Rubriik: ajakirjad

Vikerkaar nr. 6, 2017

Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Looming nr. 5, 2017

Luuletustega esinevad Kalle Kurg, Peeter Ilus, Martin Vabat, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Hanneleele Kaldmaa, Mari Karilaid ja Antonio Gamaneda. Üks neist teatab: “Mõnikord vaim tulebki / pagendusest peale.” Tabavalt öeldud. Häid, kauneid kujundeid leidub teisigi, näiteks “ajame üksteist teineteisega segi”, “vöökirja kootud me lugu”, “armusängi laotub sumedus” jms. Üldiselt aga midagi vapustavalt hingeminevat mina enda jaoks ei leidnud.

Kurg astub lisaks üles novelliga “Euroopa öö”, mis mõjub väga filmilikult. Kujutasin lugedes ette, et meespeategelast võiks mängida umbes 40-aastane Jüri Järvet, ühte politseinikku Raivo E. Tamm. Teistesse rollidesse ei suutnud ma oma mälusopist kohe sobivaid näitlejaid leida. Kui jõudsin lõppu, siis leidsin sealt märke: “Novelli eelvariant esitati Klassikaraadios aastal 2004.” See on veebis järelkuulatav (autori enda esituses).

Film oleks muidugi parem, aga selleks oleks vaja Järvetit, keda enam ei ole, ja teisi näitlejaid, lavastajat, produtsenti ja otse loomulikult ka raha, mille eest nad selle valmis saaksid teha. Nii jääb sellest kõigest vaid kujutlus minu peas – päris hea film oleks, kuigi suhteliselt lühike, umbes 45 minutit. Täispika mängufilmi tegemiseks oleks vaja ka teist lugu, teist novelli, mis sellega kuidagi haakuks, hästi kokku sobiks, või siis laiendada veel seda, mis juba olemas. Aga nii või teisiti on täna juba liiga hilja (parim aeg telelinastuseks oli 2004. aasta mais, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga).

Avaldatud on katkend Stepan Karja romaanist “Käbi ja känd”, mis kujutab endast varem ilmunud romaanide “Eelkoolid” ja “Võõrad majas” mõttelist järge, viies lugejad potisetode maailma. Seejärel esinevad lühiproosaga Ülar Ploom, Kristjan Haljak, E. K. Mägi, Paul Johannes Raud. Viimane on saanud maha päris hea novelliga “Anonüümsed autorid”, mis räägib salakirjanikust, kes kirjutab ennast lõpuks täiesti põhja.

Ilukirjandusliku osa lõpetab järjekordne jagu seriaalist “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus Toomas Kall kehastub sel korral Jaan Kaplinskiks. Tasub samuti lugeda.

Järgneb üks Meelis Friedenthali mõtisklus, siis Kärt Hellerma pikem kirjutis Livia Viitoli novellistikast. “Viitoli novellid [teevad seda], mida hea kirjandus ikka: otsivad maailma tuuma ja elustavad seda. Lugude psühholoogilisele sügavusele liitub hea tehnika ja viimistletud vormistus, ei mingit liigliha. Siin tuleb kindlasti kasuks Livia Viitoli varasem luuletajakogemus,” kirjutab Hellerma.

Aidi Vallik annab põhjaliku ülevaate eelmise aasta lastekirjandusest ühe asjaosalise pilgu läbi. “Vana hea Wimberg oma koguga “Ahoi!” on selle aasta lasteluuletajate hulgas kõige vabama, vaheldusrikkama ja mängulisema vormikeelega autor, kes puistab just nagu varrukast nii vaba- kui riimvärssi, on vaimukas, leidlik ja lõbus,” kirjutab Vallik. Debütantidest tõstab ta eriti esile Kadri Leppa.

Veronika Kivisilla kirjutab Tiia Toometi mõttekogumikust “Vanaduse võlud”, aga ka mõningates tema vanematest lasteraamatutest. Jan Kaus mõtiskleb düstoopia paratamatuse, utoopia võimalikkuse teemal, mainides muu hulgas Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat”. Paistab, et see teos tekitab inimestes ikka igasuguseid mõtteid, annab tõesti ainest olulisteks vestlusteks.

Kätlin Kaldmaa kirjutab kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest. Hästi kirjutab. Leiab, et Eestis oleks vaja hakata ülikoolis õpetama loovkirjutamist ja kirjastustoimetamist. Ta märgib muu hulgas, et “kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta.” Nõus.

Samas aga kuulutab ka, et tihti võib näha “arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale.”

Nii kategoorilise väitega on siiski raske nõustuda. On ju täiesti mõeldav, et autor ei tahagi oma teosega midagi öelda, et ta ei mõtle kirjutades üldse lugeja peale või üritabki lihtsalt lugejatel juhtmed kokku jooksutada. Või siis tõesti ei suudagi ennast teistele arusaadavalt väljendada.

