Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

Jaga seda lugu ka teistega!