Kuna kordamine on tarkuse ema, võtan erakondade küpsevaid valimislubadusi silmas pidades taas üles teema, millest sai juba kirjutatud pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. (Vaata 2015. aasta 7. aprilli Järva Teatajas ilmunud Andres Laiapea arvamuslugu “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”.) Ehk leidub nüüd mõni jõud, kes seda juttu kuulda võtab.
Suured muutused rahvastiku paiknemises seavad Eesti möödapääsmatult silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle Riigikogu valimiste süsteem. Inimesed koonduvad järjest enam Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondadesse. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elavad 15 aasta pärast seal juba enam kui pooled eestimaalastest. Ja sellega elanikkonna koondumine sinna ei lõppe.
See tähendab, et nii või teisiti tuleb teha suuri ümberkorraldusi. Üks võimalus on muuta valimisringkondades jagatavate mandaatide arvu ja kujundada ümber nende piire, et ebakõlad ringkondade vahel ei kasvaks liiga suurteks. Teine võimalus on minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Minu arvates tuleks eelistada viimast.
Üks valimisringkond on tegelikult ainus, mis annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdse kaalu. Praegu sõltub see kõik ringkonnast, seal jagatavate mandaatide arvust, konkurentsi tihedusest ja valimisaktiivsusest.
Iisraeli ja Hollandi kogemus näitab, et hirmud nagu jääksid piirkondade esindajad sellisel juhul parlamendist välja ja kogu võim koonduks pealinlaste kätte, on alusetud. Erakonnad üritaksid koostada kandidaatide nimekirjad ikkagi regionaalselt tasakaalustatult, et saada hääli kõikjalt. Pigem võib ühele üleriigilisele ringkonnale üleminek kahjustada just suurlinnadest pärit isikute võimalusi valituks osutuda.
Selgitan lähemalt.
Praegu on erakondadel pahatihti tavaks panna kohalikest kokku pikk nimekiri, mida tuuakse vedama mõni üleriigiliselt tuntum nägu, kellel ei pruugi olla konkreetse valimisringkonnaga sügavamat sidet. Selliseid inimesi liigutatakse ühest ringkonnast teise, nii nagu erakonnale parajasti kasulikum tundub. Järva- ja Viljandimaal kandideerisid eelmine kord näiteks Jürgen Ligi (Reformierakond) ja Mailis Reps (Keskerakond), kes kogusid mõlemad kõva häältesaagi, sest olid siin oma erakondade esinumbrid.
Ühe valimisringkonnaga süsteemi puhul ei ole asi selles osas teisiti. Ka siis kogub lõviosa häältest nimekirja esinumber, kes on tavaliselt antud erakonna peaministrikandidaat. Ülejäänud konkureerivad aga omavahel selle pärast, kes neist parlamenti pääseb. Ja selles osas olukord muutub. On päris kindel, et maakondliku tuntusega kandidaatide arv valimisnimekirjades sellisel juhul väheneb.
Erakonnad üritavad leida igast maakonnast 1-2 kohapeal tuntud tugevat tegijat ning ülejäänud kohad nimekirjas hõivavad ambitsioonikad tegelased Tallinnast ja Tartust. Selle tulemusel tallinlaste ja tartlaste omavaheline konkurents suureneb, kuid mujal Eestis häälte killustumine erinevate kohalike tegelaste vahel väheneb. See tähendab, et nende šansid parlamenti pääseda tegelikult paranevad.
Veelgi olulisem on aga see, et väljastpoolt Suur-Tallinna piirkonda häälte saamiseks tuleks erakondadel hakata ajama siis korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuseraha jagamisest enam ei piisaks.
Kui jätkub koera saba raiumine jupi kaupa (eelseisvatel parlamendivalimistel saavad Tallinna valimisringkonnad kaks mandaati juurde ja samal ajal ringlevad mitmesugused kavad, mis näevad ette lihtsalt valimisringkondade piiride ümberjoonistamist), ei pruugi ülejäänud Eesti olla lõpuks enam piisavalt tugev selleks, et suuta panna Suur-Tallinnat arvestama tõsiselt ka enda huvidega. Praegu oleks see ehk veel võimalik, kuid see eeldab valimissüsteemi muutmist, et lõpeks riigi killustamine erinevateks valimisringkondadeks.
Artikkel ilmus 30. augustil 2018 toimetatud ja veidi lühendatud kujul ajalehes Järva Teataja. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Järva Teataja veebilehel.