hästi, et lasta me planeedil elada justkui mingi maailmavalitsuse all, mis põhineb koostööl, kuigi keegi ei pruugi tunnistada selle olemasolu.”

Inimeste avardunud võimalusi enese harimiseks väljaspool traditsioonilist haridussüsteemi, mille arvutiseerimine kaasa on toonud, nägi Asimov ette hästi. Tema ennustus, et tänu arvutitele ja robotitele, kes teevad ära suure osa tööst, on inimestel aastal 2019 tunduvalt rohkem vaba aega, mida saab kulutada kasulikult teaduse, kirjanduse ja kunstidega tegelemisele, ajab aga paljud ilmselt naerma.

Kosmos on jäänud alistamata

Asimov uskus, et aastaks 2019 on inimesed Kuul kindlalt kanda kinnitanud. Mitte üksnes ameeriklased, vaid mingisugune rahvusvaheline jõud. Ja sinna on rajatud kaevandusjaam, kust saadud toorainest valmistatakse materjale, millest ehitatakse suuri struktuure, mis pannakse tiirlema Maa orbiidile. Üheks selliseks struktuuriks võib olla näiteks päikesejõujaam, mille poolt kogutud päikeseenergia muudetakse mikrolaineteks ja saadetakse Maale.

Tema nägemuse kohaselt peaksid sellised seadeldised viima lausa ajajärguni, mil suur osa Maal tarbitavast energiast tuleb Päikeselt globaalsesse ühisomandisse. Nii aitaksid need ühtlasi tagada maailmarahu ja koostöö jätkumist riikide vahel.

Ilmaruumis peaksid olema juba avatud nii observatooriumid, laboratooriumid kui ka tehased, kus saab kasutada väga kõrgeid ja madalaid temperatuure, tugevat radiatsiooni, piiramatut vaakumit ja nullgravitatsiooni, et valmistada asju, mida oleks Maal toota väga raske või võimatu.

Asimov pakkus, et aastal 2019 võivad olla kavandamisel projektid tervete tööstusharude üleviimiseks Maa orbiidile. Tööstusega kaasnevad jäätmed viiks päikesetuul sealt kaugele minema. Nii õnnestuks inimkonnal vabaneda industrialiseerumise kõrvalnähtudest, kuid mitte selle hüvedest. Ja samuti peaks olema juba kavandamisel suurte inimasunduste rajamine. Igasugused väikesed kosmoseühiskonnad, kus elab koos kümneid tuhandeid inimesi, suurendaksid kõvasti inimkonna mitmekesisust.

Nojah, mida ühelt ulmekirjanikult ikka muud oodata, võib skeptiline lugeja siinkohal mõelda. Praktikas ei ole asjad ju nii läinud. Samas aga leidub ka neid, kelle arvates Asimov üldjoontes ei eksinud – tema ulmelised ennustused võivad veel täituda.

Kas tulevik lükkus lihtsalt edasi?

“Kosmosevõidujooks langes ära, kui Nõukogude Liit kokku varises. See võttis surve Ameerikalt, mis oli varem tundnud, et nad peavad lööma sovette poliitilistel ja prestiižiga seotud põhjustel. Muutus võimatuks eelarveid Kongressist läbi saada,” ütles BBC-le teaduskirjanik Calum Chase, kes on ise pühendunud tehisintellektiga seotud teemadest kirjutamisele.

2017. aastal teatas aga USA asepresident Mike Pence, et NASA saadab inimesed taas Kuule ning sinna on kavas ehitada ka alalisi rajatisi uurimistööde ja eksperimentide tarbeks. Praeguste plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud lend toimuma 2022. aasta juunis. Oma Kuu-projektide kallal töötavad ka venelased, jaapanlased ja hiinlased.

Toronto Star pöördus omal ajal Asimovi poole, sest 1984. aastal möödus 35 aastat sellest, kui ilmus George Orwelli kuulus romaan “1984”. Nüüd märkis selle väljaande reporter Joe Hall, et mitmel moel meenutab tänane maailm selles raamatus kujutatut rohkem kui 1984. aastal. Kas võib juhtuda, et ka mõned Asimovi ennustused täituvad alles mitmekümne aasta pärast?

“Ma ei ole kindel, et keegi on mõistnud, kui suured on need muutused, mis järgmise kolmekümne aastaga tulevad,” ütles Chase BBC-le tehisintellektile viidates. “Maailma majandus kujuneb täiesti ümber. Ei ole enam elukutselisi autojuhte, kõnekeskusi, jaekaubandus on muutunud, ning me peame leidma endale uut tegevust. Kui me suudame leida viisi, kuidas see majanduslikult võimalikuks muuta, võime me eladagi sellist vaba elu, millest Asimov pajatas.”

Jah, unistada võib ju alati. Ilma selleta ei oleks mingit arengut.

