Briti liberaalid valisid uue juhi

Samal ajal, kui Briti konservatiivid kogu maailma silme all üksteisel kõrisid läbi närisid, valisid endale uue juhi ka liberaaldemokraadid. Nende muljetavaldavalt viisakad sisevalimised olid täielikus kontrastis tooride kodusõjaga.

Esimese maailmasõja lõpuni olid liberaalid Suurbritannias üks juhtivatest poliitilistest vooludest. Hääleõiguse ulatuslik laiendamine viis seejärel Tööpartei esiletõusuni. Liberaalid taandusid kolmandaks jõuks.

1980-ndatel andis kõvasti hoogu ühinemine Tööparteist eraldunud Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (selle moodustasid need, kelle hinnangul oli Tööpartei kaldunud liiga vasakule), kuid positsiooni üldises pingereas see ei parandanud. Võim oli riigis ikka kas konservatiivide või leiboristide käes.

Suur läbimurre näis lõpuks saabuvat 2010. aastal. Erakond Liberaaldemokraadid, mis sündis juba mitukümmend aastat varem Liberaalse Partei ja sotside ühinemisel, sai siis üldvalimistel oma ajaloo parima häältesaagi – 23% häältest – ning pääses esmakordselt valitsusse.

Konservatiivide väiksema partnerina tuli neil paraku neelata alla poliitilisi kompromisse, mis ei olnud valijatele vastuvõetavad (britid on harjunud üheparteiliste valitsustega). 2015 ja 2017 jäid liberaalid parlamendivalimistel neljandaks (neist läks ette ka vasaktsentristlik Šoti Rahvuspartei), saades vastavalt 7,9% ja 7,4% häältest. See oli häving, millest taastumist ennustasid neile vähesed.

Liberaalide uus tõusulaine

Riigi juhtimiseks loodud koalitsioon konservatiividega tõi liberaalidele väga ränki lüüasaamisi ka kohalikel valimistel. 2014. aasta eurovalimistel saadi kõigest 6,6% häältest, mis andis neile ainult ühe koha 73-st (kümme vähem kui viis aastat varem).

Tänavu tehti eurovalimistel seevastu oma ajaloo parim tulemus – 19,6% häältest ja 16 kohta. Sellise järsu tõusu põhjuseks oli eelkõige tõsiasi, et erinevalt konservatiividest ja leiboristidest on liberaalid selgelt Euroopa Liidust lahkumise vastu. Nemad ei ole selles küsimuses lõhestunud, vaid soovivad Suurbritannia jäämist Euroopa Liidu liikmeks.

Pärast eurovalimisi tehtud küsitlused näitavad, et liberaalid konkureerivad praegu konservatiivide, leiboristide ja Nigel Farage’i Brexiti Partei kõrval riigi populaarseima erakonna tiitlile. See on ühest küljest märk konservatiivide ja leiboristide enesehävitusliku tegevuse tulemuslikkusest, aga kinnitab teisest küljest siiski ka liberaalide tugevnemist.

Esmapilgul võib jääda muidugi arusaamatuks, miks erakond otsustas nüüd sellises olukorras juhti vahetada. Põhjus on selles, et viimased paar aastat liberaale juhtinud Vince Cable on juba vana mees (sünd. 1943), kes tuligi lihtsalt ajutiselt erakonnale appi.

Jo Swinsoni tähelend

Cable oli 2017. aasta parlamendivalimiste järel ainuke ametlikult liberaaldemokraatide juhiks kandideerinud isik. Sellest tulenevalt kuulutatigi ta automaatselt erakonna juhiks. Varem erakonna liikmete hulgas tehtud küsitlus näitas aga, et kõige populaarsem kandidaat oleks tegelikult Jo Swinson (sünd. 1980).

Swinson otsustas kandideerida 2017. aastal hoopis erakonna asejuhiks, leides, et see roll sobis talle sel hetkel paremini. Tallegi ei esitatud siis ühtegi vastaskandidaati.

Briti meedia spekuleeris juba toona, et Swinson ja Cable sõlmisid omavahel kokkuleppe, mille kohaselt annab Cable erakonna juhtimise mõne aasta pärast üle. Kumbki seda küll ei kinnitanud, aga Cable märkis siis, et “see on lihtsalt elu tõsiasi, et kui ma otsustan lasta mõne aasta jooksul kellegil teisel üle võtta, siis on temal ideaalne positsioon seda teha.”

