Seppo Zetterberg “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest”

Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi viimane teos nägi eesti keeles (tõlkinud Sirje Olesk) trükivalgust isegi varem kui soome keeles. Soomes ei ole see tegelikult seni veel üldse ilmunudki.

Raamatu kaanekujunduses (kujundanud Mari Kaljuste) on kasutatud küll Viljandi Muusemi fotokogus leiduvat koloreeritud postkaarti, mis on pärit umbes aastast 1910, vaatega Lossi tänavale, kuid Viljandit ei ole Zetterberg maininud selles teoses isegi möödaminnes ning jutt jõuab lõpuks välja alles 19. sajandi keskpaika, mitte 20. sajandisse.

Kuigi pealkiri “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil” viitab üsna kitsalt Eesti-, Liivi- ja Kuramaale, leidub selles raamatus ka pikki kirjeldusi reisidest Soome.

See viimane ei ole üllatav, sest teos on kirjutatud selgelt ikkagi eelkõige soomekeelset lugejat silmas pidades, ega ka tingimata puudus. Näiteks on päris huvitav koht, kus Faddei Bulgarin võrdleb Helsingi ja Balti provintside kõrgseltskonna peokultuuri. Soome rootsikeelne eliit olla lõbutsenud täiest südamest, kusjuures kodanlased ja aadlikud koos, kuid Läänemere teiselt kaldalt tulnutele, eriti naistele, selline “segatud seltskond” ei meeldinud, ja nemad säilitasid alati vaoshoituse.

“Bulgarin kirjutas, et Läänemere provintsides võisid küll aadlimehed käia alamate seisustega läbi ja nende kokkusaamistel, kuid naised mitte mingil juhul. “Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naise juurde.” Keskmiste seisuste liikmetest oli vaid üliõpilastel õigus tantsida Liivimaa aadlineidudega, kuid kui üliõpilasel oli kaupmehest vend, siis see vend ei oleks kindlasti julgenud paluda tantsima Fräulein’i. “Nii ei saa Liivimaal kunagi korraldada avalikke tantsuõhtuid, sest rahvas on jagunenud kastidesse,” võttis Bulgarin kokku. Suvel võis küll Tallinna ja Liepāja kuurortides erandeid ette tulla. Aadlipreilid tantsisid kaupmehetütardega ühel ballil, kuid mitte kunagi nende seas ja alati paaris vaid aadlisoost kaaslasega.” (lk 140)

Nagu poola päritolu Faddei Bulgarin (1789–1859), kes veetis oma elu teisel poolel suure osa ajast endale kuulunud Karlova mõisas, nii viibisid ka mitmed teised Zetterbergi poolt tsiteeritud tegelased meie mail tegelikult pikemalt, mitte vaid läbisõidul olles.

Eestlastest sellest raamatust kahjuks väga kultuurset muljet ei jää. Neid on välismaised reisimehed ja -naised näinud sel ajal pigem veidi kohtlaste, paheliste ja turris tüüpidena, kusjuures korduvalt on leitud, et eestlased on veel suuremad joodikud kui venelased ja lätlased. Baltisakslased paistsid seevastu silma karskemate eluviisidega.

August Wilhelm Hupeli (1737–1819) refereerides on Zetterberg toonud samas päris hästi välja kõrtsimajanduse erinevused Eesti- ja Liivimaal. Eestimaa kubermangus võis iga maaomanik avada nii palju kõrtse kui tahtis. Liivimaa kubermangus võisid kõrtsi avada vaid need, kellel see oli märgitud juba Rootsi-aegses vakuraamatus või kes olid saanud vastava õiguse hiljem. Sellest tulenevalt oli Eestimaa kubermangus kõrtse väga palju ja tihedalt, kuid Liivimaa kubermangus võis läbida pikki vahemaid neid kohtamata. Küllap mõjutas see siis vähemalt mingil määral ka kohaliku maarahva joomakombeid.

Raamat on huvitav, aga kohati soovinuks siiski, et Zetterbergi rõhuasetused olnuks teistsugused. Näiteks Elizabeth Rigby (1809–1893) Eestimaal viibimisega seoses on kõigepealt üle kolme lehekülje juttu sellest, kuidas ta reisis oma Tallinnas elanud õe juurde, kes oli abiellunud baltisakslasega. Seejärel üks väike lõik: “Eestis veetis Rigby oma õe juures kaua aega, reisis mööda Eestimaad ja tutvus selle tähtsamate kohtade ja inimestega. Oma kirjadesse jättis ta unustamatu pärandi 1830. aasta teise poole provintsielu ja inimeste kohta.” Pärast seda on pühendatud viis lehekülge ühele Rigby lühireisile Helsingisse. Ja ongi kõik.

