Käesoleva aasta esimene kvartal möödus nii, et vaatasin keskmiselt ühe mängufilmi kuus, ja sama hoogsalt läksid ka järgmised kolm kuud. Kõik filmid olid nüüd muidugi hoolikalt valitud.
“The Vanishing of Sidney Hall” räägib noorest kirjanikust (Logan Lerman), kes saavutab varakult suure läbimurde, laialdase tuntuse ning tunnustuse, kuid siis järsku silmapiirilt kaob. Miks? Mis juhtus? Mis temast sai? Tema jälgi ajab mees, keda kehastav Kyle Chandler jäi juba eelmisel sajandil meelde telesarjast “Homsed uudised”, mida ma omal ajal järjepidevalt vaatasin. Mõtlesin, et peaks nüüd vaatama, kuhu ta oma näitlejateel tänaseks välja on jõudnud. Chandler sobis rolli päris hästi, kuigi käis mõnes mõttes taas juba nimetatud telesarjas sissetallatud rada. Teemad on tõsised. Lugu kokkuvõttes üsna kurb.
“Miami” sai valitud vaatamiseks režissööri pärast. Zaida Bergroth teeb praegu oma järgmist filmi “Marian lapset”, kus ma taustanäitlejana osalen. Võtted toimuvad suuresti Olustveres. Vaatasin tema eelmist filmi, et otsustada, kas ma üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Miami” on talle korralik soovituskiri. Teiste hulgas käib ekraanilt läbi Juhan Ulfsak. “Marian lapset” idee on samuti intrigeeriv ning ma olen lugenud ka selle stsenaariumi, aga ega tegelikult väga hästi ette ei kujuta, mis sellest lõpuks välja tuleb. Selles mõttes, et mis võtmes see film üldse tuleb. “Miami” selle arvamist lihtsamaks ei teinud.
“Nostalgia” valisin selle järgi, et filmi stsenaariumi üks autoritest on Alex Ross Perry, kelle “Golden Exits” tekitas tahtmise vaadata ka tema varasemaid filme. “Nostalgia” on tehtud hiljem, jõudis kinodesse käesoleval aastal. Reziššöör Mark Pellington. Ka see film koosneb, nagu “Golden Exits”, sisuliselt lugude jutustamisest selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Inimesed lihtsalt räägivad. Erinevad inimesed, erinevad lood, kuid otsapidi omavahel seotud. Perry filme peab edasi vaatama. Kui aega saan, siis ka varasemaid.
Keskmiselt üks film kuus on küll äärmiselt vähe, mingit ülevaadet filmimaailmas toimuvatest arengutest sedasi ei saa, aga samas jätab see muljetele aega settimiseks, laseb filmidel paremini nö. kohale jõuda. Eks paistab, kas suudan sellist tempot hoida.