Makedoonia ajaloo ristteel

Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.

Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.

Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).

Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.

Rahutu 20. sajand

Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.

1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.

Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.

Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.

1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)

Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.

Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.

Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.

OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.

Nimetüli Kreekaga

Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.

Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!

Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.

Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.

Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.

Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Solženitsõn “Lenin Zürichis”

Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).

Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.

“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).

Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.

Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.

Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.

1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.

Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:

Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.

Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.

Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.

Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.

“Piiskop ja ristisõda 1206”

Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.

Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.

Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.

Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.

Vormsi – Homerose saar

Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.

1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.

Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.

Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

Kas meie põhiseadus kehtib?

Võidupüha puhul peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi ju tuleb isamaalist vaimu ülal hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks tõstatada selliseid küsimusi mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Meie vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

Riigi juriidiliseks vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse § 1 ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses toimunud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minu jaoks isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati aga toona idiootideks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele ka põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ja “Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.”

Tegemist oli omamoodi hookus-pookusega. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete olulisust, aga teisest küljest seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on jõutud nüüd nii olukorda, kus hetkel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse osade sätete toime on peatunud. Kui see lause tundus ajuvaba, siis lugege seda uuesti, ja mulje ei parane.

Konkreetne näide. Põhiseaduse § 48 sätestab, et “erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Erakonnaseaduse § 5 ütleb seevastu, et “erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.”

Uurisin hiljuti Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas nende hinnangul ei ole need paragrahvid selles osas omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea täna vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ühel hetkel ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järgi ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

Minu arvates ei ole Euroopa Liitu kuulumisele täna head alternatiivi. Ma ei soovi sealt välja astumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist. Kuid oma suveräärnsust tuleks võimaluste piires siiski jätkuvalt kaitsta. Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.