Rigby viibis siis Eestis mitu aastat (käis siin korduvalt ka hiljem) ning jättis oma raamatuga “A Residence on the Shores of the Baltic. Described in a Series of Letters” (1841), millest ilmus peagi mitu kordustrükki (neist ühele viitab ka Zetterberg), tõesti unustamatu pärandi siinse provintsielu ning inimeste kohta, kuid midagi täpsemalt me sellest Zetterbergi teosest kahjuks lugeda ei saa. Peame pöörduma kasutatud allika enda poole.

Puuduseks võib pidada sedagi, et tekst ei sisalda (erinevalt Zetterbergi varasematest teostest) konkreetseid viiteid. Raamatu lõpust leiab lisaks isiku- ja kohanimede registrile õnneks peatükkide kirjutamisel kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu, aga mille põhjal mõni konkreetne lõik on kirjutatud, seda võib igaüks seda vaadates ise nuputada. Nii et mõjub kokkuvõttes veidi rabedalt, kuid lugemist väärib see raamat ikkagi.

TÄIENDUS: Juhiti tähelepanu autoriga tehtud intervjuule, millest selgub, et kõnealune teos oligi mõeldud ilmuma ainult eesti keeles – soome keeles seda nüüd ei avaldatagi. Kui nii, siis on tehtud valikud eriti kummalised. Mulle jäi lugedes küll mulje, et see raamat on kirjutatud soome lugejatele. Ja nagu Facebookist võib lugeda, leidub nende hulgas ka neid, kes seda juba ootavad. Nii et see võiks ilmuda ikkagi ka soome keeles.

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Helen Rappaport “Pärast Romanoveid”

Jälle üks raamat, mida lastakse lugeda juba tudengitel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Briti ajaloolane Helen Rappaport jätkab oma tuntud headuses. “Pärast Romanoveid” asetub kenasti ühte ritta tema kahe eelnenud teosega, kuid ei ole päris stiilis uued-sõnad-vanal-viisil. “Revolutsiooni küüsis” (2016, e.k. 2017) rääkis 1917. aastal Venemaal pöördeliste sündmuste keerisesse sattunud välismaalaste lugusid. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (2018, e.k. 2019) pajatas luhtunud katsetest tsaariperekonna päästmiseks, aga ka Romanovite langusest ja Venemaal tekkinud kaosest laiemalt. “Pärast Romanoveid” (2022, e.k. 2023) viib lugejad Pariisi, millest kujunes vene emigrantide tähtsaim keskus.

Nagu viitab juba teose alapealkiri, “Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, ei alga see lugu tegelikult 1917. aastal Venemaal puhkenud revolutsiooniga (belle époque ehk kaunis ajastu tähistab üldiselt aastaid 1871–1914, eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ajaloos). Esimesed peatükid on pühendatud hoopis Venemaalt saabunute (rikkad suurvürstid, vaesed kunstnikud jne.) elule ja seiklustele Pariisis revolutsioonile eelnenud kümnenditel, näidates, kui tähtis sihtpunkt oli Pariis venelaste jaoks juba siis.

Seejärel käsitleb Rappaport seda, kuidas suuremad inimmassid revolutsiooni mõjul pagulusse sattusid. Teeb ta seda aga muidugi peamiselt üksikisikute saatusi lahates, kurbi lookesi pajatades.

Umbes pool raamatust räägib vene pagulaste elust, tööst ja katsumustest Pariisis sõdadevahelisel perioodil. Näiteks sellest, et aastatel 1922–1935 asutasid nad seal kokku 27 moemaja ning Pariisi moetööstus andis vahepeal tööd enam kui kolmele tuhandele venelannale, aga vaesunud suurvürstidest võisid saada portjeed ja meestele oli enamasti unistuste ametiks taksojuht – igasuguste pagulaste hulgas toona ilmselt veel hinnatum töökoht kui tänapäeval.

Oleks tegelikult päris huvitav teada, kui paljud neist naistest olid töötanud moe alal juba Venemaal. Üks minu enda vanavanaemadest, kes oli läinud 1913. aastal 17-aastaselt Peterburi ning töötas seal kübarategijana, kirjutas 1920. aastal Eestisse opteerumiseks luba taotledes enda elukutseks modistka. Tsaariajal oli moetööstus Peterburis ju päris tugeval järjel ja hästi arenenud. Ei tea, kas kusagil arhiivis leidub sarnaseid dokumente, kuhu on pandud kirja Pariisi jõudnud pagulaste varasemad ametid… mingit statistilist kokkuvõtet sellest oleks küll huvitav lugeda.