Artikkel ilmus 9. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.

Läti iseseisvuse sünnivalud

Iseseisvate riikide sündimiseni viib sageli pikem protsess, mida ei saa taandada vaid ühele päevale. Nagu Eestis, nii on ka Lätis pakutud riigi nö. tegeliku iseseisvuspäevana välja teisi kuupäevi.

Eestis on vaieldud palju selle üle, kas Eesti iseseisvuspäevaks tuleks lugeda 1918. aasta 21., 23. või 24. veebruar või hoopis 1917. aasta 15. (ukj. 28.) november, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kuulutas ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis.

Need vaidlused ei ole veel praegugi täielikult vaibunud, kuid kuuluvad nüüd pigem ajaloolaste ja juristide erialase kiibitsemise valdkonda. Selge on see, et Eesti Vabariigi aastapäeva jäädakse tähistama 24. veebruaril, sest selline on juba väljakujunenud traditsioon. Pealegi, millisest kuupäevast ka ei räägitaks, nii või teisiti jäi sellest veel kaua aega Eesti reaalse iseseisvuse saavutamiseni.

Lätis tähistatakse iseseisvuspäevana 18. novembrit. Lätis nimetatakse seda ametlikult tegelikult Läti Vabariigi väljakuulutamise päevaks. Vahe pole esmapilgul suur, kuid on märkimisväärne, viidates sellele, et iseseisvumine ei alanud vabariigi väljakuulutamisega.

Läti alade ühendamine ei õnnestu

Vene impeeriumis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Vitebsk. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel läks Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti kokku Eestimaa kubermanguga. Paljud lätlased soovisid samuti endi asualade ühendamist, aga liikumine selles suunas kulges vaevalisemalt, kuigi esimene vastav eelnõu esitati Venemaa Riigiduumale juba enne maailmasõda.

1917. aasta kevadel toimus eimene Latgale lätlaste kongress (Latgale kuulus siis Vitebski kubermangu alla), kus kuulutati, et Latgale, Liivimaa ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada teiste lätlaste asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Venemaa Ajutine Valitsus seda paraku legitiimseks omavalitsusorganiks ei pidanud.

Kuramaa oli juba 1915. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, kuid enne nende saabumist oli suur osa sealsetest elanikest evakueeritud. Nii avanes nendegi esindajatel võimalus valida Kuramaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. See oli Venemaa Ajutise Valitsuse silmis küll heas kirjas, aga ei omanud kontrolli mingi territooriumi üle. Kuramaa kubermanguvalitsus, mis tegeles evakueeritute probleemidega, tegutses alguses Tartus, hiljem Kaasanis.

Liivimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel, kui oli juba moodustatud autonoomne Eestimaa kubermang, tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille poolt vastuvõetud deklaratsioonis märgiti: “Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.”

Esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks. Venemaa Ajutine Valitsus oli tõrges, kuid käes oli kiirete muutuste aeg – arvati, et kolme ajutise maanõukogu ühendamise kaudu õnnestub lõpuks siiski eesmärgini jõuda.

Kriipsu tõmbas neile plaanidele peale Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris, millega hakkas kaduma lootus, et Venemaa võib sõja võita. Tuli leida uus tee.

Valkas pannakse alus Läti omariiklusele

Oktoobris kogunesid Peterburis läti demokraatlike erakondade esindajad, kes otsustasid moodustada Ajutise Läti Rahvusnõukogu, mille avakoosolek pidi toimuma 11. novembril Valmieras. Kuna vahepeal puhkes oktoobrirevolutsioon, lükati see edasi 16. (ukj. 29.) novembrile ja Valka, kus enamlaste mõju oli siis väiksem.

Rahvusnõukogu esimene istungjärk toimus 16.-19. novembril (ukj. 29. novembrist 2. detsembrini) 1917. Sinna olid kutsutud kõigi ajutiste maanõukogude, läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste keskkomitee ning Liivimaa Maanõukogu, kust kodanlike erakondade esindajad oktoobris lahkusid (sellega langes see täielikult enamlaste kontrolli alla), keeldusid küll osalemisest, kuid saatsid oma vaatlejad.

Valkas otsustati, et Rahvusnõukogu peamisteks ülesanneteks on kutsuda kokku Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ennast ühtlasi 19. novembril (ukj. 2. detsembril), kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni, ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks.

Välisriikide poole tehtud pöördumises väljendati protesti Läti alade jagamise, eriti Kuramaa või kogu Läti mingis vormis Saksamaaga ühendamise vastu, ning kuulutati, rahvaste enesemääramisõigusele tuginedes, et “Läti, mille koosseisu lähevad Liivimaa, Kuramaa ja Latgale, on autonoomne riik, mille seisundi, suhted välismaailmaga ja sisemise korralduse määrab selle Asutav Kogu ja rahvahääletus.”