Leo Luks kirjutab Mart Kanguri luulekogust “Liivini lahti”, Mari Peegel Maimu Bergi novellikogust “Hitler Mustjalas”, Meelas Karutald (kellegi kodanikunimi?) Andrei Hvostovi romaanist “Šokolaadist prints” ja Maarja Vaino Viivi Luige artiklikogust “Pildi ilu rikkumise paratamatus”.

Vikerkaar nr. 4-5, 2017

Luuletustega esinevad Eugenio Montale, Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa ja Andra Teede (elus üldse tavaliselt miski pole nii / nagu kirjutatakse). Kaplinski luuletused on kirjutatud vene keeles, tõlkinud Aare Pilv. Kirjutab ta muu hulgas Krimmist:

kellele minu arvates kuulub Krimm
parem ärge küsige seda minult, ma pole seal käinud
küsige neilt keda pole, kuid kes on Krimmis elanud
küsige Tšehhovilt, Vološinilt, Šmeljovilt, Grinilt
küsige neilt, kes seal on surnud, kes seal on tapetud
kindral Wrangeli sõduritelt, ohvitseridelt…

Ma isiklikult soovitaks küsida ka Lev Tolstoilt, vastuse annavad tema “Sevastoopoli jutustused”.

Luule alla on liigitatud ka Kristjan Haljaku kirjutis, aga mina seda nii ei nimetaks, üldse ei nimetaks. Või kui nimetaks, siis mitte luuleks.

Urmas Vadi “Tänukõne” on päris vaimukas, lihtne lugemine.

Proosa alla on pandud veel Sandra Jõgeva päevikukatked mõne aasta eest tehtud USA-tripist. Võib-olla need ongi ilukirjandus. Selles mõttes, et täielik väljamõeldis. Ma ei tea.

Avaldatud on katkendeid Boris Vilde vanglapäevikust, ilmselt tema sulest pärinev üleskutse vastupanuks ning Marek Tamme kirjutis mehest endast, sealhulgas tema osast Prantsusmaa vastupanuliikumises Teise maailmasõja ajal.

Edasi läheb jutt tänapäeva. David Graeber jahub revolutsioonidest, tänavapoliitikast, vastuseisust kapitalismile (hiljem tuleb ka intervjuu, mille on temaga teinud Aro Velmet). Michael Kinnucan esitab oma nägemuse Trumpi esimesest sajast päevast vastupanu seisukohalt (vasakpoolsete vaatepunktist).

Maarja Merivoo-Parro on palunud “audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.” Temaga rääkisid Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus, Mari-Ann Kelam ja Juta Ristsoo. Välja tuli huvitav jutt.

Kelam puudutab muu hulgas põgusalt Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse seisukohalt kriitilist hetke 1974. aastal, kui Austraalia valitsus loobus mittetunnustamispoliitikast. Järgmisel aastal tuli võimule uus valitsus, mis pöördus selle juurde tagasi. Peaks sellest kunagi pikemalt kirjutama, saaks põneva loo.

Oudekki Loone esineb sõnavõtuga antikapitalismi ehast ja koidust, protestiliikumistest ning neoliberalismist, jõudes viimaks järeldusele, et “küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.”

Minu arvates ei ole see küll eriti õnnestunud kujund, kui sellega tahetakse näitlikustada sotsialismi hüvesid, sest väikesed pagaritöökojad kuuluvadki ju tänapäeval sageli perefirmadele, nende endi töötajatele – keelatud oli taoline ettevõtlus siinmail just siis, kui leiti, et parimaks viisiks majandust korraldada on selle allutamine riiklikule juhtimisele, vaba arengu ja konkurentsi piiramine.

Igasugustest kohalikest, valdavalt vasakpoolse suunitlusega protestiliikumistest kirjutavad veel Airi Triisberg, Mihkel Kaevats, Amaranta Heredia Jaén ja Henri Kõiv. Kõigest ma siin kokkuvõtet teha ei viitsi, aga annavad hea pildi sellest, kuidas asjad nende poolt vaadates paistavad. Kohati on see pilt küll veidi ühekülgne, piiratud, põhjendamatult eelarvamuslik teisitimõtlejate suhtes, aga hea seegi, parem kui mitte midagi.