Rappaport kirjutab ka vene pagulaste omavahelistest poliitilistest nääklustest ja sellest, kuidas nõukogude agendid nende silmapaistvamatele juhtidele jahti hakkasid pidama. Palju on juttu kirjanike ja teiste kultuuritegelaste virelemisest. 1920. aastal Venemaalt emigreerunud Ivan Bunin, kellele anti 1933. aastal Nobeli kirjandusauhind, oli küll üks kuulsamaid pagulaskirjanikke, kuid temagi teoste tiraažid ei olevat olnud kunagi suuremad kui 500–800 eksemplari. Narkootikumide üledoosi tõttu surnud luuletaja Boriss Poplavski (1903–1935) kirjutanud aga Vladimir Nabokovile: “Kuulsaks? … Ära aja naerma. Kes teab minu luuletusi? Tuhat? Tuhat viissada, kõige rohkem kaks tuhat intelligentsemat pagulast, kellest üheksakümmend protsenti neid ei mõista. Kaks tuhat kolmest miljonist pagulasest! See on menu provintsis, mitte kuulsus.”

Pagulaste vanem põlvkond hoidis kaua kinni oma mälestuste Venemaast, aga noorem suuresti assimileerus, andes ka mitmeid Prantsuse ühiskonnas silma paistnud isikuid, näiteks Henri Troyat (1911–2007), kes oli küll sündinud (venepärase nimega Lev Tarassov) armeenlasest kaupmehe perekonda Moskvas, kuid kujunes üheks 20. sajandi viljakaimaks ja menukaimaks prantsuse kirjanikuks.

Viimane peatükk on pühendatud vene kogukonna hääbumisele Prantsusmaal 1930-ndate kriiside, järgnenud sõja ja Saksa okupatsiooni mõjul. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu Prantsusmaale jäänud kokku veel vaid 55 tuhat venelast ning 1950-ndateks kujunes vene emigrantide poliitiliseks ja kultuuriliseks pealinnaks Pariisi asemel New York. Nii et see on punkt, kuhu Rappaport sel korral ajajoonel ja geograafiliselt välja jõuab. Teekond sinna on aga väga sisutihe, nagu tavaliselt.

Laurence Sterne “Tristram Shandy elu ja arvamused”

Selle teosega on mul väga pikaajaline ja eriline suhe. Sain selle olemasolust teada juba umbes 14-15-aastaselt, kui lugesin kodus riiulist leitud kõrgkooliõpikust “XVIII sajandi väliskirjandus” (Valgus, 1973) ülevaadet Laurence Sterne’i elust ja loomingust, mis sisaldab muu hulgas järgnevat tsitaati kõnealusest meistritööst: “Kui ma eeldaksin, et te ise suudate midagi otsustada või arvata selle kohta, mis tuleb järgmisel leheküljel, siis rebiksin ma selle lehe oma raamatust välja.” Ma teadsin kohe, et pean seda raamatut kunagi lugema.

Kätte juhtus see mulle esimest korda mõned aastad hiljem Tallinnas, Pärnu mnt 10 asuvas raamatupoes, kus oli müügil 1996. aastal sarjas Wordsworth Classics avaldatud ingliskeelne väljaanne, mis maksis 25 krooni. See oli minu jaoks siis päris suur raha, rohkem mul sel hetkel taskus ei olnudki. Uurisin seda raamatut kaua ning olin lõpuks juba poest lahkumas seda ostmata, kuid pöörasin viimasel hetkel raske südamega uksel ringi – vihasena enda peale selle pärast, et kulutan kohe ära oma viimase raha, ent teades, et ma ei saa jätta seda tegemata, sest muidu võingi jääda sellest raamatust vaid unistama. Nii lahkusin siis poest ainsa eksemplariga, mis seal müügil oli.

Esialgu jäi see aga mõneks ajaks riiulile seisma. Esimesed katsed seda lugeda kulgesid vaevaliselt, sest ma ei olnud õppinud koolis päevagi inglise keelt (õppisin seal vene keelt ja saksa keelt) ning multikate, filmide, poplaulude ja arvuti kasutamise kaudu omandatu ei olnud selle mõistmiseks piisav. Lõpuks närisin ennast sellest teosest siiski aegamisi läbi. Ja selle mõju mulle oli toona mõõtmatu. Arusaamine sellest, mida kirjandus võib endast kujutada, avardus tohutult.

“Tristram Shandy” kaugeleulatuv mõju

“Tristram Shandy” inspireeris mind komponeerima teost, mille kohta varalahkunud Priit Kruus kirjutas 20 aastat tagasi: “Näiteks seni vapustavaimaks ja naerutavaimaks lugemiselamuseks oli minu jaoks Tundmatu Autori kreisi-romaan «Surmapalavik», mille laadisin alla minut.ee portaalist. Tegemist on totaalse tekstilise rajudiskoga, mille pohhuism ja genuiinne, mitte konstrueeritud absurdiloome ja -tunnetus sunnib kriitilise pilguga üle vaatama teosed, mida seni taoliste lennukate sõnadega kiidetud on.” Väike osa sellest romaanist sai avaldatud hiljem luulekoguna “Sterefooniline vaikus” (Loomepunkt, 2017), ülejäänu jääb nüüd igavesti varjatuks.

