Tundub tõenäoline, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus turismimaksu kehtestamiseks. Kas seda võiks kaaluda siis ka Viljandi linnas?
Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada pealinnas turismimaks. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ning Rainer Vakra (SDE) laitsid selle seal küll kohe maha, aga varem ja mujal on ka nende endi erakonnakaaslased mänginud sama mõttega.
2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja, kuid teema on ikka ja jälle uuesti tõstatunud.
Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta sealse lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab seda vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi olnud jutuks juba pikemat aega.
Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et see väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõjusid.
Poliitikud on seega nämmutanud teemat pikki aastaid. Ei ole kuulda olnud, et vahepeal mõnes ministeeriumis vastav mõjuanalüüs oleks valminud.
Küll aga kaitses Mari-Liis Uuk tänavu Sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal “Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis”. Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha – omavalitsused peaksid saama õiguse turismimaksu kehtestamiseks. Samas rõhutas ta siiski, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, sest muidu võib turistide külastuste arv väheneda.
Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste poolt seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osades riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud ka soodustusi lastele ja puuetega inimestele.
Kuna praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin väga hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestatakse, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.
Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.
Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamisel põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu vastava maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse. Kindlasti kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada vastavalt tasutud summa suurusele. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suure turunduskampaania raames lihtsalt maha.
Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda sedasi liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teistes omavalitsustes asuvate ööbimiskohtade suhtes.
Just selge sihtotstarve on see, mis maksud nende tasujatele vastuvõetavamaks teeb.
Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga… kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.
Sarnane on lugu ka reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril 2018 ilmunud arvamusloos “Kellele on vaja reklaamimaksu?”), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades tundub, et enamik viljandlastest ei poolda reklaamimaksu kaotamist. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks mõelda välja mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.
Artikkel ilmus 20. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.