Madli Pesti kirjutab vastupanu mõistest teatris (tema kokkuvõte: “Eestis ei tehta radikaalset vastupanuteatrit. Õnneks pole selle järele ka vajadust.”), Anders Härm aga rappimislahingutest (“Hooplemine ja vastastikused solvangud on rappimislahingu olemuslik osa. Samuti käib võitlus paremate ja efektsemate riimide üle. Enamik räpilahingutest toimub n-ö vabas stiilis, kus riimid luuakse kohapeal, vastasest lähtuvalt, ning kõrgesti hinnatakse improviseerimisoskust, kiiret reageerimist erinevatele olukordadele ja vastase öeldule.”), agonistliku teotamisrituaali mängulisest algupärast, kultuurilisest funktsioonist ja poliitilisest potentsiaalist.

Mis puudutab viimast, siis mul isiklikult on nendest poliitilistest rappimislahingutest küll suht kõrini (pigem tekib negatiivne meelestatus kõigi vastu, kes neis osalevad, täiesti olenemata seisukohtadest, mida nad kaitsevad), aga massid vajavad muidugi odavat meelelahutust. Nii et poliitiliste diskussioonide ja debattide allakäik ilmselt jätkub, kui publik seda tahab. Turg paneb asjad paika.

Avaldatud on Kaur Kenderi viimane sõna tema üle peetud kohtuprotsessil. Ma ei viitsinud seda lugeda. Selge see, et kuriteokoosseis puudus. Mulle küll see kohtuotsus üllatusena ei tulnud. Märter jäi sündimata. Mis siis ikka. Elame edasi. Pigem oleks huvitav teada, mis see Kender nüüd järgmiseks välja mõtleb, et kuidagi tähelepanu saada.

Kunstiloo rubriigis kirjutab Reet Varblane sellest, millega sai hakkama Anu Põder (1947-2013), kelle loomingu esimest ülevaatenäitust “Haprus on vaprus” praegu Kumus vaadata saab. Pilte seal nähtavast leiab ka Vikerkaarest. Pole minu maitse.

Arvustused. Peeter Sauter kirjutab I. V. “Aedniku päeviku” kohta: “Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. /—/ Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest otse ei räägita ja harva kirjeldatakse päris otse ka vanglaeluepisoode ja konflikte. Nihilistlik kirjeldus jääb poeetiliseks, tekst on keeleliselt leidlik, mänguline, samas konkreetne ja napp. Vanglapoeem.”

Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu kirjutab Leo Kunnase “Sõda 2023” kohta: “Ilukirjanduslike peatükkide vahele on pikitud Kunnase analüütilisi selgitusi toimuva tagamaade ja põhjuste kohta, samuti konkreetseid poliitilisi soovitusi Eesti sõjalise kaitse ümberkorraldamiseks. /—/ Kunnas on pühendunud sõjamees ja süsteemne mõtleja, kelle avaldused ja mõttekäigud ma alati puht töiste vajaduste tõttu süvenenult läbi loen, aga temagi süsteemikriitikal on üks süsteemne puudus, ja see on oskamatus või tahtmatus arvestada ressursiliste piirangutega. /—/ Ressursiline “jõukohasus” näib olevat Kunnase jaoks defetistliku hoiaku, mitte vastutustundlikkuse ilming.”

Sirel Heinloo kirjutab Tõnis Vilu “Kink psühholoogile” kohta, et see “kõigub meeleolu ühes taktis luulemina bipolaarse siseilmaga, rahu- ja sõjaaja tsüklid vahelduvad õige kiiresti. Tervikuna räägibki raamat ühe bipolaarse patsiendi loo. /—/ “Kink psühholoogile” on tegelikult väga eneseteadlikult kirjutatud. Üldiselt, makrokõneteona paistab teos kõigepealt siiras, kuid juba järgmistel tasanditel võib eest leida nii teatraalsust kui mängulisust. Ka asjalik ja ratsionaalne analüüsivõime on seal säilinud, olgugi et lause- ja fraasitasandil purskab jällegi vahetumat hullumeelsust, ja nii edasi.”

Lõpuks on avaldatud veel vastuseid kriitikute hulgas tehtud küsitlusele (küsiti kolmekümnelt kriitikult, saadi 17 vastust), millega üritati selgitada välja eelmise aasta parimat uudisteost, debüüti ja tõlkeraamatut. Raamatutest selliste pingeridade koostamine on üsna pealiskaudne tegevus, sest keegi ei jõua lugeda kõike ja nii väljendavad need valikud tegelikult vaid seda, mis kriitikutele rohkem kätte on juhtunud, aga kui peaks nüüd ise midagi välja valima, siis hetkel oleks minu valik selline:

* parimaks uudisteoseks, mille lugemine kellelegi üle jõu ei tohiks käia, nimetan Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”

* parimaks debüüdiks pean nüüd nimetama Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”, sest rohkem läinud aastal ilmunud debüüte ei olegi ma vist lugenud, vähemalt hetkel ei meenu (kuna ma ei ole raamatukriitik, vaid lihtsalt kirjutan aeg-ajalt ka raamatutest, siis ei peagi seda tegema)

* parimaks tõlkeraamatuks nimetan David Messeri romaani “Sigmund”, sest Eesti kriitikud on pööranud sellele minu arvates teenimatult vähe tähelepanu (paljud ei ole seda vist lugenudki), kuigi autori seotus Eestiga võiks ju neis selle vastu huvi äratada

Akadeemia nr. 5, 2017

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.