Ma ei üritanud väga jäljendada Sterne’i stiili, kuid võtsin mingil määral üle tema meetodi, jõudes tänu sellele välja paradoksismini. Seega võlgnen talle vähemalt osaliselt tänu selle eest, et minust sai an honorary member of the International Association of Paradoxism (2004) – suurim tunnustus (minu enda hinnangul), mis minu tegevusele on üldse kunagi osaks saanud.

Olen viidanud Sterne’i suurteosele korduvalt ka siin teisi raamatuid arvustades. Näiteks 2017. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus 19. sajandi Brasiilia kirjaniku Machado de Assisi “Hulluarst”, kirjutasin ma: “Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.”

Pikemalt väärib siinkohal tsiteerimist 2019. aastal avaldatud postitus, mis käis Otto Liivi tekstide kogu “Ajaloouurimise allikail” kohta: “Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.”

“Tristram Shandy” on jõudnud eesti keelde

Viimase aastavahetuse paiku ilmuski “Tristram Shandy” viimaks Hieronymuse sarjas eesti keelde. Inglise keelest on selle tõlkinud Kersti Unt. Juba paar aastat varem kirjutas Lauri Pilter ajakirjas Looming: “Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.”

Jan Kaus märkis nüüd seda Sirbis arvustades: “Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik.”

Olgu eelöeldu illustreerimiseks toodud siin lõpetuseks väike stiilinäide kõnealusest teosest endast: “Ma tean, et maailmas leidub lugejaid, kes, nagu paljud teised head inimesed, ei ole tegelikult üldse lugejad, – kes tunnevad end ebamugavalt, kui neid ei lasta kogu saladusest algusest lõpuni osa saada, saada osa kõigest, mis teil hingel on.

Puhtast vastutulekust nende sellisele meelsusele ning oma loomupärasest soovimatusest valmistada pettumust ükskõik millisele elavale hingele, olengi siiani olnud nii üksikasjalik. Kuna minu elu ja arvamused tõenäoliselt tekitavad maailmas mingit elevust, ja kui ma õigesti aiman, hakkavad levima inimeste kõigi seisuste, elukutsete ja mis tahes usutunnistuste vallas, – olles loetud mitte vähem kui “Palveränduri teekond” ise, — ning osutuvad viimaks sellekssamaks, milleks Montaigne kartis osutuvat oma esseesid, see tähendab, raamatuks elutoa aknal, – leian olevat tarviliku kõigiga järjekorras asja veidi arutada ja sellepärast pean paluma vabandust, kui jätkan veidi kauem just samal viisil, mistõttu olen üsna rõõmus, et alustasin seda lugu endast nõnda, nagu olen seda teinud, ja et võin iga asja sellest jälgida ab Ovo, nagu ütleb Horatius.

Tean küll, et ega Horatius sellist jutustamisviisi eriti ei soovita, kuid too härrasmees räägib ju vaid kas eetilisest luuleteosest või tragöödiast – (olen unustanud, kummast) – ja pealegi, kui see nii ei ole, pean küll härra Horatiuselt vabandust paluma, – sest pannes kirja, mida asusin kirja panema, ei piiritle ma end ei tema reeglite ega ühegi teise inimese reeglitega, kes eales on maamunal elanud.

Neile aga, kes ei soovi neis asjus nii kaugele tagasi minna, ei saa ma anda muud nõu, kui jätta selle peatüki ülejäänud osa lugemata, sest ütlen juba ette, et see on kirjutatud vaid huviliste ja teadmishimuliste tarbeks.” (lk 18–19)

Teisisõnu: kõnealune teos on mõeldud neile, kelle vaimseks kodumaaks on Respublica literaria – metafüüsiline kirjarahva vabariik, mis asub kusagil väljaspool aega ja ruumi, ühendades surnuid elavatega ja elavaid surnutega.

Orlando Figes “Lugu Venemaast”

Briti ajaloolane Orlando Figes peaks olema tuttav autor paljudele, kes on läbinud oma õpingute käigus Tartu Ülikoolis kursuse Vene impeeriumi ajaloost, sest tema mahukas “Nataša tants. Venemaa kultuurilugu” oli seal vähemalt mõne aja eest kohustuslik kirjandus, mis tuli eksamiks läbi lugeda. Lisaks sellele on mul tema teostest varasemalt loetud “Revolutsiooniline Venemaa 1891–1991”, milles Figes käsitleb Vene revolutsiooni terve sajandi kestnud ajalootsüklina, mis algas 1891. aastal, kui näljahädast põhjustatud kriis viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga, ning lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega.