Nüüd valitigi Swinson liberaalide juhiks. Tema kõrval kandideeris sellele kohale ka Ed Davey. Swinson sai 62%, Davey 38% häältest. Hääleõiguslikke liikmeid (hääletada saavad need, kes on tasunud liikmemaksu) oli erakonnal sel korral rekordiline arv. Välja saadeti 106075 valimissedelit. Hääli anti 76429. Valimisaktiivsus oli seega 72%.

Swinson sai erakonna liikmetelt suhteliselt tugeva mandaadi. 2015. aastal oli nende valimisaktiivsus 56%, 2007. aastal 64%, 2006. aastal 72%, 1999. aastal 62% ja 1988. aastal 72%. Kui on olnud ainult üks ametlik kandidaat, ei ole valimisi korraldatud. Nagu toodud arvudest nähtub, on erakonna liikmeskond praegu üsna aktiivne.

Eesmärk: võita üldvalimised

“Ma kandideerin liberaaldemokraatide juhiks, sest ma tõesti arvan, et me oleme oma poliitikas faasis, kus on olemas tohutu võimalus. On olemas ootus mõistuspärase poliitika, liberaalsete väärtuste ja kaasamise järele. Ja mina tahan, et me sellest võimalusest maksimumi võtaksime,” ütles Swinson mai lõpus oma kandidatuurist teatades.

“Me peame oma majanduse ümber kujundama ning me peaksime olema optimistlikud, sest me oleme keset tehnoloogilist revolutsiooni – me saame rakendada seda, et tegeleda nende väljakutsetega, millega me silmitsi seisame – vähendada süsihappegaasi heitkoguseid, võidelda haigustega ning kindlustada, et kõik saaksid majandusest kasu, jõuaksid elus edasi,” tutvustas ta enda prioriteete.

Davey, kes oli 2012–2015 energeetika ja kliimamuutuste minister, keskendus oma valimiskampaanias eelkõige kliimamuutustega võitlemisele. Swinson aga rõhutas ka seda, et tuleb kasutada võimalust laiendada liberaalse liikumise kandepinda.

“Ma seisan täna teie ees mitte lihtsalt kui Liberaaldemokraatide juht, vaid kui peaministrikandidaat. Minu ambitsioonidel meie erakonna jaoks, meie liikumise jaoks ja meie riigi jaoks ei ole mingit piiri,” kuulutas ta esmaspäeval oma võidukõnes. “Ma olen valmis viima oma erakonna üldvalimistele, ja need võitma.”

“Meie erakond on olnud Brexiti suhtes selgel seisukohal esimesest päevast alates. Meie usume, et Ühendkuningriigil on parim tulevik Euroopa Liidu liikmena. Ja seetõttu teen ma teie juhina kõik mis vaja, et peatada Brexit,” ütles ta samas.

Kas Ühendkuningriik on päästetav?

Eurovalimiste eel sai märgitud (15. mail 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Suurbritannias on eurovalimiste peateema Brexit”), et Euroopa Liidust lahkumine ähvardab viia Ühendkuningriigi lagunemiseni ning teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Suurteks murekohtadeks on seejuures nii Põhja-Iirimaa kui ka Šotimaa.

Šotimaalt pärit Swinson lubab võidelda just teise rahvahääletuse korraldamise eest. Ta on kuulutanud, et Šoti Rahvuspartei juhile Nicola Sturgeonile (kui Šotimaa esimesele naissoost valitsusjuhile) tuleks püstitada ausammas, kuid ei poolda Šotimaa iseseisvumist.

Swinsoni võitlus Suurbritannia jäämise eest Euroopa Liitu on sisuliselt ühtlasi võitlus Ühendkuningriigi püsimise eest. Teoreetiline võimalus näib selleks küll eksisteerivat, aga… tuleb taas korrata seda, mida sai rõhutatud juba enne eurovalimisi: brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Oli suur viga, et teda siis teiste riikide poliitikute poolt tõsiselt ei võetud.

Artikkel ilmus 24. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!