Värske Rõhk, kevad 2017

Noorte autorite loomingut (nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat kui esseistikat) avaldav kirjandusajakiri Värske Rõhk hakkas ilmuma juba 2005. aastal, aga nagu suurem osa Eesti rahvast, nii ei olnud ka mina seda seni kätte võtnud. Kui kunagi ilmus veidi sarnane ajakiri Noorus, siis oli selle trükiarv umbes 100 korda suurem, aga toona puudus see-eest võimalus pääseda sellele ligi interneti kaudu.

Seda võimalust ei maininud ma siin nüüd juhuslikult. Võtsin ise ajakirja viimase numbri poest paberkujul, sest lugesin selle kaanelt, et seal on avaldatud intervjuu Andris Feldmanisega ja Silvia Urgase mõtteid Bob Dylanist, aga nüüd vaatasin, et mõlemad lood on vabalt loetavad ka veebis. Ajakirja vanemad numbrid on tasuta kättesaadavad koguni täismahus (.pdf failidena).

Jim Ashilevi intervjuu Feldmanisega pakkus huvi, sest läinud aastal sai loetud tema debüütromaan “Viimased tuhat aastat” ja olen lugenud hiljem ka selle arvustusi. “Kohe pärast raamatu ilmumist kartsin ma kõige rohkem, et ta mattub lihtsalt üldise raamatu- ja kultuurilaviini alla, enne kui ta hingatagi jõuab,” räägib Feldmanis. Nojah. Nii siis küll ei läinud, aga eks sedasi võib juhtuda ka paremate teostega. Selles mõttes on kriitika roll tõesti väga oluline. See, et ilmunud raamatutest kirjutataks, et neid üldse märgataks.

Ühtlasi on ajakirjas avaldatud ka Evelyn Fridolini arvustus, kus ta leiab, et “Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat” mõjub pärast lugemist masendavamalt kui lugemise ajal.”

Urgase puhul huvitas, mida see praegusaja Eesti tunnustatuim noorpoeet viimasest Nobeli kirjanduspreemia laureaadist siis arvab. Lugedes tundsin, et mina kuulun ikka hoopis teise põlvkonda. Urgas kirjutab, et “Dylan oli tõeline 1960. aastate põlvkonna hääl, kellelegi teisele on raske seda tiitlit omistada.” Lause esimese poolega olen täiesti nõus, teisega üldsegi mitte. Nii kategoorilised väited on alati vaieldavad. Minu meelest oli neid hääli palju rohkem, aga samas pärinen ju ka ise hoopis hilisemast ajast.

“Laureaadi isikust on samas tähtsam see, et nüüd on laulusõnadele kui kirjandusvormile nii kõrgel tasandil ka formaalselt tunnustus antud,” märgib Urgas. “Kasvasin küll üles Vonneguti ja Viidinguga, aga kahtlen sügavalt, et oleksin kirjutama hakanud, kui ei oleks olemas olnud Bright Eyes’i Conor Oberstit (keda on korduvalt “uue põlvkonna Dylaniks” nimetatud) ja teisi muusikuid, kes oskasid mu tundeid väljendada siis, kui mul endal sõnadest väheks jäi.”

Mõte täiesti arusaadav, aga… minu jaoks seostus sõnaühendiga “Bright Eyes” hoopis üks Art Garfunkeli laul (1960-ndate põlvkonna hääleks olid kindlasti ka Simon & Garfunkel, minu arvates mitte vähem kui Dylan), samanimelisest bändist ei olnud seni üldse kuulnudki või siis ei mäletanud neist enam midagi (tegutses aastatel 1995-2011, nagu nüüd Wikipediast vaatasin).

Nii et mingi põlvkondlik kultuurilõhe oli lugedes täiesti tuntav.

Ilukirjanduse osas selles ajakirjas küll midagi väga meeldejäävat ei olnud, aga üldmulje jäi parem kui viimast Loomingut lugedes. Noored on veidi omanäolisemad, mõjuvad tõesti värskemalt. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et nad ei ole jõudnud ennast veel nii tühjaks kirjutada. Küllap siis veel jõuavad.

Looming nr. 4, 2017

Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.

Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.

Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”

Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)

Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”

“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.

Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.

Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.