“Lugu Venemaast” algab müütidest, mis puudutavad selle riigi tekkimist, ning jõuab välja tänapäeva, möödunud aastasse.

“Kuidas see sõda lõpeb ja missugune Venemaa sellest väljub? Mitte ükski võimalikest stsenaariumitest ei tõota head ei Venemaale ega Ukrainale,” märgib Figes. “Isegi kaotuse korral jääb Putini režiim arvatavasti püsima, ehkki repressiivsemal kujul ja rahvusvahelisest kogukonnast veelgi isoleeritumana. Putin lahkub ühel päeval areenilt (kuulduste kohaselt on tal vähk), aga kui ei tule revolutsiooni, jätkub tema süsteem teise juhiga. Kuna valitsev režiim annab tooni ajakirjanduses, kasutab repressiivvõimu ja tal on kasutada välisvaluuta reserv, on see liiga tugev isegi massilise toetusega opositsioonile, nagu seda on vangistatud Aleksei Navalnõi toetajaskond…”

Figes ei pea revolutsiooni Venemaal tõenäoliseks, sest ühiskond on liiga nõrk, lõhenenud ja organiseerimata selleks, et tekkida saaks piisavalt tugev ja kaua kestev opositsiooniliikumine, mis võiks viia muutusteni riigivõimu olemuses.

“Teine võimalik stsenaarium on patiseis, püsivalt külmutatud konflikt Ukrainas, kus Vene väed on Donbassis ja Ukraina idaosas, aga kumbki pool ei ole nõus sõda lõpetama ning konstruktiivseteks rahukõnelusteks polegi reaalset alust, kuni Venemaa okupeerib nimetatud alasid,” leiab ta samas. “Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse. Ent missugune võit on saavutatav?”

Figese hinnangul on see “täiesti asjatu sõda, mis on puhkenud müütidest ja Putini moondunud arusaamast oma kodumaa ajaloost. Kui see varsti ei lõpe, hävitab see parima osa Venemaast – just need selle kultuuri ja ühiskonna osad, mis on tuhande aasta jooksul Euroopat rikastanud. Sõjast väljuv Venemaa on vaesem, ettearvamatum ja maailmast veelgi rohkem isoleeritud. Sellest saab tõestus, kui ohtlikuks võivad müüdid osutuda, kui diktaatorid kasutavad neid oma kodumaa mineviku ümberkirjutamiseks.”

Raamatu lõpp sai siin nüüd paljastatud. Eelnevates peatükkides näitab Figes seda, kuidas ajaloo kirjutamine ja ümberkirjutamine valitsejate huvides on olnud Venemaa ajaloos läbiv teema, andes seda tehes ühtlasi muljetavaldavalt laiahaardelise, ent samas kompaktse ülevaate Venemaa ajaloost.

David Vseviov leidis oma arvustuses, et Venemaa mineviku ja oleviku mõistmiseks on Figese teoste lugemine suisa kohustuslik. Samas avaldas ta aga arvamust, et Venemaa mineviku omapära mõistmiseks piisab ka juba selle ühe raamatu läbilugemisest. Karl Martin Sinijärv märkis samuti, et see on üks parimaid teoseid eesti keeles avaldatud Venemaa ajalugu käsitlevate raamatute pikas reas ning kindlasti vajalik lugemine (sõna “kohustuslik” talle ei meeldi). Nii et võib ilmselt ennustada, et sellest ei ole edaspidi pääsu ka üliõpilastel, keda huvitab Vene impeeriumi ajalugu. Minu meelest sobib see teemasse sissejuhatuseks (bakatudengitele) ka paremini kui näiteks Paul Bushkovitchi “Lühike Venemaa ajalugu”.

PS. Umbes-täpselt 16 aastat tagasi kirjutasin Putini neostanilismist ajaloolises perspektiivis väljaandele American Chronicle väikese ülevaatliku artikli, mis oli sel hetkel sisuliselt kaudne toetusavaldus John McCaini valimisele USA presidendiks. Huvitav, kas ajalugu oleks läinud kuidagi teisiti, kui juba aastal 2000, mil Putin oli alles võimule saanud, oleks valitud vabariiklaste kandidaadiks ja seejärel USA presidendiks McCain, mitte George W. Bush? Või kui ta oleks võitnud presidendivalimised 2008. aastal, vahetult pärast Vene-Gruusia sõda? Kindlasti jäänuks siis ju ära Obama administratsiooni poolt elluviidud reset-poliitika, mis oli venelaste vaatepunktist ilmselt märk lääneriikide nõrkusest ning julgustas neid võtma ette 2014. aastal alanud avantüüre Ukrainas.