Päris iseseisva riigi väljakuulutamist küll veel otseselt ei toimunud, aga Lätis leidub ajaloolasi, kelle arvates tuleks just 19. novembrit või uue kalendri järgi 2. detsembrit lugeda riigi sünnipäevaks. Seda enam, et samas loodi Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse siis kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas. Ainult välisamet otsustati avada Peterburis, lähemal teiste riikide saatkondadele. Samuti otsustati saata välja välisdelegatsioon, et hakata looma diplomaatilisi kontakte.

19. detsembril (ukj. 1. jaanuaril 1918) keelustasid Läti enamlased küll Rahvusnõukogu tegevuse, kuid selle juhatuse koosolekud jätkusid Valkas ühes erakorteris. Rahvusnõukogu teine istungjärk toimus 15.-18. (ukj. 28.-31.) jaanuaril 1918 Peterburis.

Peterburis kuulutatakse välja Läti iseseisvumine

17. (ukj. 30.) jaanuaril kiideti pärast pikki vaidlusi häältega 23 poolt ja üks vastu heaks resolutsioon, millega Rahvusnõukogu, tuginedes rahvaste enesemääramisõigusele, “tunnistab, et Lätist peab saama iseseisev, demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa, Liivimaa ja Latgale; protesteerib igasuguste katsete vastu Lätit jagada, rõhutades eriti, et läti rahva esmane ja järjekindel nõudmine on Läti territoriaalne ja etnograafiline jagamatus.” Leidub neid, kelle arvates on just see Läti tõeline iseseisvuspäev.

Brest-Litovski rahulepingu sõlmimise järel saatis Rahvusnõukogu aprillis Saksamaa riigikantslerile Georg von Hertlingile ametliku kirja, milles viitas, et oli langetanud 30. jaanuaril (vahepeal võeti kasutusele uus kalender) otsuse Läti iseseisvumise kohta. Rahvusnõukogu taotles võimu üleandmist endale Läti aladel Kuramaal, Liivimaal ja Latgales.

Kuna sakslased seda taotlust ei rahuldanud, otsustati 26.-28. juunil 1918 Peterburis toimunud Rahvusnõukogu kolmandal istungjärgul pöörduda Euroopa ja USA rahvaste ja valitsuste poole palvega, et nad toetaksid Läti iseseisvumist. 23. oktoobril saavutaski Läti välisameti juht Briti välisministri Arthur Balfouri de facto tunnustuse Läti iseseisvusele ning Rahvusnõukogule kui Läti valitsusele. Just Rahvusnõukogu välisameti baasil loodi hiljem Läti välisministeerium.

Samal kuul lasti Venemaal maha Rahvusnõukogu juhatuse esimees Jānis Palcmanis, kes oli vahistatud ilmselt juba veebruaris. Tema hukkamise rahvusvaheliseks taustaks oli augustis Berliinis sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu täiendusleping, millega Saksamaa kohustus mitte toetama Nõukogude Venemaa suhtes vaenulikke jõude ning Venemaa loobus suveräänsetest õigustest Eesti ja Liivimaa üle ning kohustus mitte sekkuma nende siseasjadesse.

Iseseisvusmeelsed jõud koondatakse ühte

Samal ajal, kui Rahvusnõukogu tegutses Valkas (selle juhatus pidas seal kokku ligi poolsada koosolekut), Venemaa pealinnas Peterburis ning oma esindajate kaudu ka välisriikides, moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põraandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole.

Novembris, kui Saksamaa oli Läänerindel lüüa saanud, alustasid Rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse osas ei suudetud kokkulepet saavutada (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada Rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament.

Järgmisel õhtul, 1918. aasta 18. novembril leidiski ühes Riia teatrihoones viimaks aset Läti riigi pidulik väljakuulutamine Rahvanõukogu poolt, mis oli nüüd kõrgeima võimu kandjaks Lätis. Istungit juhatas Gustavs Zemgals (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kes oli juhtinud Rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati ajutine valitsus, mille juhiks sai Kārlis Ulmanis (Läti Talurahva Liit), kes oli olnud üks demokraatliku bloki eestvedajatest.

18. novembrit hakati tähistama Läti Vabariigi aastapäevana, sest just sel kuupäeval kuulutati see riik 1918. aastal Läti pealinnas Riias pidulikult välja. Varem ei olnud kõik ka veel veendunud, et õige hetk on käes. Näiteks jaanuaris Peterburis vastuvõetud resolutsioonile hääletas seetõttu vastu Jānis Zālītis (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kellest sai hiljem Läti esimene kaitseminister. Kuid suur töö oli iseseisvuse nimel tehtud juba varem; sisuliselt alustati sellega Valkas.

Artikkel ilmus 14. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.