“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

Jaga seda lugu ka teistega!