Vladislav M. Zubok “Kollaps”

LSE professor Vladislav Zubok (sünd. 1958) on ekspert NSV Liidu ajaloo, külma sõja ja rahvusvaheliste suhete alal. Ta alustas oma akadeemilist karjääri amerikanistina. 1980. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, käsitledes lõputöös Trumani administratsiooni sisepoliitikat. 1985. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia USA ja Kanada uuringute instituudis väitekirja teemal “USA poliitilise eliidi kujunemise eripärad J. Carteri administratsiooni näitel”. 1991. aasta augustis, kui algas nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise viimane vaatus, lendas Zubok aga tööle Ameerika Ühendriikidesse ning kogu tema hilisem akadeemiline karjäär ongi möödunud juba mainekates Lääne uurimisasutustes.

Väärib mainimist, et tema vanaisa Lev Zubok (1894–1967) oli töölisklassist pärit Odessa juut, kes emigreerus enne esimest maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse, astus USA Kommunistliku Partei liikmeks, lõpetas Pennsylvania Ülikooli ning pöördus 1924. aastal vabatahtlikult tagasi Venemaale, pannes aluse Ameerika uuringutele NSV Liidus. 1949. aastal, kui Stalinil käis juutide vastu suunatud nn. kosmopolitismivastane kampaania, peatati tema loengute andmine kõrgemas parteikoolis ja Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas, aga samas sai ta jätkata oma tegevust välisministeeriumiga seotud Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis.

Vladislav Zuboki isa Martin (1926–2009) oli Ostankino telekeskuses töötav heliinsener, kelle kaudu poiss puutus juba varakult kokku Lääne popkultuuriga, mille mõju all olles ta langetaski valiku amerikanistika kasuks. Elades ja töötades hiljem Läänes on uurimistöö fookus kandunud aga NSV Liidu ajaloole ja külmale sõjale. Nii palju siis autorist ja tema taustast.

Zubok usub, et NSV Liit oli päästetav

Zubok väidab selles raamatus sisuliselt seda, et NSV Liidu kokkuvarisemiseni viis täiuslik torm, mille puhul peamist, kuid sageli alahinnatud osa mängis viimastel aastatel kriis majanduses, mis aitas (koos kommunistide poolt minevikus toimepandud kuritegude avalikustamisega) suurendada üleüldist rahulolematust ning mobiliseerida kõiki keskvõimu vastu. Erilisi teeneid omistab ta selle juures Mihhail Gorbatšovile, kelle iseloom ja seisukohad olnud oluline tegur NSV Liidu enesehävituslikus tegevuses. Eriti heidab Zubok Gorbatšovile ette otsustamatust ja võimetust tunnistada oma vigu, aga ka vastumeelsust jõu kasutamise suhtes.

Leninist vaimustunud Gorbatšovi iseloomustanud (Zuboki kohaselt) primitiivne ideoloogiline messianism, aga samas eitanud ta “järjekindlalt meetodeid ja iseärasusi, mis moodustasid Lenini revolutsioonilise edu tuumiku. Ta eelistas kõnesid tegudele, parlamentaarset konsensust vägivallale ja võimu laialijaotamist diktatuurile,” kirjutab Zubok. “Ainult paadunud determinist võib uskuda, et Gorbatšovi poliitikale polnud mingit alternatiivi. Nõukogude süsteemile olnuks palju loogilisem Andropovi stiilis autoritaarse korra jätkumine, mida toetasid laiad massid, koos turu radikaalse liberaliseerimisega…”

Poliitilise süsteemi liberaliseerimist kujutab Zubok mingi tohutu veana, mis võimendas Gorbatšovi ebaõnnestunult läbiviidud majandusreformide tagajärgesid. “Partei diktatuur oli vähemalt suuteline käivitama ning kontrollima vaevaliste ja raskete reformide käiku,” kuulutab Zubok. “1990. aasta alguses oli Gorbatšovil suur ja arvatavasti viimane võimalus rebida võit hävingu lõugade vahelt: tema majandusnõunik Nikolai Petrakov koostas väga hea radikaalsete majandusreformide programmi. Gorbatšovil oli presidendina veel võimu ja partei oli veel tema kontrolli all. Leedu mässas avalikult, aga Liidu venelastest tuumik oli endiselt keskuse kontrolli all. Gorbatšov oleks võinud määrata ametisse uue valitsuse, kehtestada presidendivõimu, kärpida liiduvabariikide õigusi varasemale tasemele ja minna edasi turumajandusliku reformiga.”

Lühidalt: NSV Liit võinuks minna enam-vähem sama teed, mille valis Hiina Rahvavabariik. Nojah, meie vaatepunktist on muidugi hea, et see nii ei läinud. Zubok tsiteerib aga mõnuga Deng Xiaopingi poega, kes ütles 1990. aastal ühele USA ajakirjanikule: “Minu isa arvates on Gorbatšov idioot.” – idioot selles mõttes, et ei kasutanud NSV Liidu lagunemise ärahoidmiseks piisavalt jõudu. Ma isiklikult kahtlen sügavalt, kas see oleks enam aidanud, aga see selleks – ajalugu olekseid ei tunne.

