“101 Eesti arheoloogilist leidu”

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.

Jaga seda lugu ka teistega!