Reformierakonna võit on vaieldamatu. Jääb ainult üle loota, et Kaja Kallas talle sülle kukkunud ülesandega hakkama saab. See ei ole kindlasti kerge koorem, mida tal nüüd kanda tuleb.
Viljandimaa fraktsioon Riigikogus muutus nende valimistega väiksemaks. Selline oli meie kohalike valijate eelistus, millega tuleb paraku leppida. Laiemas plaanis on pilt samuti muret tekitav.
Keskerakond kaotas eelmise korraga võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Toetust kaotati eelkõige venelaste hulgas. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal liikusid paljud hääled koos Peeter Ernitsaga EKRE taha. Keskerakonnale selja pööranud vene valijad jäid aga suures osas koju. Eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes.
Enam kui pooled sealsed valimisõiguslikud kodanikud ei käinud nüüd valimas. Seejuures tuleb märkida, et Ida-Virumaal on ka suhteliselt palju neid, kes ei omagi õigust Eesti parlamenti valida.
Edgar Savisaare ajal toimis Keskerakond sisuliselt puhvrina, mis kanaliseeris venelaste rahulolematuse demokraatlikku otsustusprotsessi, kuid täna see enam nii hästi ei tööta. Jüri Ratas on võitnud erakonnale küll juurde toetajaid eestlaste hulgas, kuid kaotanud sellest veelgi rohkem venelaste hääli. Ja sageli mitte teistele Eesti erakondadele.
Nende valimiste eel tõstatati ühe küllaltki terava teemana venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonda, kus eestlaste osakaal on suurem kui kusagil mujal, see otseselt ei puuduta. Küll aga läheb see inimestele korda seal, kus sellised lasteaiad ja koolid asuvad.
Pole mingi saladus, et vene valijate tugev toetus Keskerakonnale on suuresti olnud tingitud sellest, et nad on näinud nimetatud erakonnas garantiid eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (nende omakeelse hariduse säilitamise poolt). Nüüd on usk Keskerakonda hakanud selles osas mõranema. Seda näitasid ka valimistulemused.
Kui loodav koalitsioon, ükskõik kes selle moodustavad, kavatseb eestikeelsele õppele üleminekuga kiiresti edasi liikuda, nagu paljude poliitikute sõnade põhjal võiks oodata, seisavad mõnes paigas ees ilmselt päris pingelised ajad. Tagantjärele tundub, et just see võis olla lõppenud valimiste peateema. Selles mõttes, et see mõjutab elu Eestis pikemas perspektiivis kõige rohkem.
Meie valimisringkonnas oli võib-olla kõige üllatavam Jaak Madisoni häältesaak. Tundub, et Helmen Kütt andis nüüd Sakala veergudel Viljandis EKRE-ga tehtavat koostööd kiites talle üle paljud eelmine kord sotsidele läinud hääled. Ajaloost on hästi teada, et vabadussõjalased olid valimistel kõige populaarsemad seal, kus varem enamlased. Paistab, et EKRE ja sotside puhul kehtis sama seaduspära.
Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võib muidugi rääkida, et EKRE korjas üles tema poolt kasvatatud rahvuslikult meelestatud valijad, kuid sellisel juhul pidanuks Isamaa ja tema enda langus olema eelmise korraga võrreldes tunduvalt suurem. Põhiosa EKRE kasvust tuli siiski kusagilt mujalt.
EKRE portaalis Uued Uudised kuulutati enne valimisi, et erakond võib saada Riigikogus ligi veerandi kohtadest. Need unistused küll ei täitunud, kuid kõva tulemus tehti ikkagi. Ust valitsusse see ei avanud (seda, et populaarsemad erakonnad taganevad pärast valimisi lubadusest EKRE välistada, võisid uskuda ainult ekrelased, nende valijad ja tõelised küünikud), aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades on stardipositsioon ju väga hea.
Äärmiselt huvitav, kellest saab eurovalimistel nende esinumber. Madison tõestas ennast nüüd tegelikult tugevama häältekogujana kui Martin Helme. Üks osutus parlamenti valituks isikumandaadiga, teine mitte. Madisoni senine positsioon Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena peaks sel korral tegema temast eurovalimistel EKRE loomuliku esinumbri, kes kehastab kõige paremini selle erakonna poliitilist sisu ja väärtusi.
Viljandi linnapea Madis Timpson ei pea ametist tagasi astuma. Sotsiaalmeedias võivad kommentaatorid kirjutada mida tahes, aga selge on see, et need valimised ei andnud hinnangut tema tööle linnapeana.
Timpson rõhutas enne valimisi korduvalt, et ta ei kavatse Riigikokku minna ja kandideerib lihtsalt liberaalse maailmavaate toetuseks. Linnapea, kes tsiteeris ühes vabariigi aastapäeval peetud kõnes Bruno Leonit (usun, et isegi 99% reformierakondlastest ei tea, kellega oli tegemist), kahtlemata ongi liberaal. Seega näitab tema häältesaak vaid tõeliste liberaalide hulka meie valimisringkonnas. Ei enamat.
Artikkel ilmus 5. märtsil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.