Palju huvitavaid detaile, aga…

Raamatust leiab palju huvitavaid detaile, eriti NSV Liidu majanduse kohta, korduvalt on juttu ka otseselt Eestiga seonduvast ning tegelastena käivad läbi näiteks Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Lennart Meri.

Samas ei saa olla alati kindel selles, et Zubok faktiväidetes ei eksi, näiteks on ta ühes kohas (lk 92) kirjutanud, et Balti riigid iseseisvusid 1920. aastal (tõlkija on lisanud joonealuse paranduse), teisal aga (lk 94) teatab: “Gorbatšov määras Jakovlevi juunis 1988 tööd alustanud stalinlike repressioonide uurimiskomisjoni kaasesimeheks. Balti liiduvabariikides pärast nende inkorporeerimist Nõukogude Liitu toime pandud kuritegude uurimine oli osa selle tööst. Koguni Balti liiduvabariikide parteijuhid, Karl Vaino Eestis ja Boriss Pugo Lätis, keelitasid poliitbürood “andma oma poliitiline hinnang” seal 1940. ja 1949. aastal toime pandud massilistele küüditamistele.”

Tegelikult alustas selline komisjon tööd jaanuaris (otsus selle moodustamise kohta võeti NLKP KK poliitbüroo poolt vastu 1987. aasta septembris), küüditamine toimus 1941. aasta, mitte 1940. aasta juunis, ning vastav kiri kandis küll veel Karl Vaino allkirja, kuid see läks teele samal päeval, mil ta parteijuhi kohalt maha võeti, ning asjakohased taotlused esitati selles EKP KK büroo nimel. Vaino enda käsitluse küüditamistest leiab pigem tema poolt oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeval peetud ettekandest: “Inimesed olid sõjast väsinud, nad tahtsid rahulikult töötada ja uut elu ehitada, nõudes õiglaselt, et võetaks tarvitusele resoluutsed abinõud bandiitide ja nende toetajate vastu. Neid abinõusid rakendatigi. /—/ Me ei pea kunagi süütuteks ohvriteks õiglaselt karistatud hitlerlaste kannupoisse, bandiite, nõukogude võimu tõelisi vaenlasi.” Sellised väikesed nüansid on Zubokil kohati kaduma läinud.

Päevakajaline lõpetus

Detsembris kirjutas Zubok väljaandes Foreign Affairs, vastates muide Kaja Kallasele, et pikast sõjast Ukrainas ei võida keegi. Zubok märkis, et veniv kurnamissõda kahjustab eelkõige Ukrainat ning Lääs peaks tulema välja korraliku poliitilise plaaniga sõja lõpetamiseks. Rahuni jõudmine eeldab, et venelased tunnistaksid kaotust, aga ukrainlased ja nende toetajad aktsepteeriksid, et täielik võit on saavutamatu. Zuboki kohaselt peaks see plaan hõlmama Venemaa integreerimist Euroopa julgeolekuarhitektuuri ning kinnitusi, et Lääne valitsused tunnustavad ja respekteerivad sealset poliitilist juhtkonda, kui see järgib rahvusvahelist õigust, peab kinni sõlmitud kokkulepetest, aga ka külmutatud varade järkjärgulist tagastamist Venemaale, kui venelased on täitnud oma vägede tagasitõmbamise ja demilitariseerimisega seotud nõudmised. Pärast sõja lõppu tuleks kaotada ka kõik majandussanktsioonid. Toimuma peaks seega mitte Venemaa karistamine, vaid Lääne ja Venemaa lähenemine, sest üksnes see võib hoida ära sõjategevuse taaspuhkemise.

“Krimm on probleem. Ukrainlased on kindlalt otsustanud võtta tagasi see poolsaar, mida nad peavad, õigustatult, Ukrainalt varastatud territooriumiks ja Vene agressiooni sillapeaks. Läänel, seevastu, on tõsiseid põhjuseid karta, et Putin teeb kõik, mida annab teha, et hoida ära Krimmi langemist. See poolsaar on suurim takistus igasugustele läbirääkimistele Moskva ja Kiievi vahel. Lääne selgesõnaline nõudmine anda Krimm tagasi, kui eeltingimus rahuläbirääkimisteks, koondab aga ainult rohkem venelasi sõda toetama. Mõnikord on arukas strateegia jätta mõni keeruline teema tulevastele põlvkondadele,” leidis Zubok. “Mida kauem see sõda jätkub, seda hullemad on selle tagajärjed. Esimene maailmasõda… /—/ Selle asemel, et reageerida Moskva ja Kiievi viimastele ettevõtmistele või loota Putini peatset langemist, peab Lääs viimaks initsiatiivi haarama.”

Tõenäoliselt on tal õigus, et praegusel kursil jätkates kujuneb Ukrainas välja pikalt veniv kurnamissõda, mida on ohvrite kasvades mõlemal poolel järjest raskem lõpetada. Ootused Venemaa peatsest ja täielikust lüüasaamisest näivad olevat ülemäära optimistlikud, põhinevad soovmõtlemisel või asjatundmatusel. Pikemas perspektiivis kindlustaks rahu kõige paremini ilmselt tõesti Lääne ja Venemaa lähenemine, mitte igavene vaen, mille tõttu võib sõda kunagi kusagil uuesti puhkeda. Aga kas nüüd see Zuboki poolt rahuni jõudmiseks pakutav plaan on üldse realistlik? Oleks see nüüd tõesti praktikas teostatav, arvestades täna mõlemal pool rindejoont valitsevaid meeleolusid? Minu arvates mitte. Ja sama häda on ju tegelikult ka selle alternatiivse arenguteega, mida mööda minnes saanuks tema arvates päästa NSV Liidu – see tundub lihtsalt täiesti ebarealistlik, praktikas teostamatu.

Marcel Proust “Õitsvate neidude varjus”

Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.

Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.

Lühidalt kokkuvõetuna räägib “Kadunud aega otsimas”, mille iga köide on loetav eraldi romaanina, kirjanikuks kasvamisest, oma kutsumuse leidmisest. Saar on kirjutanud tõlkele põhjaliku järelsõna, milles märgib, et just peategelase murdeiga käsitlev teine köide on see osa, mis “on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.” Nii et “Õitsvate neidude varjus” on hea koht, kust alustada Prousti romaanisarjaga tutvumist. Olgu siinkohal mainitud sedagi, et 1919. aastal võitis see Prantsusmaa mainekaima kirjandusauhinna.

Margus Ott on märkinud tabavalt (kogumikus “20. sajandi mõttevoolud”, lk 91), et aeg on Prousti jaoks “ruumi neljas mõõde ja ta uurib aega eeskätt selleks, et leida viisi, kuidas sellest pääseda, kuidas liikuda ajatu poole.” Otsesest sündmustikust olulisemaks muutub teadvuse vool. Proust ei köida lugejaid dramaatiliste sündmustega. Paeluvalt mõjub eelkõige tema stiil, teksti voolavus ja elegants. Järgnevalt on siin toodud vaid üks üsna suvaliselt valitud lõik, mis seda hästi näitlikustab.

“Mõnikord aga ronisime talu külastamise asemel kõrgele kaljupangale ja kui sinna kord pärale jõudsime ning rohule istusime, pakkisime lahti oma võileivad ja koogid. Mu sõbrannad eelistasid võileibu ja imestasid, et mina söön ainult ühe gootipäraste suhkrukaunistustega šokolaadikoogi või lõigu aprikoositorti. Asi oli selles, et Chesteri juustu ja salati võileivad, see teadmatu ja uus toit, ei öelnud mulle midagi. Koogid aga olid kursis ja tordid võisid lobiseda paljust. Esimestes oli kreemi läägust, teises puuviljade värskust, mis teadsid kõike Combrayst ja Gilberte’ist ning mitte ainult Combray Gilberte’ist, vaid ka Pariisi omast, kelle õhtuoodetel ma neid uuesti kohtasin. Nad tuletasid mulle meelde noid “Tuhande ja ühe öö” koogitaldrikuid, mis oma “süžeedega” nii väga lõbustasid mu tädi Léonied, kui Françoise tõi talle ühel päeval “Aladini imelambi”, teisel “Ali-Baba”, “Äratatud magaja” või “Meremees Sinbadi randumas kõigi oma rikkustega Basras”. Oleksin väga tahtnud neid uuesti näha, aga mu vanaema ei teadnud, mis neist on saanud, arvates pealegi, et tegu oli lihtlabaste maalt ostetud taldrikutega. Kuid mis sellest, Combrays keset halli Champagne’i mõjusid nende vinjetid värvikirevate katketena nagu kivivõrestikus vitraažid pimedas kirikus, nagu laterna magica projektsioonid minu magamistoa videvikus, nagu india tulikad ja pärsia sirelid kohaliku raudteeliini jaama ees, nagu mu vanatädi portselanikogu ta elatanud provintsidaami hämaras kodus.” (lk 543-544)

Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.

PS. “Õitsvate neidude varjus” on loetav ka ajasturomaanina, kirjeldusena ühest ajajärgust. Omamoodi mõttelise järjena sobib sellisel juhul selle otsa hästi Stefan Zweigi “Eilne maailm”.